Aga millega sina nädala sees hommikuti tegeled?

Nädala sees algab minul päev kell 5:50. Mul on selline tunnike täiesti iseendale, enne kui vastupanuliikumisega “meeleolukaid” äratamisrituaale alustan. Kes eelnevaid blogisid lugenud, teab juba, et see seltskond naljalt nädala sees vabatahtlikult ärkama ei ole nõus.

Hommikul toimub minu enesehäälestus päevaks. Ärkveloleku esimene tund on kujunenud minu elus päeva olulisemaks tunniks. Täpselt sellise energiaga sa kütad terve päeva läbi, millise sa suudad endale hommikul luua. Kui paned 5 korda äratust ära ja kuidagi ennast pool uimasena kohvitassini vead, kulged ülejäänud päeva umbes sarnaselt ennast edasi lohistades. Ma panen meelega telefoni õhtul kööki ära, et igal juhul pean hommikul kohe ennast voodist välja ajama, et äratus kinni vajutada. Seda tuleb teha suhteliselt kärmelt, sest muidu ärkab Katu, kes pehmelt öeldes hommikuinimene ei ole. Kui soovite aimu saada, mis juhtuks, kui ma ei jõua äratust piisavalt kiiresti kinni lükata, trükkige Googli otsingusse pildid orkaan Katrina laastamistööst ja saate ligilähedase pildi ette.

Targem on enne kella poolt kaheksat Katu rahule jätta.

Kui olen mõnusa pehme teki ahvatlevalt soojast sülelusest välja rabelenud, on võit käes ja võib päeva reipalt alustada. Seejärel toimetan vannitoas ennast kauniks inimeseks ning naeratan peeglisse. Olen tänulik kõige üle, mis mind ümbritseb, kus ma olen jõudnud ja ka selle üle, mis iganes elu mulle toob. Algus tundus see naeratamine natuke skiso. Kui hakkad selle kaugele ulatuvat positiivset mõju tajuma, siis saad aru, et kui see on hulluks minemise esimene märk, siis on paganama hea hull olla. Seejärel läheb klaas vett sisse ja algab minu hommikune kuum kohting Ukraina päritolu neiu Julianaga. Temaga oleme juba viimased poolteist aastat vahelduva eduga varastel hommikutundidel kohtinguid teinud. Tegemist on tšikiga, kellega koos on lihtsalt fantastiline joogat teha. Soovitan neile, kes pole varem joogaga mingit kokkupuudet teinud ja põevad kohe kuskile jooga saali enda kinniseid puusi hõõrutama minna, vaadata Boho Beautiful Youtube kanalilt.

Jäin ühel hommikul haledalt Katule vahele kui Julianaga joogatasin.

Juliana malbe hääl ja proffessionaalne kehaehitus inspireerivad igal juhul rohkem pingutama. Tema algajate treeningvideod on hea koht, kust algust teha ning hiljem taseme tõstmiseks on ka kraami küllaga. Kui mõnus jooga tehtud, toimetan vaimse treeninguga ja teen kas ise või mõne Youtubest leitava video abil juhendatud meditatsiooni. Veel viis aastat tagasi tundus see meditatsiooni teema ikka väga naljakas ajaviitmise viis olevat. Täna võin öelda, et igapäevane meditatsioon on parimaid harjumusi, mida olen oma ellu rakendanud. Mind inspireerivatest edukatest inimestest tegeleb 100% meditatsiooniga. Mingil momendil avastasid vastupanuliikumise liikmed, et midagi susiseb ja papsil on nagu tekkinud mingi enda isiklik aeg varastel hommikutundidel. Loomulikult tuli selline olukord koheselt lõpetada. Tüübid leppisid omavahel kokku graafiku. Ja nii oligi, et jaanuari viimasel nädalal tõusid nad korda mööda kella kuue paiku ülesse. Mul ei ole midagi selle vastu, kui põnnid näevad, kuidas ma joogat teen või mediteerin. Pigem on mul siiralt hea meel, et saan olla neile eeskujuks asjades, mis toetavad keha ja vaimu. Kuid kui pätakal ikkagi igav hakkab ja ta sulle poole medika ajal pähe ronib, ei tule sellest keskendumisest suurt midagi välja. Õnneks tänaseks on magamine jälle normaliseerunud ja ma olen hea meelega nõus nendega hommikuti voodist välja saamise nimel sõdima, kui see, et nad minu POWER HOUR-i ära võtavad.

Kell seitse algab alati meeleolukas ja kirev action, mille staarid on vastupanuliikumise vanemliikmed. Ühtlasi on see meditatsioonist paremuselt järgmine enesearengu meetod. Järgmised poolteist tundi saab parimate treenerite käe all harjutada kõige retsimat enesevalitsuse treeningut. Tihti oled ikka üsna tõsise närvivapustuse piiripeal. Tüüpiliselt algab äratamisprotsess nõnda, et Merrum teavitab, et tal ei ole vähimatki huvi täna lasteaeda minna. Tõmmatakse tekid üle pea ja soovitatakse rahumeeli oma elu elama hakata, mitte normaalseid inimesi keset ööd tüütamas käia. Järgmine blokk on hammaste pesu. Üldiselt aitab Merrumit raskemate juhtumite korral see, kui näitan talle mõnda eriti katkiste hammaste pilti telefonist. Riiete selga panemisel algab Elanora etteaste. Kohe kindlasti ei sobi need riided, mida sa ise välja pakud ja ega ise ka valida ei soovita, sest siis jääb jauramise moment ju olemata. Kuidagi saame need riided ikka selga.

Kõige ekstreemsematel juhtudel peab kasutama riietamiseks esimesena ettejäävaid vahendeid. Last ju paljalt õue ei saada.

Ma olen paar viimast päeva kasutanud uut trikki, kus lapsed panevad ise õhtul riided toolikeste peale hommikuks valmis. Merimee puhul toimib see suurepäraselt. Kui riided seljas, liigume edasi söömise juurde. Loomulikult tehakse sellel hetkel 110 muud asja, kui söömine. Õnneks Katu suurepärased hommikusmuutid lähevad alati lastele peale. Kuid enne on ikka veits tsirkust ka vaja teha. Lõpuks, kui midagi söömise taolist on sooritatud, kiirustab kell juba tõsiselt tagant.

Stiilinäide sellest, kui keerad pilgu korraks eemale ja viimane koht, kuhu söök jõudis, oli suu. Loomulikult võid puhaste lasteaia riietega kenasti hüvasti jätta.

Selleks ajaks on tegelased täiesti ärkvel, täis energiat ega püsiks ka pudelis paigal. Kuidagi hoo pealt üritab Katu neil Duracelli jänestel juuksed kammida ja patsid pähe teha. Nüüd on juba aeg kriitiline, sest enne üheksat saavad nad lasteaias ka nosida hommikust. Selle järgi pannakse kirja nimed, et ka lõuna- ja õhtuoode ära tellida. Kell taob halastamatuid sekundeid, kui sikutad higimull otsa ees kombesid selga, mis tehakse sulle pea võimatuks erinevate poosidega. Elanora repertuaarist on levinumad “totaalne sült”, “mõlema käe Heil Hitler” ja klassikaline “kõhuli asendis koolnu kangestuses täheke”. Katsu sa nendes asendites lapsele kombet selga ajada. Kogu selle aja oled ikka üritanud olla oma ZEN olekus. Korrutad endale mantrat, et nad on alles põnnid, kellele pead rahulikult asju selgitama. Vihastamisega annad seda eeskuju, mida näha ei soovi jne. Siis kui viimane kinnas käes on ja kõik tundub juba ok olema, tuleb üllatusetteaste. Südantlõhestava nutu saatel hakkab ukselävel pihta midagi taolist: “Issiiii, kus mu vikerkaarevärviline karu on, mis juba neli kuud on kadunud, aga mida ma täna kohe kindlasti tahan lasteaeda võtta!!!!” Või midagi sellist “Issiiii, miks sa panid mulle jalga need kiisudega trussikud, kui ma tegelikult tahtsin neid kutsudega, aga otsustasin seda alles nüüd, kui oleme lasteaeda lootusetult hiljaks jäämas ja ma olen täiesti riideees!!!”

Sügav lapsepõlvetrauma kutsu trussikutest, millega kolmekümne aasta pärast pikalt terapeudiga vestelda saab

Korralik treener lükkab alati iga treeninguga sulle raskust juurde ja sunnib sind iga kord natuke rohkem pingutama, et jõuaksid järgmisele tasemele.
Kui me räägime enesevalitsuse treeningutest, on vastupanuliikumise treenerid tipptasemel. Mis siin salata, kahjuks iga kord ei ole õnnestunud mul see väljakutse vastu võtta ja keset trepikoda saavad ka naabrid osa kergest hommikusest karjatusest, millesse on segatud omajagu valu, tingimusteta armastust, kübeke raevu ja hunnikuga alistumist. Tavaliselt on kaks varianti. Üks – sukeldud kuskile voodi alla, tolmurullidega võideldes, kadunud karu ostima. Kaks – alustad põhjalikku selgitustööd koos läbirääkimistega, et miks see karu või trussikutel olevad loomad ei oma antud momendil enam ülimat tähtsust. On olnud hommikuid, kus läbirääkimised lootusetult ummikusse on jooksud ja peadki need kuramuse kutsudega trussikud sahtlipõhjast välja kookima ning preili uuesti ümber riietuma. Seda loomulikult “totaalse süldi” asendis.
Sellel ajal, kui mina lastaia poole tatsan, algab Katu POWER HOUR. Katu viskab uuesti joogamati lahti ja asub koos hingamisharjutustega palju rahulikuma atmosfääriga toas joogatama. Lasteaeda jõudes on igasugune vastumeelsus tavaliselt unustatud. Merrum küll vahest moe pärast teeb mingit tsirkust, kuid eks ta ole ka ajapikku aru saanud, et treeneri ametit tuleb pidada siis, kui treenitav läheduses on.

Merimee oskab meil näiteks kõrrega smuutit juua sedasi, et nägu on ikka rokane. Mõtlen, et seda unikaalset annet peaks järgmisesse X-Factorisse katsetama minema.

Kui kõik sujub, olen nõks peale üheksat jõusaalis. See on minu hommikune tempel. Pärast sellist vaimset treeningut on mõnus kohe kehale ka peale kütta. Kuidagi on juhtunud nõnda, et head ideed ja mõtted tulevad just mul siin pähe. Võib olla tean alateadlikult, et siin puuduvad segavad faktorid ja saan mõtetel sajaga peas keerelda lasta. Alguses oli mul idee, et põletan siin räigelt pekki ja vajutan kangi seni, kuni olen Ott Kiivikas juunior valmis. Et oma tulemustega kursis olla, ronisin peale igat trenni kaalule. Olgu kohe ära öeldud, et käin kõige odavamas jõusaalis, mis siinkandis võtta on – 24/7 Fitness. Kui muidu on varustus suht nunnu ja uus, siis mõne asja pealt peab ikkagi kokku ka hoidma, et saaks head hinda klientidele pakkuda. Üks nendest kokkuhoitud asjadest on meeste riietusruumis asuv kaal. Suure tõenäosusega ostis keegi tšebureki dieeti pidav Pelgulinna pensionär selle masina Selveri laadapäevadelt. Nähes, et aparaat iga päevaga väiksemate numbrite asemel suuremaid näitab, oletati et see katki on ja sealt rändas see uuskasutuskeskusse. Järgmisena leidis selle Fitnessklubi omaniku naine, kes lapsele arendavat mänguasja otsis. Kahjuks kasutas laps seda mitteotstarbeliselt hüppetrampliinina. Mille peale otsustas isa selle meie riietusruumi tuua. Mitmeid närvivapustusi läbi elanud aparaat üritab nüüd ülipüüdlikult kõik selleks teha, et tema järgmine sihtpunkt mõnes veel hullemas kohas ei oleks. Kahjuks on raske saatus kaalule pöördumatud mentaalsed kahjustused teinud. Esimesel korral näitas digitaalne numbrikombinatsioon mulle 95 kilo. Oletasin, et ju ta siis nii on ja leppisin kurvalt karmi reaalsusega. Mõned päevad hiljem kaaludes olin võluväel 5 kilo alla võtnud. Tundsin, et olen õigel teel ja tänasin mõttes imelist Orgu dieeti ja enda koostatud efektiivset treeningkava.

Tunne peale teist kaalumist oli selline.

Siis tuli nädalavahetus vahele ja kui esmaspäeval peale trenn, enne dussi alla minekut kaalule astusin, olin 99 kilo raske. Suures šokis vedisin oma läbihigistatud trenniriided uuesti selga ja andsin jooksulindile kõva lisa tund aega valu. Ise samal ajal kirudes, et pagan oli vaja nende kahe küpsisega laupäeval patustada. Kui jooksulindilt ähkides tagasi kaalule astusin, näitas läbi ruunatud, kuid siiski ülimalt püüdlik aparaat mulle ei rohkem ega vähem kui 78 kilo. Mõistsin, et siit edasi jälgin kaalu asemel parem enda iga päevaga paranevat enesetunnet ja jätan niigi õnnetu vennikese rahule. Olen täiesti kindel, et järgmine päev oleks see mulle juba numbrite asemel teisipäeva näidanud või lihtsalt ruudulist paberit printinud.

Vot sellised arendavad hommikurituaalid viivad meie kratiperet järgmiste kõrgusteni. Kindlasti on Sinul ka midagi, mis on juba aastaid kindel hommiku osa ja aitab täiega käima tõmmata. Olgu selleks, siis lehmade söötmine, jääkülm dušš või 4 kilomeetrine sörk lumises metsas.

Võid seda minuga jagada, olen alati valmis uusi ägedaid asju proovima.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: