Reis metsiku ida tuhamägedest igivanade liustikeni.

                  

Ka Eestis on võimalik seiklusrohkeid reise teha. Tegelikult kui sul on väiksed lapsed, võid seiklusrohkeid reise teha kus iganes. Enda kogemusest võin öelda, et kolme lapsega 400 meetri kaugusel kodu Selveris käik ületab mitmekordselt mistahes Indiani Jonesi või James Bondi filmides nähtava actioni.  Koju tagasi jõudes lähed paned altaril küünla põlema ja tänad kõrgemaid jõude, et ise elus oled ning pood imekombel veel samas kohas alles on. 

Tänamisrituaali katkestab telefoni helin. Hea sõber Seinmees helistab, et kuule, mis arvad, kui läheks suvel lastega mööda Eestit ringi trippima? Selline kerge puhkusereis või nii. Me mõlemad kolme väikse lapse isana teame, et puhkuse reisiks on seda üsna meelevaldne nimetada. Kuid seiklusterohke tõotab see idee tulla küll. Näita mulle meest, kes seiklustest ära ütleks!  Eelnev Selveri ellujäämiskursus pühiti mälust sekundiga ja pikemalt arutamata nõustusin hüva plaaniga.

Täpselt see moment, kui plikad hakkavad poes väga kõva häälega jäätist nõudma!

Kuupäeva ja plaani panime paika juba märtsis, kuigi reis toimus ise juulis. Kogemused ütlevad, et tasub pikemalt sellised asjad ette planeerida. Meiega ühines veel Entsinimeste pere. Seal on asjad veits normaalsemad ehk iga täiskasvanu kohta on üks laps. Kokku tuli meil kolme pere peale kuus täiskasvanut ja kaheks pätakat. Lapsed vanuses noorim 8 kuud ja vanim 6 aastat. Tõotas tulla huvitav nädalavahetus.

Kõige hullem asi ükskõik, mis pikema sõidu puhul, on asjade pakkimine. Eriti veel lastega minnes. Sul tuleb sisuliselt kaasa võtta nelja aastaja riided ja vähemalt topelt komplektid. Meie plikade puhul tuleb arvestada, et nad võivad ennast ulmelise kiirusega täis plötserdada. Näiteks Elanoral piisab väiksest tassikesest veest, et ennast märjaks teha nagu oleks ta üleni riietega vette kukkunud.

Mulle tundub alati, et Katu pakib neid asju jube aeglaselt. Ma ühel korral pakkisin ise laste riided enda oskuste ja parimate teadmiste järgi. Viie minutiga oli asjad koos ja autos. Ei saanud ma aru, mida see Katu nii kaua peab kohmitsema. Paraku selgus hiljem, et olin metsa seenele minekuks lahtised plätud ja kaks pidulikku peokleiti kaasa pakkinud. Printsessidel oli muidugi uhke metsa all baleriinidena keerutades seenekesi otsida. Katu killeri pilk sarnaseid emotsioone ühestki otsast ei peegeldanud. Sellest ajast alates ei ole lubatud mul enam lastele asju kaasa pakkida.

Kui Katu oli pakkimisega poole peale jõudnud, oli mul asi selge, et pean katuseboksi laenutusest võtma. Seda kottide hunnikut vaadates sügasin kukalt ja kaalusin ehk oleks odavam ja mõistlikum lihtsalt riidekapp kogu sisuga katuseraamidele kruvida. Otsus jäi siiski sellel korral katuseboksi kasuks. Igaks juhuks võtsin suurima, mis rendist pakkuda oli ning ei pidanud kuidagi ka seda otsust kahetsema.

Tulevikus läheb asi lebomaks. Sellist killavoori kaasa enam pakkida pole vaja. Näiteks üks suur ruumivõtja käru jääb tulevikus mängust välja. Tegelikult, kui vaadata, kuidas suudavad meie pundi vanemad põnnid enda riideid puhtana hoida, on lootust ,et väiksemad saavad head eeskuju ja varuriideid nii palju kaasa vedama ei pea.

Pühkisime linnatolmu õlgadelt reede pärastlõunal. Esimene peatuspunkt oli Rakvere Põhjakeskus. Seininimeste pealiku asetäitja Sander oli hoolitsenud meil reisi marsuudi eest ja üksiti ka ööbimised organiseerinud.  See on tänuväärt suur töö. Kuid lisaks sellele, olid Seinimesed hoolitsenud ka ühise õhtusöögi eest ja kogu kraami ära ostnud. Me oleme koos selle pundiga teinud ühe vinge Portugali reisi ja seal toimis see jagamispolitiika väga kenasti, et üks päev ostis üks pere toidud ja teine päev teine pere. Summa jagati ikka kolme pere peale ära. Otsustasime, et teeme ka sellel korral nõnda. Vahepealse ajaga on elu mugavamaks läinud ja meid aitas üks vahva äpp SPLITWISE. Siia paned oma poolt tehtud kulud sisse ja see arvutab ise automaatselt per nägu, palju maksma pead tagasi, et tekiks võrdne seis.

Esimesel õhtul ööbisime Seinmehe sõbra ja endise kolleegi juures Rakvere lähistel Mõedakul. Mul tuli seal mõnus nostalgialaks peale. Kuus aastat tagasi sai Mõedakul üks suvine rattalaager korraldatud. Maastikurattaga saab seal metsades vägevalt krossitada.  Seinmehe sõbra hoov oli võimas ja kolmekordne jurakas maja veel võimsam. Tõsiasi, et ta oli selle ehitanud oma kättega viimase kolme aasta jooksul, tegi kogu selle asja veelgi võimsamaks. Tõeline tänapäeva Vargamäe Andres. Lasime lastel ennast õhtul vabas õhus nii tühjaks kui võimalik mürgeldada. Kerge jääkväsimusega on neid järgmisel päeval lihtsam transportida.

Väike killuke Olari õuest. Võtad binokli ja terassil rahulikult teed luristades võid lapsed õueavarustesse mängima saata. Vahepeal kui laste kilkeid enam kuulda pole, vaatad binoklist lõputusse avarusse ja küllap nad kuskilt ikka ülesse leiad.

Laupäeva hommikul oli esimene peatuspunkt Aidu karjäär. Kui tahad tunda ja näha, kuidas inimkäsi on võimeline loodusmaastiku ümber kujundama, tasub Ida-Virumaa trip ette võtta küll. Ja Aidu karjäär pane kindlalt listi. Loksusime mitmeid kilomeetreid kõrbe taolisel inimtühjal maastikul autodega ennem kui tee karjääri kallastel lõppes. Karjääri kaldal ülesse mäkke ronides avanes võimas vaade. Karjääri lõppu ei olnud nähagi. Kauguses kõrgusid osalt rohelised, osalt veel hallid tuhamäed. Pahupidi pööratud kiviklibused kidurate puudega väljad laiusid kilomeetrite taha. Tõeline Metsik Ida!

Aidu kärjääri kõrgeim punkt vallutatud.

Mäest alla ronides märkasin kurjakuulutavat tolmupilve samal kruusateel, mida kaudu olime kohale sõitnud. Jäi mulje nagu oleksid kaevandusmasinad meie kohalolu oma territooriumil märganud ning otsustanud võõraid tuustima tulla. Õnneks nii hull seis ei olnud. Meie inimtühi parkla hakkas täituma autodega, mida vooris aina juurde ja kõige lõppuks jõudis kohale suur liinibuss, kus vooris rohkem rahvast välja kui sinna oleks pidanud mahtuma. Selline tunne oli, et oleme sattunud “Siin me oleme” lõputseeni filmimisele. Tegemist oli mingi kollektiivi väljasõiduga arvatavasti samal eesmärgil, mis meilgi.  Põlevkivi klibu leidus siin maas veel küllaga. Näitasime lastele, kuidas kivi põleb.

Lastele tundus see ikka täiesti hull lugu, et kivid põlesid. Õhtul üritati telliskive grillsöe asemel kasutada. Ju need ka põlevad.

Merimee sisustas samal ajal oma aega ühes porilombis, kus enam vett polnud, aga muda selle eest oli topelt. Ütle veel, et suurematel on juba mõistus peas ja tore eeskuju väiksematele. Kes vähegi tuttav põlevkivi tuhaga, teab, kui imeliselt see märjaks saades igale poole kleepuda suudab. Tänasin Katut ettenägeliku pakkimise eest, kui katuseboksist uusi jalanõusid välja otsisin.

Üksik lapsuke metsikus Idas minut enne turistidehordi saabumist, kes kappasid mööda karjääri ringi nagu hirmunud piisonikari.

Järgmine peatus oli kaevandusmuuseum. Meie pundist kaks isikut olid siin aastaid tagasi kooliga käinud. Ülejäänutele oli tegemist uue avastusega. Hiljem selgus, et uus oli see ka neile, kes olid seda varem külastanud. Sellel samal päeval toimus seal territooriumil avatud talude päeva promoüritus. Oli näha loomi, tehti laata, memmed laulsid laval ja lastele oli tasuta hiigelbatuut. Ühesõnaga rahvast oli kindlasti rohkem kui tava päeval.

“Tule, tule, kallis, lähme teeme väikse sõidu!” Nr.8 trammi piletimüüja tundus olevat liialt ülevoolavalt sõbralik. Jätsin igaks juhuks viisakalt selle pakkumise vahele ja lasin järgmisel pahaaimatul möödakäial trammisõitu proovima minna.

Meie eesmärk oli külastada maaaluseid kaevanduskäike. Igal täistunnil lasti uus punt maa alla. Pilet oli üpris kallis, aga elamus seda väärt.  Eriline fänn oli Merimee, kes giidilt sisuliselt varrukast kogu selle aja kinni hoidis ja kogu juttu sõna ostseses mõttes suu ja kõrvadega sisse ahmis. Teised lapsed pigem klammerdusid emmede isside varrukasse niisketes hämarates käikudes. Giidiks oli onu Jaan, kes aastaid samas kaevanduses kaevur on olnud. Alustuseks sõitsime rongiga ja siis tutvustati meile läbi ajaloo erinevaid kaevandusviise ja masinaid. Ma tõsiselt imestasin, kuidas meie giidil nii hea kuulmine oli säilinud. See müra, mida need masinad tekitasid, oli päris rets. Kõrvatroppe ega kõrvaklappe müra kaitseks nad kanda ei tohtinud, sest muidu ei kuulnud varingut või häiresireene. Maa alt välja tagasi jõudes oli päiksepaistest saanud , kerge sajuga, sombune hall ilm. Kell oli täpselt paras, et pätakad autosse lõunaunne sokutada. Väikeste lastega sa planeeridki taolisi väljasõite selle järgi, millal ja kui palju peatusi teed. Mitte selle järgi, milliseid vaatamisväärsusi kindlasti tahad näha.

Indrustiaalbeibe Merrum. Selline keskkond sobiks ülihästi vingeks Techno reiviks.

Kaevandusmuuseumist panime suuna Vasknarva peale. Vahepeal sõitsime läbi Illukast, kus mul mu enda teadmata mul uhke mõisa häärber on. Sõbrad kutsuvad mind sünnist saati nimelt Illimari asemel Illukaks.  Igatahes neid omandi pabereid hakkan sügise poole lähemalt uurima, kui nats rahulikum on. Kuremäe kloostrile saime ainult auto aknast lehvitada, sest kogu põnnide kompanion lasi kõigis autodes korraga sükroonnorskamissümfooniat.

Käisin valdusi üle vaatamas. Heinarullid olid sulastel kenasti ritta laotud ja värskelt valgeks võõbatud.

Vasknarvas tegime kerge seljasirutuse. Tundsime üle jõe Suure Karu hingust. Vene lipud lehvisid nii lähedal, et katsu või käega. Vasknarvast suundusime mööda Peipsi kallast alla Mustvee poole.  Pätakana sai siin kandis ikka palju käidud. Natuke kurb oli näha, kuidas vanad nostalgilised pioneerilaagrid, mis tol ajal olid elu täis, on räämas ja lagunenud. Silte MÜÜA oli üpris palju. Eks see on selline piirkond, kus elu on sisuliselt kolm suvist kuud. Tundub, et need kolm kuud on täis tihedat andmist. Me näiteks sihtisime Kauksi kanti ööbimist juba märtsis, aga selleks hetkeks olid bronnid peal enamus kohtadel. See näitab, et piirkond on vähemalt suvel täitsa toimiv. Aga ülejäänud aasta lutsid sõrme.

Ööbimiskohaks oli meil Mustvee külje all asuv kämpari kompleks. Selline tüüpiline paari kämpariga ala, kus on ühine grillimiskoht ja õhtuti ühine saun. Samal päeval esines Mustvees Taukar. Kontserdile polnudki vaja sõita, sest üle vee kostis kenasti kontserdimelu ära ja ilutulestikku sai kah näha. Ööbimine tuli üpris kallis, arvestades vägagi spartalike tingimusi, kuid kui nõudlust on, siis võib küsida veits rohkem ka. Peremees oli igatahes väga lahke ja muhe vana ning lastele meeldis Peipsi lainetes hullata.

Söök jõudis nende väikseste röövikute ette õigel ajal. Minut veel ja see piknikulaud oleks koos naeltaega nahka pistetud.

Hommikul tegime välk koosoleku, et valida järgmine sihtpunkt. Valikus oli Alutaguse seiklusrada või Jääaja keskus. Otsustasime Jääaja keskuse kasuks, sest see sobis pundi väiksematele ka. Seiklusrada kahjuks oleks neile kättesaamatuks jäänud.

Enne sihtpunkti jõudmist sõitsime Saadjärve lõunakaldast mööda, kus oli püsti pandud National Geographicu kollane ruut. Neid on üle Eesti kõvasti just nendes kohtades, kus kena looduskaunis koht pildistamiseks on. See sobis mugavalt grupipildi tegemiseks.

Nagu väikeste lastega ikka, toimus hirmus sagimine. Esimese hooga pidin vaatama Nanobeebi käevangus, et kogu see lahti pääsenud lastekari peadpidi järve ei jookseks. Teisel pool kamandas Entsmees pätakaid asfalt teelt ära. Samal ajal arutasid naised parimaid poseermistrikke läbi. Iga naine teab, et Voorede vahel järve peegelduses õige poseerimisnurga alt on võimalik ennast Vougei esikaane väärilise modellina ekponeerida. 

Lõpuks suutsime kogu selle pööraselt sagiva pundi kollase ruudu keskele saada ja isegi ühe pildi kätte saada. Sellisel hetkel tunned täielikku rahuldustunnet, sest oled saanud hakkama just ilmvõimatu missiooniga. Uhkustunne rinnus tatsasin tagasi auto juurde. Tõmbasin autoukse lahti ja samal hetkel tundsin ennast kõige hullema rongaisana elus. Me olime selles suures saginas Elanora autosse unustanud… Muidu üsna häälekas Elanora oli ilmselt minut enne peatumist tukastama jäänud. Igatahes nüüd vaatas ta mulle suurte silmadega otsa ja küsis: ” Issi ,kus te käisite ja miks mind kaasa ei võetud?”. Ma vabandasin tütre ees nii kuis suutsin. Ise mõeldes, et jumal tänatud, et me teda kuskile Peipsi äärde maha ei unustanud.

Elanorat ei hakanud photoshoppima…

Jääaia keskusesse jõudes käis seal täis möll. Selgus, et olime saabunud siia keskuse sünnipäeval. Rahvast oli nagu laulupeol. Piletid olid poolmuidu ja toimus igast uhkeid lisaatraktsioone nagu teadusteater ja tasuta giidiga ekskursioonid. Lisaks anti kaasa paber, kus pidi otsima peidetud kummiparte erinevatelt korrustelt. Lastele oligi kõige põnevam nende kummipartide otsimine ja teadusteater.

Vestlus teemal : “Kuhu te sõbrad olete pannud kõige kuulsama vee eluka KÄSNA KALLE?”

Üldiselt nägi asi nii välja, et  kui piletid olime  kätte saanud, panid põnnid eri suunades plagama. Uurisin ukse peal olevalt piletimüüjalt, et kas neil on võimalik territooriumilt välja ka pääseda. Tema vastus mind väga ei rõõmustanud. Tõenäosus vähemalt nii rahvarohkel päeval oli olemas üsna suur. Kuidagi harmooniliselt jagunesid vanemad erinevate korruste vahel ära ja nõnda saime lastel silma peal hoida. 

Nanobeebiga peab tegema paari aasta pärast uue külastuse. Talle väga see keskus veel pinget ei pakkunud. Seega otsustas ta väikse paaritunnise uinaku kasuks.

Mina, kui suur muuseumite fänn, jäin asjaga väga rahule. Ühe silmaga jälgisin keskuse invetaari kangutamisega ja kopsimisega tegelevaid lapsi. Samal ajal teise silmaga proovisin uusi teadmisi jääaja kohta ammutada. Ma usun, et kui minna sinna tavapäeval koos lastega, tasuks kindlasti kaaluda giidi võtmine. Giid suudab laste jaoks asjad rohkem lahti seletada ja erinevad passivsed stendid ellu äratada.

Peale jääaja keskust läksid meie teed ülejäänud pundiga lahku. Me kimasime edasi Katu tädi sünnarile. Teine osa pundist tegi Macgyveri stiilis pikniku keset lausvihma. Hiljem muljetades pidime tõdema, et reis jäi lühikeseks. Nii vahva pundiga võiks vabalt nädala koos ringi tuuritada ja seda me kindlasti ka tulevikus teeme.

Ei ole kehva ilma, kui on leidlikud inimesed.

Jagan lõpetuseks mõned nõuanded värsketele peredele, kes plaanivad ühise pundiga pikemat väljasõittu. Ehk on nendest kogemustest kasu.

  1. Esimene asi, mis tasub endale selgeks teha väikeste lastega puhkusele minnes, on see, et mida sa puhkuse all ette kujutad. Kui sinu ettekujutustes on puhkus võrkkiiges rahulikult vedeledes hea veini kõrvale mõnusat raamatut lugeda, siis lastega trippides unusta see kohe eos ära. Neil väikestel jõmmidel on pidevalt uued trikid selleks, kuidas jäägitult endale tähelepanu tõmmata.
  2. Söök ja piss. Lapsed on hirmus impulsiivsed tegelased. Kui neil mingi mõte tekib, nagu näiteks, et kõht on tühi, siis peab kohe ja praegu süüa saama. Muidu lihtsalt maailm saab otsa. Sama asi on ka pissimisega. Sulle antakse tagant istmelt kõrgendatud hääletoonil kuskil kurvilisel Ida-Virumaa kitsal teelõigul teada, et pissi häda on!! Siis kauplemiseks enam palju ruumi pole. Ütled küll, et otsime mõne bussijaama või järgmine peatus on viie minuti pärast. Aga sellised trikid võivad päädida pissist läbi vettinud riiete kui ka istmega. Seega soovitus on näksid autosse kindlasti kaasa võtta. Eelistada tasub midagi tervislikumat nagu näiteks porgandid. Neid kulub vähem kui mingeid krõbinaid. Ja enne autosse istumist kõik pissile! Esimese kahe käsu peale öeldakse, et pole pissi häda, aga kui juba kolmandat korda sama asjaga tüütad, siis antakse alla ja tehakse häda ära.
  3. Meelelahutus. Kui lapsed veel nutisõltuvusest priid ja ees pikem ots autoga, tasub kaasa võtta erinevaid värviliste piltidega ajakirjasid. Pikemate otsade peal kuluvad need marjaks ära. Meie omad vahivad mänguasjade katalooge väga suure huviga. See paneb fantaasia kenasti tööle ja mängud mängitakse oma peas ära ning asju ostma ei peagi. Ma nimetaks seda kokkuhoiupoliitikaks. Lihtsam varjant on ajakirja asemel ekraan lapsele kätte anda, aga suure tõenäosusega sinna ta upub ka ja reisist suurt midagi ei mäleta. Me mängime veel erinevaid sõnade mänge ning jagame üksteisega, mida me väljas näeme. Elanora lemmikud on heinarullid. Kui ta neid näeb, tuleb pikk kordustega lugu sellest, kuidas loomad neid söövad.
  4. Marsuudi valik. Väiksemate, kui viie aastastega, on see eriti vajalik. Pigem koosta marsuut nii, et pikemad otsad jäävad lõunaune ajale. Lisaks tasub planeerida vähem vaatamisväärsusi ja külastusi. Kui ainult täiskasvanutega ringi chillida, jõuad läbi käia 5-6 kohta. Lastega on 3 maksimum. Ülejäänud läheks juba pingutamiseks. Proovi lapse seisukohast asjale läheneda. Näiteks eelmisel aastal Põhja-Lätit külastades osutusid laste jaoks kõige ägedamaks atraktsiooniks tagasisõites Rõuge järve rand. Sisuliselt oleks võinud seal päeva ära veeta ja kõik ülejäänud värgid vahale jätta. Sellised peatused enne pikemat otsa väsitavad lapsed piisavalt ära, et nad autos rahulikult oleks.
  5. Reisipunt. Kui on plaanis minna pikemalt mitme perega reisima ja te pole koos varem midagi sellist ette võtnud, tasuks teha üks test nädalavahetuse tripp. Kindlasti võtke majutus, mis on natuke väiksem, kui teil vaja oleks. Selline pead jalad koos olemine toob pinged mõnusa kiirusega esile ja näeb kohe ära, mis rahvaga tegu on. Kui dünaamika ei klapi selle paari päeva jooksul, võib nädalane reis olla piin juba lennujaama väravast alates. Lisaks tasub lastega peredel vaadata, et pätakad oleks sama vanad. Pätakatel on mõnusam koos mürgeldada ja vanemad mõistavad üksteise ja laste käitumismustreid paremini. Meil on komme lastekasvatuse puhul asju jube kiirelt unustada. Näiteks, kui sul on hull kolmene reisil kaasas ja teisel perel on üsna iseseisvad seitsme aastased jõmmid kaasas, võib ette tulla momente, kus öeldakse, et meie lapsed küll nõnda ei käitunud. Tegelikult võisid isegi kaks korda hullemini käituda, aga see lihtsalt on hallollusest kustutatud. Sama vanade jõmmidega sa hoopis naerad kaasa ning tänad jumalat, et sa ei ole ainuke, kelle laps vahepeal ära flipib.
Meie vägev lastevägi. Andsime ülesande Madeliinet vaadata.

Kui Sulle meeldivad Piltsbergide tegemised, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: