#101kingitust – õnnelik lapsepõlv on parim kingitus iga lapse jaoks!

Meie vabariigi 101 sünnipäeval 24.veebruaril alustasin enda isikliku väljakutsega, 101. järjestikul päeval pühendan vähemalt tunni lastega kvaliteetaja loomisele. Tegelikult haaras see väljakutse juba esimesel päeval rohkem inimesi, kui meie pere.

Väljakutse eesmärk on eelkõige kinkida lastele õnnelik lapsepõlv, julgustada neid ise rohkem avastama ja salvestada hunnikuga vahvaid mälupilte, mida koos hilisemas elus meenutada. Seda ei saavuta kinkides materiaalseid asju, mis annavad lühiajalise õnnetunde, vaid nende tulemusteni jõutakse lastega ühiselt vahvaid tegemisi tehes.

Minu südamesoov on väljakutset kajastades inspireerida teisi Eesti lapsevanemaid rohkem leidma aega laste jaoks. Läbi ühiselt veedetud kvaliteetaja on vanemad eeskujuks oma lastele, kes omakorda tulevikus oskavad väärtustada enda lastega koos kasvamist. Nõnda sünnib ühtehoidvam ja õnnelikum ühiskond.

Siin lehel on lühike ülevaade kõikidest tegevustest, mida oleme juba teinud. Saa inspiratsiooni ja tule mölla koos Piltsbergidega!

#1. Tikkupullat ehk tokisaiad.

Äratasime papa Piltsbergi lapsepõlve nostalgia ellu. Mitte üksgi matk ei läinud minu lapsepõlves arvesse, kui lõkke peal jäi tokisai küpsetamata. Millegipärast pole täna enamus inimesi sellest midagi kuulnud. Tõmbasime ämma äia tagahoovis sinimustvalge lipu lehvides lõkke leegitsema ja tegime ühe mõnusa posu tokusaiasid. Ma ei tea ühtegi last, kellele ei meeldiks lõkkes oksaga susida. Pane nüüd selle oks otsa veel jupp Katu tehtud imemaitsvat tainast ja sussita see valmis. Ise tehtud asjadel on hoopis teine maagiline mekk küljes 🙂

#2. Õpetlik õhtupoolik, kuhu läheb taara ja kuidas jäätmeid sorteerida.

Me kolmekesi läheme prügi sorteerima, meil püksid jalas porised ja kuub on veitsa ka!

Piltsbergide peres on keskkonnahoid ja puhas loodus olnud alati au sees. Jube lahe on maal käia, puhta õhu vanne võtta ja linnulaulu kuulata. See, millise tempoga me üritame enda mugavuse ja kasumi nimel kaunist loodusest viimast pigistada, just palju tõotavat tuleviku ei prognoosi. Mul on selline natuke egoistlik unistus sellisest pildist, kus ka minu lapselapsed saaksid päris linnulaulu kuulata ja ise mustikat noppida. Meie tänased otsused kujundavad meie homse päeva. Seega püüab meie pere oma tarbimisotsustes päev päevalt keskkonnasõbralikumalt mõelda. Vanapaber ja biojäätmeid oleme Kratimammaga kogu oma kooselu aja kenasti sortinud.
Kui meie kodu lähedale ilmusid kollased pakendikonteinerid, läks pidu lahti. Saime hakata pakendeid eraldi korjama. Päris jõhker oli vaadata, et kui muidu viisid prügasti iga jumala päev välja, siis nüüd sorteerides on seda vast nädalas korra vaja teha. Enamus prügist lihtsalt moodustavad pakendid. Nüüd katsume neid ka vähendada nii palju kui saab.

Nii äge tegevus oli, et üks hakkas rõõmust naerma ja teine oli nii kurb, et see läbi sai!

Otsustasin vastupanuliikumisliikmetele ka tutvustada, kuhu sorteeritud prügi läheb ja jutustasin, mis sellest edasi saab. Merrum tegelikult juba teab neid teemasid päris kenasti ja mõtleb kaasa. Kui prügi viidud, läksime taarakolle mängima. Merrumiga oleme ka varem taarat viinud. Talle on see tegevus väga sümpaatne olnud. Seekord lubasin, et saavad selle raha eest endale meelepärast osta. Taara sai plikade jaoks hoopis teise tähenduse 🙂 Loomulikult selgitasin, mis neist pudelitest edasi saab ja kuidas me sellega loodusele kasu teeme. Pilte ja videot vaadake Facebooki ja Instagrami lehelt.

#3. Kodune SPA.

Elus on ilusaid hetki mida märgata.

 Koduse hubase Spa-ga saab iga paps hakkama. Lisaks sellele, et lastel on lahe olla, saad ise ka puhtaks ja mõnuleda. Lõhnaküünlad ja vannisoolad välja ning pata-pata solberdama!

#4. Tubane seiklusrada.

Soojendus kohe algavaks seiklusraja mänguks.

Meie pere krattide üks lemmar fantaasiamänge on seiklusrada. Legend on üldiselt selline, et põrand on laava, keev kirsimahl või piraajadest kubisev vesi. Rajalt maha kukkumine tähenda kindlat otsa. Siia on pikitud erinevaid ronimisi, roomamisi, hüppamisi, mis iganes pähe tuleb.

#5. Käisime uisutamas.


Juhatan tähelepanu Merrumi “olen pesunööril kuivav sült” uisutamisstiilile.

Veeburari viimase päeva otsustasid Piltsbergid talviselt ära saata. Vatupanuliikumine sai elus esimest korda uisud alla. Selle uisutamisega läks nii, et Merrumile see tegevus kohe kuidagi ei sümpatiseerinud. Selle eest Elanora pusis väga tublilt ja avaldas kindlat soovi kordus teha. 

#6. Jõhker mürgeldamine.

Mürgeldamise spetsialistid puhast stiili ette näitamas.

Meie väljakutse kuuendal päeval toimus jõhker mürgeldamine. Kahjuks pidi Merrum selle haigestumise tõttu vahele jätma. Katu läks Merrumi poolt algatatud kampaaniaga kaasa ja on nüüd ka siruli. Ülejäänud kolm Piltsbergi otsustasid enda immuunsust tugevdada ühe korraliku mürgeldamise maratoniga.
Kui teie pole suuremat sorti mürgeldajad või nässerdajad, siis soovitan seda ikkagi natuke harjutada. Ma tean superisasid, kes mürgeldust ei pidanud oluliseks. Kuid peale selle positiivse mõju tunnetamist, on tänaseks saanud ekspertnässertajadeks. Nende lähedus lastega on hoopis teisel tasemel, kui varem.

#7. Korralik tantsutrall.

Kõik parimad lastelaulud said läbi tantsitud. Parimateks lugudeks valiti “Sutsi- Satsi” ja vana hea klassika “Tibutants”. See maraton ajas ikka korralikult turja märjaks.

#8. Origami päev.

Mõnus punt jälle koos.

Kõikvõimas internet on täis erineva raskusastmega voltimisõpetusi. Valisime paar ägedamat välja ja kukkusime voltima. Algus oli paljutõotav, aga peale kolmandat minutit selgus, et enamus tegelasi pean siiski mina ainuisikuliselt voltima. Merrumile tundus see voltimine liialt keerulisena. Pigem meeldis talle valmistamist pealt vaadata ja valminud asjadega mängida. Hiljem siiski sain ta kampa. Julgustasin teda tagant, et pole hullu kui alguses vussi läheb. Minu soovitus on, et kui tahad lapsega koos origamitada, siis proovi ise mõned tegelased läbi. Vali neist välja kõige lihtsam ja alusta sellest. Võtsin küll alustuseks 20 kõige lihtsamat laste origamit, kuid nii mõnegi pidin ka ise pusima. Lapsel võtab kohe alguses isu ära kui asjal jumet pole. Kui Merrum avastas, et tal tuli esimene päris ise tehtud kalake kenasti välja, oli tal juba tuhin sees, et järgmise taseme kallale asuda.

#9. Vastlapäeva liug ehk LapsCurling Eesti moodi.

Elanora nautis sajaga.

Korraldasime curlingu mängu, kus lapsed olid ise curlingu kivid. Seda mängida ja vaadata oli kordades lahedam, kui tavalist curlingut. Lapsed kividena käituvad ikka tunduvalt ettearvamatult, kui kivid. Vastlaliug tuli nii vägev, et peab kindlasti kordama! Loodan, et hüppate ka meiega kampa ja saame ühed korralikult Lapscurlingu Eesti meistrikad korraldada.

#10. Elanora kodune kohvik. Nimeks sai sellele”Säuts”

Perenaine pakkus lisaks söögile ka lõõgastavat peamassaaži.

Väljakutse kümnendal päeval kauples Merrum ennast vanaema Anu ja vanaisa Ruudi juurde. Tahtis lihtsalt rahulikult haigusest kosuda. Ja kosus ka, sest olevat 3 tundi maganud. Merrum on see tegelane, kes päevase une jättis ajalukku peale oma teist sünnipäeva. Meie Elanora ja Nanobeebiga panime kohviku püsti. Karvased mänguloomad polnud enda korvidest juba tükimat aega välja tuulduma saanud. Seega juhatasin ise Elanora selle mõtte peale. Vikerkaare Karul oli sünnar ja kohale oli kutsutud parimad sõbrad seda märkimisväärset päeva tähistama. Isegi mina ja Nanobeebi saime kutsed. Kohvikus oli elav muusika. Lisaks pakuti magustoidu kõrvale peamassaaži. Loomulikult tuli ka väikseid viperusi ette. Küll sai köögist naerusool või triibulise sebrapiim otsa. Ja eks perenaine pidi jälle turukoti selga võtma ja poodi põrutama.

#11. Meisterdasime monsteronni.

Monsteronn oma täies hiilguses.

Ehitasime onni. Mitte mingi tavalise onni, vaid kahekorruselise monsteronni. Selle sees oli sahver, köök, diskosaal, kaks salakäiku ja varanduselaegas. Katu töötles samal ajal pilte kõrval toas, kui meie ehitustegevusega ametis olime. Kui Elanora läks onni köögi jaoks Kratimamma toidufotograafia rekvisiitide riiulist portselan serviisi võtma, hakkas tal väike kahtluseussike piinama, et päris korras kõik ei ole. See pilk oli hindamatu, kui ta suurde tuppa astus. Segatud hämmelduse, kerge šoki ja pisikese silmatõmblusega, andis see meile tunnustuse, et olime saanud valmis võimsa ehitisega! Kogu toast olid käiku lastud kõik toolid, taburetid, lauad ja isegi tekid, padjad. Pärast mängu jäi sujuvalt asjade tagasi paigutamine millegipärast issi õlule. Sellel hetkel mõistsin täielikult Katu pilgu tagamaid!

#12 Naistepäeva restorani külastus!

Aitäh Sulle kallis tütar, et oled tulnud minu õpetajaks!

Naistepäeval jäi kogu meie naispere koju ehk siis lapsed tegid lasteaiast poppi ja Katu võttist töölt “vaba päeva”. Otsustasime seda päeva tähistada Katu lemmik söögikohaga ehk läksime Lendavasse Taldrikusse lõunatama. Meie jaoks oli see väga eriline sündmus, sest me käime haruharva väljas söömas. Elanora fännab rongisõitu, seega valisime transpordiks oma lemmiku sõiduvahendi ehk Oranži Porgandi. Sihtpunktiks oli Balti Jaam ja Merimee jaoks võrdub Balti Jaam millegi vägaväga maagilisega. Meil on kõigil seal omad traditsioonid. Merimee jookseb kohe Biomarketisse, sest ta teab, et sealt ta saab oma lemmar ökokomme. Katu jookseb SurfCafeesse, sest seal on kõige vahusem latte. Illimar kaob antiigipoodidesse nostalgitsema ning Elanora ei saa kohe üldse aru, miks ta pidi selle Porgandi pealt maha tulema. Ühesõnaga see plaan meeldis absoluutselt kõigile pereliikmetele. Muidugi ei saa mainimata jätta ka Nanobeebit, kes nautis seda kõike läbi unefiltri. Ta sisuliselt magas koduuksest koduukseni.

#13 Kodune teatritükk nimega “MÖLL”

See nädalavahetus oli meil lastega hästi kultuurne. Laupäeva õhtul tulid meile külla perekond Usaid kaksikutega ja härrased Ermoosid.


Kui juba selline vahva punt koos oli, pidi midagi uhkemat tegema. Meie neiudel oli muidu reedel teater lasteaias, aga nad pidi selle ohverdama naistepäeva restorani külastuse nimel. Sellest pole hullu midagi, kui teatrisse minna ei saa, tuleb ise teatrit teha.


Kõigepealt meisterdasime enne külaliste tulekut valmis piletid ja raha. Üks pilet maksis 5 raha. Kui külalised kohal ja mängud juba väga kärarikkaks hakkasid muutuma, tõmbasime tuurid maha ühe õpetliku etendusega nimega “Möll”.

Enne etenduse algust ehitasin veel valmis lava koos eesriide, valgustuse ja erinevate heliefektidega. Asi peab ikka nagu päris olema.
Etendus rääkis sellest, kuidas Vikerkaare Karu oli liiga palju nutitelefonis ja kadus lõpuks sinna sisse ära. Ta nägi teiselpool ekraani oma sõpru ja ema teda taga ostimas, kuid ei saanud enam nende juurde minna… Ta oli meeletult kurb ja üksik, mis sest et nutitelefonis oli hulga mänge ja videoid. Need ei suutnud ikka tema ema ja sõpru asendada. Õnneks märkas tema kurbust ainuke inimlike tunnetega varustatud Piksel. Täpsemalt öeldes oli tal nimeks Lilla Piksel. Tema päästis karu, kes lubas edaspidi nutidieeti pidama hakata.


Lastele mõjus kogu see möll väga inspireerivalt ja nad mängisid veel tükk aega teatrit. Lisaks lubasid vanemad publiku liikmed enda nutiseadmetes veedetud aega kindlasti vähendada, et ei juhtuks sama, mis karuga.
Ma soovitan kindlasti kõigil peredel teatrit ise kodus teha. Äratab tõelise loovuse lastes!

#14 Käisime kohalikus külakinos.

Kindlasti läheme veel!

Meie kultuurne nädalavahetus jätkus pühapäeval lõunase kino külastusega. Selle asemel, et linna sõita, läksime hoopis romantilisse Von Glehni Teatrisse keskpäevast filmi vaatama.


Kogu see miljöö ja inimesed ja see kultuurimaja stiilis kinosaal oli nii nii nunnu. Tuli meelde enda lapsepõlv, kui kuskil poole aasta tagant meil kultuurimajas kino näidati. Need olid alati täismaja laksud. 


Film, mida vaatasime, oli “Kasper ja Emma lähevad aardejahile”. Supernunnu film, mis köitis nii lapsi, kui täiskasvanuid. Lisaks sain sealt häid ideid. 


Pärast kino ühines meiega Kratimamma. Kogu pundiga läksime järgmisesse nostalgia kohta “Sõõriku kohvikusse” Kindlasti läheme järgmine kord jälle, kui midagi külakinos toimub. 
Soovitan Sul ka üks nostalgialaks ära teha!

#15.Juuksurisalong.

Katu ema on eluaeg juuksur olnud. Mõtlesime plikadega enda juuksurisalong püsti lüüa ja vaadata, kas vanaema juuksurigeenid lastelastes ka välja löövad.. Me ei jõudnud veel uksigi avada, kui juba järjekord ukse taga oli. Vikerkaare Hobune sai seekord ühe õhtu jooksul neli uut soengut ja kolm värvimist. Karumemm unustas lokirullid pähe, aga eks see oli meie viga ka natuke. Põrsas Peppa rahustamine võttis lihtsalt kogu fookuse. Hakkas teine kangesti ruigama, kui Elanora tal fööniga kõrvasid toonitas. Kummaline tegelane, tahtis vist lihtsalt tähelepanu või midagi. Lisaks püsikundedele võeti ka papa Piltsberg ette. Elanora gestaapo stiilis kammimisvõtted olid päris karmid, kuid isa peab olema tugev! Nimelt Elanorale tundub, et kõigepealt on vaja harjased sentimeetri sügavusele peanahka suruda ja siis rahulikult kammima hakata. Ütleks nii, et väga värskendav tunne .

#16.Trikiga kool.

Selle korral proovisime minu ema ameti ära. Minu mälestustes on ema, kas õpetaja või lasteaia kasvataja ametit pidanud. Ma pean ausalt tunnistama, et suuremat sorti koolifänn ma ei ole kunagi olnud. Selline tuim tuupimine nagu meil koolis oli, ei ole lihtsalt minu rida. Seega otsustasime põnnidega teha ühe krutskeid täis kooli, mis läbi lusti ja mängu on samas õpetlik. Alustasime värvimatemaatika tunniga, mis tegelikult läks sujuvalt üle vikerkaare anatoomiaks. Sealt edasi tuli Heavy Metal muusikatund kergete balleti elementidega. See tuli nii hästi välja, et kolme aasta pärast võite meie Heavy Metall balletti Estoniasse vaatama tulla. Kui kõrid olid lahti lauldud(röögitud Heavy Metall ikkagi ju) algas meil Lustitähtede elluäratamis tund. Kirjutasime erinevad tähed välja ja panime nad oma elu elama. Ei saanud sellel koolipäeval kuidagi vahele jätta sihverplaadi tundi. Koolipäev lõppes Onu Leopoldi stiilis võimelemisekärbeste sumina tunniga. Merimee lemmiktundideks osutusid vahetunnid. Kohe näha, et oma isa laps.! Need olid ka minu lemmar tunnid koolis.

#17.Meisterdasime popcornidest kaelakee.

Lapsena filmidest sai vaadatud, kuidas Ameerikamaa põnnid popcornidest kaelakeesid meisterdasid. Mäletan, kuidas tuli kange tuhin peale neid teha. Maal metsade vahel, kus mina elasin, oli popcornile lähimaks alternatiiviks poolkuivanud porgand. Sellest poleks ilmselgelt mingit korraliku kaelakeed saanud ja pealegi oleks talvine lumememm üsna niru ilma ninata välja näinud. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, saan oma unistuse koos enda lastega teoks teha. Jälle üks asi, mis bucket listist maha tõmmata. Merrum oli sellest kee tegemisest täiesti pöördes. Järgmine päev nurus, et saaks lasteaeda kaasa võtta ja tahtis sellega isegi magama minna. Jama on selles, et sellel kaunil ehtel on iseloomulik popcornile omane kergelt õline aroom küljes. Pärast virgutavat und oleks pidanud lapse otse pessu saatma. Elanora oli selle kaelakee praktilisest poolest vaimustusnud. Põhimõtteliselt kaks minutit peale valmimist pistis ta selle ilma suurema pidulikuseta lihtsalt nahka. Niidi same õigel ajal kätte. Papsidele, kes tahavad seda vinget ehet koos lastega meisterda, soovitan varuda aega ja kannatust. Meesterahva sõrmed on üldiselt harjunud natuke robustsema tööga ja niiti ikka andis silmast sisse ajada. Lisaks tuleb jälgida, et laps endale nõela läbi sõrme ei aja. See raskendab pärast kaelakee kaela riputamist, kui sinna üks sõrm koos käega on lisatud.

#18. Sünnipäevatuba.

Sünnari põhiteemaks olid sädelevad tattood. Pideva laste järjekord oli laua taga.

Sünnipäevatoad on sellised kohad, millest mitte ükski lastega pere tänasel päeval ei pääse. Üldiselt on need täiesti tänuväärsed kohad, kuhu kutsuda hunnik lapsi, et nad saaksid ennast looma moodi välja elada. See sama seltskond enda koju lasta tähendaks päris kindlasti uut kapitaalremonti. Lammutusfirmad peaksid siit selle idee ülesse noppima. Korraldad lammutamist vajavas majas ühe korraliku grupiviisilise sünnipäevatralli ja võid järgmisel hommikul veoautod betoonipudile järgi saata. Vaevalt sealt midagi rohkemat järgi jääb. Laste mängutubades on üldiselt nõnda, et esimesed aastad jõlguvad vanemad kaasas, aga kui lapsed juba sellised koolieelikud on, antakse laps lihtsalt üle ukse ja paar tundi on vanematel kvaliteetaega. Väiksemate pätakatega on siiski vähemalt üks vanem ikka ise ka platsis. On vaja lihtsalt rohkem silma peal hoida. Eelmine aasta ühel sünnaril olles käisime näiteks Elanoraga korra EMO-s, õnneks midagi tõsist ei olnud. Lihtsalt väänas jala välja. Kui pead lastevalves olema on kaks varianti, kas pläkutad koos emmedega mingit viimase hetke klatši, millest sa mitte kui midagi ei tea või lähed ja möllad ise koos lastega. Mulle isiklikult meeldib see teine variant. Tavaliselt on nendes kohtades üsna palju atraktsioone, mida kodus ega lasteaias pole. Seega saab selliseid mänge lastega mängida, mida kodus teha pole võimalik.

#19. Kontserdi külastus.

Me lihtsalt ei käinud kontserdil, vaid aitasime kogu perega seda läbi viia. Katu vend on muusikust maailmarändur. Ma olen aidanud viimased 5-6 aastat tal kontserte läbi viia. Minu roll on olla seal, kus vaja. Valmistan koos abilistega ette esinemissaali, panen tehnikat ülesse, võtan avasüli külalisi vastu. Seekord ühinesid pätakad issi toimetamistes. Aitasid tublilt patju vedada ja pärast ära panna. Neist oli omajagu abi ka prooviesinemistes, sest esineja peab saama hakkama ka selliste stressirohkete olukordadega, kui mõni tüütu fänn lavale kipub. Kuigi seekord läks proov nii hästi, et Elanora lõi paar laulu laval vapralt sahisteid sahistades kaasa. Merrum tahtis ka nii kangesti minna, aga julgusest jäi natuke puudu. Mul on igatahes väga hea meel, et mu lapsed saavad selliseid võrratuid inspireerivaid kogemusi. Nad olid ekstra tublid ja tegid koostööd. Ei seganud kuidagi kontserti, isegi kui ära väsisid, tegime hoopis tagaruumides pallimängu.

#20. Mängisime külapeal lauamänge.


Lauamängudega on meil veel lood üsna keerulised. Merimee juba täitsa jagab matsu ja tahaks kangesti mängida. Loomulikult tahab ka Elanora samasuguse tuhinaga mängida. Paraku tema veel väga matsu ei jaga ja nõnda ei tule sellest värgist miskit mõtestatud kohe kuidagi välja. Päeval mängisime kodus põnnidega laste dominod. Neid on meil päris mitut sorti. Seda saab juba täitsa Elanoraga vaikselt harjutada. Õhtuks olime oodatud külla super ägedate sõprade Koosude poole. Viisime sinna kingiks ühe lauamängu, mis sobib sisuliselt alates teisest eluaastast, kuni sajateiseni. Igaljuhul haaras see kõigis vanuses põnnid ja papsid enda lummusesse.

#21. Kodune potipõllundus.

Meil on ikka kombeks olnud kevadel natuke rohelust aknalaudadele luua. Suvepoole on meil maja taga pisikene salatinurk, kus ise kasvatame rohelist. See mullas mässamine on lastele kohe eriti meeltmööda. Jalutasime päeval Hortessesse, lasime Nanobeebil ja Elanoral lõunauinakut teha. Selles kohas võiksin Merrumiga vabalt tunde veeta, ilma et isegi midagi ostma peaks. Aianduskeskustes ja raamatupoodides on mingi seletamatu võlu ja salapärane hubasus. Igatahes, kui koju jõudsime, oli Merrum täiesti endast väljas. Ta tahtis kangesti istutama hakata, kuid Elanora põssas veel kärus.Ja temalt me seda lõbu ei raatsinud ära võtta. Kui lõpuks Elanora ärkas, kukkus Merrum suure tuhinaga istutama. Elanoral võttis natuke ikka aega, et aru saada, mis segaduse me seal toas korraldanud olime. Nüüd käib Merrum igal hommikul ja õhtul aknalaual piilumas, kas on esimesi rohelisi mütsikesi näha.

#22. Uute pereliikmete sisseõnnistamine .

Naised löövad ökolimpsist vahutavaid kruuse kokku.

Meil on selline vahva komme, et kui meie pere täieneb, siis tähistame seda tervituspeoga. Olgu selleks uus lapsuke, puuküürnikust Maša nukk või tutikas diivan. Kohtleme kõiki võrdse austusega. Diivaniga seoses mäletan, et kui memm ja taat meile uue diivani kinkisid, tegime kena peo ja loomulikult jagasime oma rõõmu ka facebookis. Diivan sai nimeks Niko ja postitusse sai kirjutatud, et täna kell 17:45 saabus meile uus pereliige Niko. Pildi panime uuest diivanist postitusele juurde. Kus alles hakkas igast õnnitlusi tulema uue ilmakodaniku puhul 🙂 Hea, et keegi lillekullerit veel ei saatnud, kuigi kaugema kandi sõbrad kippusid katsikule küll. Eks seal ole omajagu seost ka kokkusattumusega, et Katu ootas viimast kuud Merrumit 😀 Sellel korral tähistasime härra Mike Dysoni liitumist meie perega. Katu ütles küll, et las uue tolmuimeja nimeks võiks lihtsalt Dyson jääda, aga mehe sõna jäi ikkagi peale. Mike jäi pidustustega väga rahule, sest peale sisseõnnistamist tegi tüüp ulme tööd! Suuretoa vaipa imedes tuli sealt selline kogus manti välja, et jäi mulje nagu poleks mitte keegi eales seda puhastanud.

#23. Õhtune tunnike unejuttude ja muude rituaalidega

Tavaliselt võtavad meil tudule jäämise protseduurid kuskil tunnikese aega. Sinna hulka kuuluvad hammaste pesemine, pidzaama valimine ja muidugi unejutuke!
Hammaste pesu juurde käib kindlasti ka pissimine ja siis kui kõik teki all on ning korterisse on rahu saabunud, on vaja uuesti pissile minna! Lõpuks, kui unejutuke on loetud, on vaja muidugi JÄLLE pissile minna! Ja siis, kui tuli kustus, vaikus majas ja 10 minutit juba unenorinad kostunud, tuleb Elanora suure jooksu ja kisaga ning nõuab pissile🤦‍♂️ ! Ja muidugi nõutakse veel 10 klaasi vett ka!

Selline tavaline tunnike meie elus!

#24. Avasime külapoe.

Tõeline ärinaine jänesele kapsasuppi pähe määrimas.

Külapood on selline imeline koht, kus on kõike müügil. Alates Kirde saiast kuni nr. 25 mutrivõtmeni välja. Parasjagu oli kaisuloomadel palgapäev olnud ja tegelastel rahast taskud punnis. Tõelise ärinaisena ei saanud Merrum sellist võimalust kasutamata jätta. Aitasime Merrumil poe avada. Hinnad olid seal väga mõistlikud ja isegi allahindlust pakuti. Seda küll näo ja tutvuse järgi. Kliendid jäid viisaka teenindusega väga rahule ja lubasid kindlasti veel poodi külastada.

#25.Meisterdasime paberist tegelasi.

Meil oli algne plaan hoopis teha varjude teatrit, kui paberist tegelasi lõikuda. Paraku sai takistuseks tehniline pool. Selgus, et meil pole kodus valget lina 

Probleemid värvihaigete kodus ma ütlen. Selle asemele hakkasime hoopis igast vahvaid tegelasi joonistama, värvima ja välja lõikama. Tegelikult oli Merrum juba pikemalt aega seda soovinud teha. Igatahes kukkus see spontaane häppening nii hästi välja, et kaotasime täiesti aja. Me oleks võib olla hommikuni meisterdanud, kui Kratimamma poleks tulnud meid magama ajama. Tegelastega mängitakse igal võimalikul hetkel. Selle asemel, et lastele hiinast toodetud odavaid plastikjunne iga nädal osta, tasub hoopis koos paberist igast fantaasia tegelasi meisterda ja effekt on kolm korda parem. Säästad loodust ja võidad kvaliteetaega . Lisaks õpib laps enda valmistatud asjadega mängides neid hoidma.

#26.Nõiakaev ja paadiralli.

Saime sellel aastal esimest korda maale. Lapsed olid juba poole nädala pealt otsast ääreni elevust täis. Tegelt olin ise ka. Maale sõidu teele jäi meil Tuhala nõiakaev, mida lihtsalt pidime külastama. Merrum vaidles sellele küll tõsiseslt vastu, aga ülejäänud reisiseltskond oli väga päri selle väikse põikega. Kui kaevuni jõudsime, oli hoopis Merrum see, kes kõige rohkem sillas oli. Maal ei raisanud me kallist valget aega toas passimise peale. Hakkasime kohe laevukesi meisterdama. Jägala jõgi, mis suvel meie kandis üsna tagasihoidlik on, oli suisa hoovi roninud. Laevukeste teema on mul juba lapsepõlvest saati kõva kevade traditsioon olnud. Meil ühtegi veekogu läheduses polnud. See eest oli kevadel põldudel lumesulavee tõsine järvede ja kraavikeste maastik. Siis sai varavalgest õhtu pimedani igat mõõtu ujuvaid ja uppuvaid aluseid ujutatud.

#27.Ehitasime metsa onni.

Ma olin väiksena kõva onnimeister. Loomulikult sai neid oskusi nüüd ka tütardega ja Katu vennapoja Ramsesega jagada. Püstitasime metsa ühe mõnusa elamise, kuhu saavad tulla üüriliseks kitsekesed ja rebased, kui me parasjagu ise seal ei viibi.

Esimene onni sein on püsti.

#28.Esimene kevadkoristus.

Kui tumemustaks tõmbunud lumehanged meie koduümbruses kevade eest taanduma hakasid, ilmus nende alt välja igasuguseid üllatusi. Kahjuks polnud üllatused meeldivate killast ei silmale ega loodusele. Otsustasime lastega korraldada isealgatusliku koristusaktsiooni. See osutus väga edukaks. Saime kaks suurt kotitäit prügi ja eks ole seda seal veel korjata. Kuid natuke olime emakesele loodusele abiks ikkagi. Lapsed said kõva selgituse osaliseks ja teavad nüüd, kuidas vähem jäätmeid tekitada ning kuhu panna. Paistab, et asi jõudis kohale ja muster tekkis. Nüüd on meil lasteaeda, poodi või niisama jalutama minnes üks varukotike kaasas, kuhu prügi panna, mis ilma omanikuta tänava ääres vedeleb. Eriti hoolas on seda märkama Elanora.

#29.Kodune kondsert. Bänd “Värvilised Jänesed” tuli üle pika aja kokku.

Värvilised Jänesed on selline vinge bänd kelle repertuaaris on muusikat küla pidude süldidiskost, kuni hardcore vaibapeksmistehcnoni välja. Sinna vahepeale jääb kõvasti Lumekuninganna Elsa laulu kavereid. Seekordsel kontserdil oli rekordarv külastajaid. Isegi naabrid soovisid peale üheksat läbi astuda, aga kohad olid juba täis. Kasustasid küll kavalusega välja mõeldud koodsõna “PANGE MUUSIKA VAIKSEMAKS!” aga see polnud päris see, mida bändiliikmed kuulda tahtsid.

#30.Vikerkaare karu ja Vikerkaare hobuse sünnipäevapidu.

Meie pere veteranliikmed said nelja aastaseks. Selle auks tegime plikadega uhke sünnipäevalaua. Loomulikult sai kõvasti tantsu löödud ja sünnipäeva laule lauldud. Isegi kooki pakuti. Küünaldega oli ainult kitsas käes, seega pidid karu ja hobune ühte küünalt jagama. See ei vähendanud aga kuidagi üldist mõnusat melu.

#31.Raamatukogubussi külastus.

Meil on nüüd uus traditsioon. Külastada raamatukogu bussi. See on üks ütlemata vahva projekt, kui sulle raamatukogu sisuliselt koduhoovi sõidab. Hirmus kahju on sellest, et seda bussi nii vähesed ainult külastavad. Ma olin vanasti kõva raamatukogu klient. Lastega paraku jääb seda diivanil lebotamise aega hea raamatu seltsis väheseks. Kuid nüüd sai endale uuesti lugejakaart tehtud ja laenutamine algas otsast peale. Muideks kaardi tegin seal samas bussis läbi enda telefoni valmis. Peab ainult mobiili-id olema ja 5 minutit aega. Lastele meeldib igatahes see külastus väga. Neiud valisid raamatuid väga hoolega. Mul on ka hea meel, sest nii mõnigi raamat jääb riiulisse seisma peale ühte läbi lugemist. Nüüd väldime riiulite ülekuhjamist.

#32.Politsei ja pättide mäng.

Meie muidu turvalisse koju jõudsid ükspäev kurjamid. Õnneks oli inspektor Kukeke Merrum oma ülesannete kõrgusel ja märkas pätte õigel ajal. Läks lahti tõsine tagaajamine. Pättidel õnnestus pool varastatud mandist ära peitta. Hiljem tuli sedagi politseikoera abil otsima minna. Õnneks õpetati parandusasutuses, kuidas korralikud kodanikud olla. Esimene õppetund on, et tuleb kuulata vanemate sõna ja jonnimisega tasub ettevaatlik olla 😉

Pätt härra Suller Sullermann vahi all.

#33. Dedektiivimäng.

Merrumile väga see mäng meeldis. Eelneval päeval olid meil pätid käinud kes peitsid ära varanduse – terve karbitäis Katu lapsepõlve Kinder Suprise tegelasi. See on karp on Merrumile ülimalt oluline. Pätid olid igale poole vihjeid jätnud. Iga järgmine vihje juhatas järgmise juurde. Vihjed olid kirjutatud paberi peale ja diil oli selline, et Merrum pidi vähemalt kolm esimest sõna ise igal paberil kokku veerima. Nii sai ta harjutada tähti ja lugemist. Nuputamist oli omajagu, sest vihjed mingid titekad just ei olnud. Kuid emme ja Elanora abiga pusisiti ikka võiduka varanduseni välja.

#34.Esimene päris kevadine aiamäng.

Me oleme tõsised Mölky fännid. See on mäng mida saab igale poole kaasa vedada ja ajab hasarti nii suured, kui väikesed. Nii pealtvaatajad, kui mängijad. Ühesõnaga kõigil on alati lõbu laialt. Väljas visaks üle kümne kraadi sooja ja seda lihtsalt ei saanud jätta kasutamata. Tegime ühed korralikud turniirid.

Täpsussnaiper Merrum tegutsemas.
Papa Piltsbergi stiilinäited.

#33.Koristamistalgud šokolaadivabrikus.

Üsna vihmane ja sombune ilm just õue ei kutsunud. Selle eest kutsusid meid õue Koosud. Nad olid pähe võtnud, et paras aeg on teha enda šokolaadivabriku ümbruses kevadine suurpuhastus. Kerisime käised ülesse ja põrutasime appi. Muideks, kui on äge seltskond koos, ei tundu enam sombune ilm mitte ühestki otsast masendav.

Oleks need lapsed kodus ka nii usinad töötegijad, kui külas on.

#36.Naljapäev.

1.aprill ehk naljapäev! Merrum tuli koju ja rebis sellised kilde, et anna olla. Mul oli vähemalt 134 auku pükstes ja neli linnupesa peal. Seda asja ma niisama ei jätnud. Koondasin põnnid suurde tuppa ja tegime korralikult klouni ja ühe asjaliku puuksutamisvõimelemise. Isegi Nano naeris, kuigi ta asjast suurt midagi ei jaganud.

Väike klouni värk.

#37.Filmi “Kutse sünnipäevale” võtted.

Päike oli taas meile kevade toonud. Sellel päeval tutvustasime lastele, kuidas käivad filmivõtted ja mis kujutab endast näitlejatöö.
Režissööri, produtsendi ja stsenaristi rolle pidi papa Piltsberg täitma. Mamma Piltsberg oli kaameramees. Nanobeebi hoolitses norskamist kujutavate heliefektide eest. Vastupanuliikumise beibed jagasid peaosatäitja rolle. Tegime lastega varakevadises metsas filmivõtteid nende tulevase sünnipäevakutse jaoks. Seega pean teid kurvastama, kinodesse see film kahjuks ei jõua.

1,2,3 kaader! Võte!
Valgustusmees oli mingi kohalik tüüp, kes vahepeal ikka täiega pange pani.

#38.Matkapäev nr 1.

Matkapäev nr 1. Eelmisel nädalal tegime suisa kaks matka. Need olid nii lahedad, et kohe kindlasti hakkab neid erineval kujul ja moel veelgi tulema. Loodus on väga inspireeriv ja kui lapsi natuke kaasa aidata, hakkavad juhtuma igasugused õpetlikud ja maagilised lood. Minu südamest soovitus on, et minge kindlasti metsa! Eestlased on juba kord metsarahvas.

Otsime Harku metsa kurikuulsa ainukese koopaorava pesa. Ilmselt see puu otsas ei ole, aga igaks juhuks tuleb alati kontrollida.

#39.Laavamäng õues.

Laavamäng õues. Lapsed kippusid kangesti Seininimeste poole hoovipeale hullama. Mõeldud tehtud. Seininimeste pool ehitasime kättejuhtuvatest vahenditest seiklusraja ehk tegime tubase laavamängu õueversiooni. Seda rada tuunisime iga ringiga suuremate põnnide jaoks raskemaks, et ikka põnev oleks. Õhtune vabatahtlik magamaminek andis tunnistust, et rada täitis oma ülima eesmärgi, sest lapsed võtsid sellest ikka maksimumi.

#40.Vana hea peitusemäng.

Vana hea klassika – peitusemäng. See mäng läks ikka meil üsna lappama. Plaan oli teha selline tunnike enne magamaminekut peitust, aga läks kõva pool tundi ülegi. Tegelikult oleks veelgi kauem see mäng kestnud, kui kratimamma poleks meid korrale kutsunud ja tähelepanu kellale osutanud. Merrum ja Elanora peitsid ennast ning meie Nanoga otsisime. Elanora ei saanud kuni lõpuni asjale pihta, et peab olema tasa ja ei tohi ennast reeta. Iga kord, kui ütlesin, et TULEEEEN, karjus Noona vastu MA OLEN SIIN!!! Loomulikult reetis ta pidevalt ka Merrumi asukohta. Poole mängu pealt tegime sellise reegli, et plikad peavad end eraldi tubadesse peitma ja vot siis läks asi alles põnevaks. Merrum sai ennast ulmelistesse kohtadesse peita ega pidanud temagi lõpuni vastu ja väike kihistamine reetis ta mitmeid kordi. Muideks mängu lõpu tegime nõnda, et iga kord kui ma ta ülesse leidsin, pidi ta ära võtma ühe riietuseseme ja panema selga pidžaama riietusest midagi. Viimane etapp oli hambapesu ja sealt voodisse, Une Mati eest teki alla peitmine.

Nanobeebi leidis kohe õe ülesse. Ütleme nii, et pidid ikka päris kurt olema selleks, et mitte leida. Elonora kihistas hirmsat moodi.
Ma kahtlustan, et siin oli emme käsi või suisa käed mängus. Geniaalne peidukas. Kui merrum poleks ennast naeruga reetnud, oleks ma otsima jäänudki.

#41.Metsamatk nr 2.

Avastasime ennast taas metsas. Seekord oli meil kambas uued lapsed ja nende vanemad, kes ka tahtsid meiega koos matkata, aga kolmapäeval ei saanud. Matka lõpetasime mõnusa piknikuga. Tegime lõket ja küpsetasime tokisaiasid. Õhtul jalutsime metsast välja maagiliste laternate valguses.

Need maagilised laternad tegid matka kohe eriti hubaseks.

#42. Koduaia korrastamine.

Kevadised heakorratööd koduaias. Me elame küll kortermajas, kuid meil on maja ümber oma kinnine aiake. Kevadel ja suvel saame enda kinnises hoovis hängida. Seda hoiame kogu pundiga jõudumööda korras. Eelmine õhtu olime vennaga puid kärpinud. Nüüd tegin need parajateks saunapuudeks. Otseloomulikult kaasasime ka lapsed heakorratöödesse. Siit saavad nad vajalikud oskused ja teadmised, et kui tahad suvel ilusas aias chillida, tuleb selleks ka panustada.

Korralik töömees omab asjalikku turvavarustust. Isegi kiiver on peas.

#43. Lasteaiamatk. Meil on igal aastal korraldatud lasteaia poolt matkake, kus laps peab koos lapsevanemaga läbima kodukandis sellise mõnusa 2 kilomeetrise raja. Sellel aastal oli ilmataat päris karune, aga kui on mõnus seltskond, on endal lahe ja ka lastel vahva.

Koos Seininimestega.

#44. Pepa lauamänguõhtu. Ilmataat oli jätkuvalt seda meelt, et õue võiks pullipärast talvised toonid tekitada. Sellise ilmaga vaata, et kiiresti lasteaiast koju saaks. Meil oli suur au võõrustada Seininimeste delegatsiooni. Tegime suure laari kuuma teed ja sellel ajal, kui naised lõualuude treeninguga tegelesid, mängisid papsid lastega Pepa lauamängu. Lauamängudega tuleb vahest natuke last aidata, et tekiks esimene edu emotsioon. Siis tuleb ka püsivus. Esimese ringi ajal Merrumil kuigi hästi ei läinud ja ta soovis poole pealt partii lõpetada. Õnneks motiveerisin teda uuesti proovima ja seekord väikse kavalusega hakkas tal alguses kohe hästi minema. Tänu sellele tekkis tal huvi edasi proovida.

#45. Tegime ise fooliumi kaarte. Ok, no päris ise ei teinud. Siin oli meil abiks selline tore kaubamärk nagu GALT. Mulle väga meeldib, kui mu lastel on arendavad mänguasjad. Kuna väljas oli ilm ikka nagu Ida Siberi talvises taigas, otsisime tubaseid tegevusi ja kukkusime kaarte tegema. See lummas Merrumi tundideks. Kuidagi õnnestus ta vahepeal sööma meelitada, aga peale kolme kiiret ampsu küttis ta edasi.

#46. Papsi kord teha plikadele ilusalongi. Merrumil on kätte jõudnud see iga, kus emme kapis olevad riided tunduvad kõik nii ägedad. Ja no ehetekarp, kui selle ainult kätte saaks, siis tuuseldaks nii, et pärleid saaks ka alumise korruse naabrimees noppida. Igatahes üldsuse survele vastu tulles soetasime neidudele loodusliku päritolu laste küünelakid ja kerge beibede soengu tegemise komplekti. See pats, mis Merrumile tegin, on talle ikka eluarmsaks saanud. Ilma selleta ei saanud enam ükski hommik alata. Oleme nüüd seda tuuninud sulgede ja muude vidinatega veel vingemaks.


Nii uhke Merrum!

#47. Fotoalbumisse piltide valimine. Katu on meil üsna fotograafialembeline inimene. See on väga positiivne nähtus, sest tänu sellele on meil tuhandete viisi digitaalselt talletunud mälestusi. Arvutist on neid ka tore vaadata, aga vanakooli fotoalbumi vastu ikka ei saa miski. Seega otsustasime kutsuda kokku ekspertide žürii, et valida välja parimatest parimad pildid, mis lähevad vanakooli albumisse. Meisterdasime lastega hääletamiseks papist sauad, millel punast poolt tõstes tähendas, et pilt ei sobi. Roheline tähendas seda, et pilt läheb printimiseks.


#48. Sprordivõistlustel kaasa elamas. Üks olulisemaid inimesi mu elus on supersõber Stenoos. Tal on selline vahva sportlik hobi nagu indiaca. Paraku pole sellel mängul just väga suurt fännibaasi. Ta kurtis, et näed ülitähtis poolfinaali mäng Tartu – Tallinna vahel, aga fänne kaasa hõikamas nagu pole. Me ei hakanud pikalt mõtlema. Otsisime trummid, viled välja ja põrutasime võistlustele. Plikad said esimese kogemuse kuidas see fännipingi elu käib! Igatahes tegime oma töö korralikult ära, sest sõbra meeskond võitis mängu puhtalt kolm null.

#49. Liivakasti hooaja ametlik avamine. Lõpuks ometi andis ilmataat juba parajalt sooja, et terve päev väljas mässata. Tegime plikadega igavesti vahva printsessi lossi liivakasti. Liiv oli ainult paganama külm, kuid kui mängutuhin sees, siis ei sega see mistkit.

#50. Legotasime. Esimesed legotamised olid meil Merrumiga siis, kui ta sai umbes kaheseks. See nägi välja nõnda, et mina tegin torni ja tema ajas selle ümber. Tänaseks on nii Elanora, kui Merrum ise juba osavad torni ehitajad. Merrumi mängud on juba omajagu keerulisemaks läinud. Seekord ehitasime autode jaoks silla või õigemini tunneli, mille peale ilmusid terrassid ja kohvikud.

Õhus on tunda insenerihõngu.

#51. Avatud karjääripäev ehk hakkasime tütardega kallurimeesteks. Vot see päev oli üks nendest, kus beibed arvasid, et minu poolt väljapakutud tegevused ei kõlba kassi saba alla kah mitte. Peale mõningast arutelu me siiski koos midagi huvitavat välja ei suutnud mõelda ja otsustasime, et teeme mõne tubase tegevuse, kui läheme tuppa. Et ilusat õhtut mitte raisku lasta hakkasin aianurka maja renoveerimisest jäänud kruusasegu autoparklasse täiteks vedama. See tegevus äratas beibedes kõrgendatud tähelepanu. Üsna pea oli mul kaks abimeest võtta, kes vabatahtlikult käru täis laadisid. Vastutasuks said nad tühja käruga objektile tagasi sõita. Või olgem ausad, rallitada. Katu arvas vahepeal, et kiirused lähevad nii ulmeliseks, et ehk oleks targem kiivrid plikadele pähe panna. Igatahes oli tegemist väga vahva tegevusega ja nüüdsest hakkan neid rohkem igapäevaste olmetööde juures kaasama. Loomulikult tuleb väike trall ka neisse alati sisse panna 

Jumal tänatud, et kärule suvekumm alla sai pandud. See lippab ikka poole kiiremini kui naelkumm.

#52. Ratastega vigursõit. Saatsime Katu koos emagapoodi shopatama. Meie nautisime aias pliksidega mõnusat kevadet. Merrum uhas rattaga ringi ja see tuletas mulle meelde neid akrobaatilisi trikiradasid, mida olin endale lapsepõlves meisterdanud. Ehitasime siis ise ka plikadega oma lihtsustatud trikiraja kättejuhtuvatest vahenditest. Muideks Elanoras on tunda kerget inseneri kübet. Ta osales väga usinalt ehitustegevuses.

#53. Lasteaia näidend ja kohviku bisniss. Merrumi ja Elanora üliandekad lasteaia õpetajad korraldasid vägeva etenduse lasteaias. Aga mis teater see ilma kohvikuta on? Aktiivsemad lapsevanemad organiseerisid kohviku, kuhu toodi kodukootud hõrgutisi. Mind suunati kuidagi sujuvalt kohvikupidaja ametisse. Õnneks lubati kasutada vähesel määral ka lapstööjõudu ja sain Merrumit enda abina mõneks ajaks kasutada.

Oi kui palju head kraami tublid emmed (või hoopiski issid?) olid küpsetanud!

#54. Lihavõttejänes Juhani trikitamised. Olime oma mansaga maale sõitnud. Hommikul ärgates märkas tähelepanelik papa Piltsberg kahtlaseid jälgi terassil. Need viisid esimese šokolaadist munani. Iga muna juures oli uus vihje, mis viis järgmiseni. Väga lahke krutskivend oli see lihavõttejänku härra Juhan!

Esimene muna leitud.

#55. Seiklusmäng lihavõttejänes Juhani abistamine. Lihavõtte jänesel härra Juhanil oli vaja jõuda munamäele muna värvima. Me otsustasime küla lastega igati abiks olla sellel teekonnal. Pakkisime pintslid ja värvid kokku ning asusime teele. Eks sattus meile ikka igast väljakutseid ja seikluseid teepeale ette. Näiteks tuli meil ületada võlusild, mille all peesitas majasuurune kroko. Pidime läbima vigurkeksuraja, leidma metsast ülesse õige raja, mis näitas kätte marineeritud maasika tütretütar lennuvõimeline pingviin Reeli. Eks asjaosalised teavad ise täpsemini rääkida, mis seal rajal veel vahvat juhtus.

Sellel ajal kui naabrimees Jesper võikusid koos Raitsiga grillis, tegime meie lastega tralli ja trilli.

#56. Memme- Taadu aiamaa jämm. Jätsime Nanobeebi koos Katuga koju ja põrutasime Memme Taadi manu. Neil oli käimas tõsine uue kasvuhoone paigaldamise aktsioon. Läksime koos plikadega appi. Leidsime ühe vana linnumaja puuotsast. Terve posu kevadlilli ja paar salapärast punast seenepoissi. Merrumiga ehitasime graniitkillustikust sipelgatele teeradasid ja vanast kulust tegime linnupesasid. Mulle oli see ikka totaalne nostalgialitakas enda lapsepõlvest, kus kogu ümbritsev loodus oli minu mängumaa. Kahjuks pole mul teile selle kohta ühtegi pilti jagada. Katu oli linnas koos kaamerga ja mina olin oma telefoni autosse jätnud. Selle eest on mul ja lastel kamaluga päris ehtsaid mälupilte, mis tegelikult on need kõige väärtuslikumad.

#57.Koristasime Elanoraga kodu. 

Merrum avaldas soovi memme- taadu poole jääda. Seega saime Elanorale rohkem fookust suunata. Saime teada, et Ela Hästi saade Tallinna TV-st soovib meiega saadet teha ja seda meie kodus. See tähendas ainult üht – tuli hakata seda segasummasuvilat koristama. Sellest, kui kiiresti kolme lapsega kodu sassi läheb, olen rääkinud oma varasemas blogis. Kahjuks see koristamisee pool nii kiiresti ei käi nagu segamini ajamine ja pole pooltki nii huvitav. Just seda huvitavat poolt üritasingi Elanorale sisse süstida. Lõpuks tegime vigurtolmupühkimist, avasime tolmuimejaga rallitamise hooaja ja tegime riiete kappi panemise laulu. Sedasi läbi mängu oli tegelikult kogu see protsess palju lõbusam. Paraku mitte kiirem, aga ikkagi lõbusam.

Ma ei väsi mitte kunagi meie imemasinat Dysonit kiitmast. See tolmuimeja muutis meie elu!

#58.Chillisime Nanobeebi ja Merrumiga terve õhtupooliku EMO-s. 

Meie haigla seikluste kohta saab lugeda pikemalt sellest blogist. Iga kogemuse saad enda jaoks lõpuks kuidagi õpetlikuks teha. Lihtsalt ei tohi kaotada head huumorit ka kõige kehvemate juhtumite juures.

Pildistasin kohvitopsi ja veel palju muud huvitavat pildile.

#59.Valmistasime telekaamerate ees sünnarikaunistusi. 

Sellel päeval oli meil külas imeline Liisa-Indra koos kaamerameestega. Mina rääkisin meie tegemistest ja kuidas vanemaid inspireerida lastega rohkem aega tegeleda. Ja lapsed olid samal ajal lapsed, ühesõnaga tegid kõik selleks, et mingit käkki keerata ja issil higimull otsaette ajada. Lisaks meisterdasime üheskoos laste sünnaripeo jaoks kaunistusi. Tundub palju lahedam, kui ikka ise oled teinud sellised uhked asjad valmis.

Elanora ootab millal kääridega lõikama saab hakata. Seekord jäi vaip kenasti terveks.

#60.Loomaia meisterdamistuba. 

Meil avanes erakordne võimalus piiluda loomaia tagatubatesse ja ise meisterdada loomaia loomade eluruumi rikastamiseks vahvaid mänguasju. Mul oli peale seda külaskäiku hoopis teine arusaam sellest, miks ja kuidas loomaaed toimib. See, millise pühendumusega need inimesed üritavad loomade elu kasinates tingimustes võimalikult huvitavaks teha, on hämmastastav. Kui mõnikümmend aastat tagasi oli loomaed lõbustusasutus, kus inimesed käisid enda lõbuks ahvipärdikutega pilte tegemas, siis täna on see eelkõige haridusasutus. Siin saad selgeks, miks peab hoidma elusloodust tervikuna ja mis tagajärjed on meie igapäevastel valikutel. Nutellat on tore saia peale määrida küll, aga seal on üsna palju sees dzungliloomade verd, kes pidid palmiõli pärast surema.

Elanora lemmarid alpakad.
Merrumi uus semu, kellega vanni minna.

#61.Merrumi sünnipäev. 

Hommikune sünnipäevalaul ja voodisse toodud kingitused. See sära lapse silmis, kui lasteaeda pannakse väheke uhkem kleit selga. Küpsisetort, mida kindlasti peab jaguma ka õpetajatele. Need mõnusad vaaritamise lõhnad. Õhtul külla tulevad vanavanemad ja sõbrad. See kõik on täielik maagia, mida igaüks oma lapsepõlvest peaks mäletama.

#62.Kalapüügi katsed. 

Väljakutse kuuekümne teisel päeval oli suviselt palav aprilli ilm. Selle saatsime mööda maal toimetades. Maal jookseb jõgi otse hoovist läbi. Lapsed nuiasid juba lõunast saati õngesid, et saaks kala püüda. Peale õhtusööki panime uued landid spinningutele külge ja proovisime kalaõnne. Merrumil on asi juba üpris selge. Tema puhul tuleb ainult jälgida, et ta liiga hoogu ei satuks ja suures tuhinas vette ei käiks. Sõbra lastel oli see üsna esimene kord ja ega Elanoragi palju harjutanud pole. Laste tuhin ja rõõm oli piiritu, kui said ise lanti kerida. Mis sest, et kala ei saanud. Põhiline oli tegevus.

Oluline on protsess, mitte see, kui palju sa kala saad.

#63.Meie oma minimaailm liivahunnikus. 

Just nimelt liivahunnikus, sest maal liivakasti pole. Liivahunnik oli järgi jäänud kümne aasta tagusest maja renoveerimisest ja üsna rohtu kasvanud. Kuid kui Ramses ja Merimee selle avastasid, on sealt kenasti kõik umbrohi välja kultiveeritud. Sellel kevadel on Merrumi ponidel üleslöödud vinge indiaanilaager ja üsna korralik käbilehmade karjamaa. Tuunisime uued värvasüsteemid plikadega paika ja riisusime kenasti karjamaa ära. Parandasime aedasid ja karjatasime loomasid. Isegi ühe lauda tegime valmis. Toimetamist jagub sellegipoolest veel pikaks ajaks.

Kui tahad teada, millised näevad välja krutskinaised, siis palun vaata ülal olevat pilti.
Käib karjamaa käbilehmade loendus.

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: