Pildid ja jutud meie eelmise nädala tegemistest. Ehk #101kingitust 27-33.päeva ülevaade.

27. päev. Ehitasime metsa onni.

Ma olin väiksena kõva onnimeister. Loomulikult sai neid oskusi nüüd ka tütardega ja Katu vennapoja Ramsesega jagada. Püstitasime metsa ühe mõnusa elamise, kuhu saavad tulla üüriliseks kitsekesed ja rebased, kui me parasjagu ise seal ei viibi.


Nanobeebi vaatas kogu seda onni ehitamise möllu mõnusas soojas pesas läbi unefiltri pealt.

Paps tule nüüd kärmelt siia! Ma leidsin meile jumala hubase onni ehitamise koha.

Käib kõva sarikate valmistamine. Sarikapidu oli vaja ju pidada.

Õed vägevad said aru, et koostöös peitub jõud. Koos saab isegi selliseid lahmakaid palke ühest kohast teise vedada.

Kirves pole mänguasi! Raiu see endale pähe! Õpetas mulle vanaisa.

Kuule, kas see tüüp seal üleval on lendorav või rippuv Ramses?

Ehitusekspert proua kobras tuli objekti inspekteerima. Hammustas paar puu proovi kõigepealt.

Lendorava stiilis onni ehitus.

Ramses niisama hängib. Tegelikult katsetasime kuidas onni nagi vastu peab ja lihtsalt riputasime ta korra nagisse.

Elanora: “Õde auuuu! Kas keerame vahelduseks mingi käki papsile?”

Mõnusa tuulutusega seinad said.

Halllooooo! Kas keegi tuleks appi? Ma leidsin ühe suurema oksa.

Elu on lill! Kasta seda iga päev oma naeratusega.

Kuule, päkapikk, ärka ülesse! Kevad on, mis magad siin ah?

28. päev. Esimene kevadkoristus.

Kui tumemustaks tõmbunud lumehanged meie koduümbruses kevade eest taanduma hakkasid, ilmus nende alt välja igasuguseid üllatusi. Kahjuks polnud üllatused meeldivate killast, ei silmale ega loodusele. Otsustasime lastega korraldada isealgatusliku koristusaktsiooni. See osutus väga edukaks. Saime kaks suurt kotitäit prügi ja eks ole seda seal veel korjata. Kuid natuke olime Emakesele Loodusele abiks ikkagi. Lapsed said kõva selgituse osaliseks ja teavad nüüd, kuidas vähem jäätmeid tekitada ning kuhu panna. Paistab, et asi jõudis kohale ja muster tekkis. Nüüd on meil lasteaeda, poodi või niisama jalutama minnes üks varu kotike kaasas, kuhu prügi panna, mis ilma omanikuta tänava ääres vedeleb. Eriti hoolas on seda märkama Elanora.


Tavaliselt ilmuvad kevadel lume kadudes välja esimesed lumikellukesed. Meil kuulutasid kevade algust hoopis erinevat sorti jäätmed.

Korralik saak. See pilt on tehtud peale esimest kümmet minutit.

No head tüübid nagu! Kohvi jaksasid luristada, aga topisikut kolm meetrit eemal olevasse prügikasti ei jaksanud viia.

Elanora seda asja nii ei jätnud ja asus edukalt lõppenud jälitusoperatsiooni läbi viima.

Merrum toidab prügikoti suud mõnusa portsu jäätmetega.

Elanora lemmar komm on endale läinud uut kuube otsima ja vana maha jätnud.

Proua kunstnikul on nüüd ka ilusam vaade.

No nii lapsed! Kõik prügi, mis me saime, on pakendatud. Millisesse tünni me selle paneme? Vastus oli ootuspäraselt õige!

29. päev. Kodune kontsert. Bänd “Värvilised Jänesed” tuli üle pika aja kokku.

Värvilised Jänesed on selline vinge bänd, kelle repertuaaris on muusikat külapidude süldidiskost kuni hardcore vaibapeksmistechnoni välja. Sinna vahepeale jääb kõvasti Lumekuninganna Elsa laulu kavereid. Seekordsel kontserdil oli rekordarv külastajaid. Isegi naabrid soovisid peale üheksat läbi astuda, aga kohad olid juba täis. Kasutasid küll kavalusega välja mõeldud koodsõna “PANGE MUUSIKA VAIKSEMAKS!” aga see polnud päris see, mida bändiliikmed kuulda tahtsid.


Solist on ja oli siiani tasemel. Publik hullus lihtsalt.

Hullunud fännid sõrme viskamas.

Üks fänn ei piirdunud ainult sõrmede viskamisest. Talle nii meeldis, et ta pani need koguni nahka.
No kus sai traati väänatud.

30. päev. Vikerkaare karu ja Vikerkaare hobuse sünnipäevapidu.

Elanora aitas just tordilt küünla ära puhuda ja lasi koheselt hea maitsta.

Meie pere veteraniliikmed said nelja aastaseks. Selle auks tegime plikadega uhke sünnipäevalaua. Loomulikult sai kõvasti tantsu löödud ja sünnipäevalaule lauldud. Isegi kooki pakuti. Küünaldega oli ainult kitsas käes, seega pidid karu ja hobune ühte küünalt jagama. See ei vähendanud aga kuidagi üldist mõnusat melu.

31. päev. Raamatukogubussi külastus.

Meil on nüüd uus traditsioon. Külastada raamatukogubussi. See on üks ütlemata vahva projekt, kui sulle raamatukogu sisuliselt koduhoovi sõidab. Hirmus kahju on sellest, et seda bussi nii vähesed ainult külastavad. Ma olin vanasti kõva raamatukogu klient. Lastega paraku jääb seda diivanil lebotamise aega hea raamatu seltsis väheseks. Kuid nüüd sai endale uuesti lugejakaart tehtud ja laenutamine algas otsast peale. Muideks kaardi tegin seal samas bussis läbi enda telefoni valmis. Peab ainult mobiili-id olema ja 5 minutit aega. Lastele meeldib igatahes see külastus väga. Neiud valisid raamatuid väga hoolega. Mul on ka hea meel, sest nii mõnigi raamat jääb riiulisse seisma peale ühte läbi lugemist. Nüüd väldime riiulite ülekuhjamist.

#32.Politsei ja pättide mäng.

Meie muidu turvalisse koju jõudsid ükspäev kurjamid. Õnneks oli inspektor Kukeke Merrum oma ülesannete kõrgusel ja märkas pätte õigel ajal. Läks lahti tõsine tagaajamine. Pättidel õnnestus pool varastatud mandist ära peita. Hiljem tuli sedagi politseikoera abil otsima minna. Õnneks õpetati parandusasutuses, kuidas korralikud kodanikud olla. Esimene õppetund on see, et tuleb kuulata vanemate sõna ja jonnimisega tasub ettevaatlik olla 😉


Inspektor Merrum Kukeke. Karm mutt, kellega ei tasu jamada.

Meie geniaalne röövimisplaan ei jäänud siiski inspektor Kukekesel tähelepanuta.

Vahialune Pässa Pets ülekuulamisruumis.

Vahialune pildistamisel.

Vahialune Mummu Marju väidab, et tema oli täiesti kogemata kuriteopaigale sattunud ja tegelikult ei tea ta asjast midagi.

Nanobeebile pidasime loengut moraalsest käitumisest ja ühiskonna jätkusuutlikest reeglitest. Ta oli asjast väga huvitatud.

33. päev. Detektiivimäng.

Merrumile väga see mäng meeldis. Eelneval päeval olid meil pätid käinud, kes peitsid ära varanduse – terve karbitäis Katu lapsepõlve Kinder Suprise tegelasi. See karp on Merrumile ülimalt oluline. Pätid olid igale poole vihjeid jätnud. Iga järgmine vihje juhatas järgmise juurde. Vihjed olid kirjutatud paberi peale ja diil oli selline, et Merrum pidi vähemalt kolm esimest sõna ise igal paberil kokku veerima. Nii sai ta harjutada tähti ja lugemist. Nuputamist oli omajagu, sest vihjed mingid titekad just ei olnud. Näiteks pidi kõigepealt ära arvama vihje “Ma valvan öösel, kuid päeval on mul uni” Terased plikad arvasid ära, et tegemist on öökulliga. Nüüd tuli öökull ülesse otsida. Meil on öökullikujuline laste mündikassa, kus oli järgmine vihje juba ootamas. Väga äge oli plikade püsivus. Kogu mäng kestis kokku pea kolm tundi ja ainult viis korda jõudis Merrum nuruda, et anna veel vihjeid või et paps, ma ei viitsi lugeda.

Viimane suur vihje juhatas Merrumi iseenda voodisse. Seal oli suurepärane võimalus ühe jutiga tuttu sättima hakata.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: