Kingitus Isamaale!

Kallis, Eesti vabariik, maa mida armastan, maa mille pinnal ma sündisin, maa millel olen täiskasvanuks sirgunud. Sa oled mulle kinkinud sügavaid tundeid, valusaid pisaraid kui ka siirast tänutunnet ja kauneid mälestusi. Nüüd on kätte jõudnud aeg, kus ma tahan Sulle teha omalt poolt kingituse. Ma kingin Sulle tingimusteta isa armastust! Armastust, mis täidab minu lapsed kaunite mälestuste ja lõputu tänutundega. Armastust, mis annab jõudu mu lastele nendeks hetkedeks, kui voolavad valusad pisarad ja möllavad rasked tunded. Allpool räägin täpsemalt, kuidas see kingitus täpsemalt välja näeb. Kuid kõigepealt pean selgitama, kuidas ma selle tundeni jõudsin.

See on see mäng, kus tuleb üksteisele silma vaadata ja kes enne naeratab, on kaotanud. Ma siiani olen kindel luuser selles mängus. Pildil Merrum beebuna.

Kuskil 4 aastat tagasi, kui olin alles värske isana harjumas sellesse rolli, sattus minu kätte üks uurimus. Teemaks oli, et palju veedavad kvaliteetaega erinevate Euroopa riikide isad lastega. Välja oli toodud kriteeriumid, mis läksid kvaliteetaja alla ja kõik sellega seonduv. Näiteks koos teleka vaatamine ei kuulu kvaliteetaja alla. Kvaliteetaeg on see, kui sa kaasad last enda tegevustesse, loote koos midagi arendavat või mängite mänge. Kui ma uuringus statistiliste numbriteni jõudsin, hakkas mul seest valus. Esikohal olid Rootsi isad, kes kulutasid rekordiliselt kaua aega oma päevast lastega veetmiseks. See ei olnud üllatus, et heaoluühiskonnas jääb papsidel aega ja energiat üle lastega tegelemiseks. Üllatus oli hoopis need tühised 30 minutit! See number tundus eriti valus, sest eelnevalt olin lugenud uudist, et keskmine eestlane kulutab päevast 4 tundi teleka vaatamise peale. Tundsin kohe huvi, mis numbrid Eesti isade kohta on, aga kahjuks ei olnud Eesti selles nimistus. Viimase otsa riikide isad veetsid lastega aega ainult 5 minutit päevas. See viis minutit tundub ikka naeruväärne. Tundub nagu pesed lapsega koos reklaamipausi ajal hambad ja viid ta voodisse, et kärmelt teleka ette tagasi jõuda. Alguses arvasin, et alla viie minuti riike sinna uuringusse ei pandagi ja selle pärast Eesti puudu ongi. Kuid suure tõenäosusega ei olnud lihtsalt Eesti kaasatud sellesse uuringusse. Tavaliselt suhtun üsna skeptiliselt igasugusesse statistikasse, kuid seekord puudutas see mind sügavalt, tuletades meelde nii mõndagi minevikust. Hakkasin väga hoolega jälgima kaua ja mida ma Merrumiga koos teen. Alguses oli nagu keeruline mõista, mis paganama kvaliteetaega saab isa veeta 4 kuuse lapsega? Nelja kuune tundub veel täiesti emast sõltuv olevat. Oli tunne, et kui pätakas jalad alla saab, on minu aeg areenile tulla. Käime mänguväljakul ja pritsime porilombis üksteist märjaks või midagi sellist. Tegelikult on papsi roll ja olemasolu juba esimesest päevast beebile ülivajalikud ja ta saab sellest paganama hästi aru. Mina näiteks hakkasin Vello trennis käima ja igasugused vannitamised ja massaažid võtsin enda peale. Vello trennis õpid selgeks sellised võimlemistrikid, mida saad hiljem iga päev teha põnnile. Siiani on kõik pätakad neid võimlemisi titena täiega nautinud.

Merrum oli Vello lemmar dublant. Alati valmis kõige hullemate trikkidega kaasa minema.

Õhtuti pistsin Merrumi kõhukotti ja käisin kepikõndi tegemas. Andsin sedasi Katule vaba aega ja sain ise trenni teha. Mis sest, et Merrum enamus ajast magas, kuid see lähedus, kui laps sinu rinnal mõnusasti nurru lööb, loob lapsega väga varakult tugeva sideme. Juhtub see, et hakkad nägema ja südamest rõõmu tundma iga saavutuse üle, mis beebi arengus toimub. Esimene pööramine, esimene itsitus, esimene suutäis päris toitu ja no see nägu, mis tehakse, kui avastatakse, et midagi väga teistsugust on emme tissi asemel suhu sattunud 🙂 Sa hakkad isana koos põnniga kasvama. Kui otsustad lapse kolmeseks saades, et nüüd on aeg isarolli sisse elama hakata ja lapsega tegelemisega alustada, ei pruugi sul enam sellist sidet tekkida.

Algus tundus, et kus kohast ma selle aja võtan, et lapsega olla. Väga lihtne, jätsin telekaga jumalaga. Täna vaatame kahe nädala peale 4 tundi telekat kokku. 20 aasta pärast istun ma tütrega koos suvila verandal ja räägime, kui äge oli porilombis paberlaevukesi ujutada. See on mälestus, mis annab talle inspiratsiooni tegeleda oma lastega. Mälestus, mis annab tunde, et tal oli äge õnnelik lapsepõlv. Ma loodan, et need mälestused muudavad mu tütred enesekindlamaks, seiklushimulisemaks ja aitavad elus märgata ilu. Seda, mis toimus samal ajal Pilvede All kolmanda hooaja teises osas, ei mäleta enam keegi ja see ei oma kahekümne aasta pärast tema elus mingit tähtsust.

Pilt sellest ajast, kui mul veel habet ei olnud.

Kui ma olin laps, siis minu paps mulle just liialt palju aega ei pühendanud. Olid teised ajad ja kombed. Enamus energiast kulus papsil hobide peale. Üheks selliseks kirglikuks hobiks oli teiste papsidega napsi võtmine. Järelikult kasvas koos minuga veel hulga lapsi, kes pidid leppima selle vähese ühiselt veedetud ajaga, mis isadel hobidest üle jäi. Pätakana ma sellest veel ei osanud vast aru saada, kuid hiljem noorukieas tundsin, et mingi tühimik on sees. Nagu mingi distants oleks minu ja isa vahel olnud. Näiteks emaga sain jagada oma muresid, rõõme, saavutusi, mida iganes, kuid isaga polnud seda tunnet, et jagakas midagi. Tänaseks olen need asjad enda sees ära protsessinud ja ei süüdista papsi milleski. Ta andis lihtsalt oma parima, mis ta oskas, sest paraku polnud tal enda lapsepõlvest mingit muud eeskuju võtta. Õnneks sai paps mingil momendil tehtud vimkale pihta ja on täna oma lastelastele kõige ägedam vanaisa, kes üldse saab olla.

Lapsed fännavad taadu ja memme juures käimist. Üheks taadu tõmbenumbriks on ta multifunktsionaalne kõht. Seda kasutatakse nii trummina kui ka tubase batuudina.

Ning minagi olen isaga järelaitamistunde teinud. Ühised meestekad, remontimised ja metsaskäigud loovad uut sidet ja toovad isa taas lähemale. Täna istume koos saunalaval ja ma saan jagada isaga oma mõtteid ja kogemusi. Ma olen tänulik, et märkasin piisavalt noorelt isaga kvaliteetaja puudumist ning otsustasin eeskuju järgimise asemel hoopis vigade parandusega tegeleda. See on üheks põhjuseks, miks täna püüan ma teadlikult lapsi oma tegemistes kaasata. Ma tahan, et minu lapsed oleksid täis ägedaid mälestusi ja tundeid, mis papsiga koos loodud. Tegelikult ma soovin, et kõigil lastel oleks sellised mälestused ja tugev side oma vanematega. Sedasi saaksime koos luua ühe vägeva ühtehoidva põlvkonna, kes on omakorda eeskujuks järgmistele põlvedele.

Tavaliselt siinkohal erinevad arvamusartiklid ja kogemuslood lõppevad. Asjale on nagu peale vaadatud ja inimestele mõtteainet antud, kuid ma arvan, et sellest on vähe. Nagu Mahatma Gandhi ütles “Ole ise see muutus, mis sa maailmas näha tahad” Seega otsustasin olla ise avalikuks eeskujuks ja kinkida Eesti riigile 101 sünnipäevaks üks vahva väljakutse iseendaga. Väljakutse näeb välja järgmine: Ma pühendan lastele jäägitult tähelepanu vähemalt üheks tunniks päevas. Igasugused segavad faktorid nagu telekad ja nutiseadmed jäävad selleks ajaks puhkama (või noh telefon erandjuhul mälestuse jäädvustamiseks kasutamiseks). Iga päev teeme uue vahva tegevuse. Me mängime, avastame, nuputame, meisterdame, lustime koos. Loomulikult vürtsitame seda Piltsberigide elurõõmsa lustiga ja natuke tuleb ka koerustükke sisse. Väljakutse kestab järgmised 101 päeva. Ja ka teie saate sellest kõigest osa. Teen igast päevast kokkuvõtte, et saaksite meile kaasa elada, endale inspiratsiooni ammutada ja seda ka teistele jagada. Vajutage like Piltsbergi Facebooki ja Instagrammi lehele ja saate jälgida, kuidas väljakutse kulgema hakkab.

One thought on “Kingitus Isamaale!

Add yours

  1. Super 🇪🇪😍😊🌍 Sa oled niii tore.

    Valeria

    P, 24. veebruar 2019 12:07 Piltsberg kirjutas:

    > piltsberg posted: ” Kallis, Eesti vabariik, maa mida armastan, maa mille > pinnal ma sündisin, maa millel olen täiskasvanuks sirgunud. Sa oled mulle > kinkinud sügavaid tundeid, valusaid pisaraid kui ka siirast tänutunnet ja > kauneid mälestusi. Nüüd on kätte jõudnud aeg, kus ma ” >

    Like

Leave a Reply to Valeria Müür Cancel reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: