Mitte just parim isa materjal

Alljärgnevas blogis tuleb juttu, mismoodi mul ikka täiega joppas, et ma üldse isaks sain. Jutustan teile loo, kuidas inimesed võivad korralikult muutuda.

Päris elus ei ole sul 10-t elu nagu arvutimängudes, kuid restarti saad alati teha.

Super vahva on lugeda Piltsbergi blogi fännide kommentaare ja tagasisidet, et vau, kui äge pere! Ja vau, kui äge paps, kes lastega nii möllata ja mässata viitsib! Oleks ainult rohkem selliseid papse! Tuleb uhke tunne peale ja see annab lisa powerit. Ikka selleks, et isaduse teekonnal uute tasemeteni jõuda. Kindlasti märgake ka teistes papsides ägedaid tegemisi ja ärge seda endale hoidke. Eestlastele ei ole tunnustamine loomuomane, kuid seda saab harjutades muuta. Tunnustades ümbritsevate inimeste positiivseid tegusid, anname neile juurde hoogu, et nad saaksid veelgi tublimateks. Sedasi muudad päev päevalt maailma paremaks kohaks ka enda jaoks.

Ma tunnen ise ka, et olen äge paps, kes naudib lastega koos kasvamist. Kindlasti on mul veel kuhjaga arenguruumi. Näiteks vahel pingelisel päeval suudavad põnnid sihikindla jauramisega ikka kupli korralikult sõitma ajada. Vot siis tuleb papa Piltsbergi seest kõue kõminat. Pärast muidugi kahetsen, et oleks võinud noot madalamalt selle asja ära lahendada. Või näiteks täna ei saa ma pakkuda perele lõõgastavat spa puhkust või põnevaid soojamaa reise. Isegi Lottemaa külastust ja väljas söömist on hetkel pea võimatu pakkuda. Selle eest saan ma oma perele anda midagi, millel on hindamatu väärtus. Ma saan anda neile oma aega ja kohalolu. Ma tean, et nii mõnedki papsid panustavad väga suure osa oma energiast tööle, et võimaldada perele mõnusaid reise ja spa nädalavahetusi. Lisaks tahaks nad veel, et lapsed käiksid parimate firma riietega, saaksid neid vidinaid, mis hing ihaldab ja elada kõigi mugavustega suures majas. Neil on kindel soov pakkuda parimat oma perele. Kahjuks võtab see tihti nii palju energiat, et peale tööd laste ja pere jaoks seda enam pakkuda pole. Nõnda jääbki märkamata, et tegelikult tahtis see põnn uue mänguasja asemel hoopis seda, et isa temaga koos mängiks. Ma olen ise selle sama olukorra läbi elanud, kus panustasin oma pere õnnelikuks tegemise asemel liiga palju energiat töösse. Arvates, et õnn peitub asjades ja kõiges, mida saab raha eest osta. Märkamata sealjuures seda, et need vähesed hetked, kus olemas olin, ei ole lapsele piisav. Õnneks tuli mul see taipamine piisavalt vara, et teha selge piir pere ja tööaja vahel. Merimee oli siis vast alles pooleteise aastane. Sellest hetkest ma enam tööd koju kaasa ei võtnud. See oli suurepärane õppetund. Minu suhe Katuga muutus lähedasemaks ja lapsega veelgi tugevemaks. Lastel on sinu olemasolu ja tähelepanu vaja iga päev, mitte ainult nädalavahetusel või aastas kord kaks puhkuse ajal.

Õnneks on selle taipamisega papse aina rohkem ja rohkem juurde tulnud. Vähemalt minu tutvusringkonnas. Lugedes mõnda endale saadetud kirja või lasteüritusi korraldades, olen pidanud täheldama ka teistpidiseid juhtumeid. Oli üks olukord, kus ühel sünnipäeval tegin enda plikadele karuselli. Lihtsalt keerutasin neid nagu koduski kombeks on. Koheselt oli ülejäänud põnnide seltskond rivistunud järjekorda. Lapsed olid sellest pealtnäha nii lihtsast asjast jõhkralt elevil. See ülevoolav elevus tekitas minus küsimuse, et kas nende issid siis kodus keeru keeru ei tee? Kahjuks sain mõnelt üksikult jaatava vastuse. Küsisin miks nad siis ei keeruta? Tüüpilised vastused olid: “Ei tea”, “issi on kogu aeg väsinud” või “issi on telefonis”. Mind tegid need vastused kurvaks. Taipasin, et minu missioon isasid inspireerida rohkem aega veetma oma lastega on vägagi vajalik.

Papa Piltsbergi neljas tööpäev ametipositsioonil ISA.

Ma tean, et see energia panustamine papside inspireerimisse ei lähe tühja kohta, sest ka mina olen ju kuskilt alustanud. Ei ole ühelegi mehele antud sündides kaasa õpikut, kuidas olla just oma lastele hea isa. Isa, kes oskab teha kurja häält kui vaja, aga samas olla mängupartner. Isa, kes on olemas, kui lapsel teda vaja. Eks enamus kogemusi saame kaasa enda isadelt ja nende käitumismallidelt. Väga lahe on rääkida omavanuste inimestega, keda on kasvatanud superpapsid. Käidi koos kalal, ehitati onne, mürgeldati nii, et higi lahmas. Paraku on neid käputäis. Rohkem on neid jutte, kus isa pani tina või oli üsna karmi käega. Koos mängimist või toimetamisi tuli loetud korrad ette. Sel ajal oli vähe teine kasvatuskultuur lihtsalt. Lastega tegelemine oli emade pärusmaa. Isad osalesid enamasti kasvatusprotsessis, siis kui oli vaja rihma välgutada. Ma ise kuulun sinna suuremasse gruppi, kes oleks kindlasti rohkem isaga ühiselt aega soovinud veeta. Õnneks teeb mul paps nüüd lastelastega järeleaitamistunde ja on supervanaisa. Mulle kinkis paps enese teadmata väga väärtusliku õppetunni. Sain teadmise, et ei ole mõtet korrata sama mustrit, vaid olen ise see isa, keda oleksin soovinud. Võib olla ei viitsiks ma lastega pooltki nii palju mässata, kui mul seda kogemust ei oleks. Lisaks saan inspiratsiooni teistelt pühendunud isadelt. Nähes, kui õnnelikud nende lapsed on, tean, et tasub eeskuju võtta.

Enne aga pidin ma isaks saama, et alustada oma karjääri ja läbi elu kestvat isaks olemise õppetööd. Igasuguste näitajate järgi ma kohe kuidagi isaks sobivate meeste kategooriasse ei kvalifitseerunud. Asi oli sellest isegi väääääga kaugel.

Enne Katuga kohtumist elasin märksa teistsugust elu. Kohe ikka 180 kraadi ja mõned vindid pealegi. Rahumeelse perepapa musternäidise asemel käis pidu 24/7. Mingeid allahindlusi ei tehtud. Trusparite väel Pärnu kesklinnas päise päeva ajal purskaevus vannivõtmine oli üks leebemaid olukordi hullumeelsuste repertuaarist, mis sai korda saadetud. Kevadel, kui muru rohelisemaks muutus, hakkas pihta üks igapäevane grill ja chill. Seda kuni sügiseni. Sügisest kevadeni redutasin erinevates klubides ja korteri olemistel. Nädala sees tegin tööd, et teenistus nädalavahetusel huugama panna. Oleme ausad, eks tegelikult sattusid peod ka nädala sisse. Ma olin selline seltskonnahing ja valmis igast pulli tegema. Seega kutsuti mind üsna tihti erinevatele olemistele. Käis päris asjalik elu põletamine nagu nooruses inimestel ikka kombeks on. Paraku kestis mul see periood märksa kauem, kui teistel sõpradel, kes jõudsid vahepeal ka ülikoolides käia ja karjääri tegema hakata.

Üsna tavaline rahulik esmaspäeva õhtune koosolek.

Katuga tutavaks saamise hetkeks olid need hullumeelsed peod minu jaoks ammendunud. Kõik need peod, tegevused ja jutud kippusid korduma. See pani mindki igatsema muutuste järele. Peale selle oli jätnud ebatervislik elustiil oma jälje 20 lisakilo ja depressiooni näol. Oli aeg keerata elus uus lehekülg.

Parajalt paks poiss oma parimates aastates elu ja lennukeid põletamas.

Kujutage nüüd ette 102 kilo kaaluvat, kolm päeva ajamata habemega lodevat tegelast, kellel peas kulunud prillid aastast 97. Jalas mingid suvalised ära kantud töösaapad. Seljas T-särk, mis õnneks on küll pestud, kuid välimuselt nõnda kulunud, et mõni peenem koristusfirma ei kasutaks seda isegi põrandapesu lapina. (õnneks ma sellest hetkest pilti ei leidnud) Selline suurepärane laste isa kandidaat konutas üksinda suitsuvineses vesipiibu baari tagumises pimedas nurgas. Ma läksin ühe sõbrantsi sünnarile, kuhu ma tegelikult kuidagi ei viitsinud minna. Olin tulnud Lõuna-Eestist ühelt juhutöö objektilt ja tahtsin lihtsalt koju puhkama minna. Kuid mind räägiti ikka ära, et tule kas või paariks tunniks. Lasin siis ennast koos kodinatega kesklinnas maha panna. Mul oli täiesti suva, et tööriietega sünnarile läksin. Mantel seljas oli ikkagi ju linnaskäigu oma. Seal samal olemisel kohtusingi esimest korda Katuga kes muideks algupäraselt ka ei plaaninud sinna peole tulla.

Ilmselgelt ma talle mingit muljet ei jätnud. Selles mõttes, et mitte positiivset muljet. Sedasi seal nurgas passides oma viimaste eurode eest ostetud õlut tujutult limpsides jäi mulle Katu silma. Või õigemini jäid mulle Katu silmad silma. Need on nii ilusad sinised ja suured. Esimest korda, kui neid nägin, oli mul tunne nagu keegi oleks mind keset helesinist troopilist merd ilma päästerõngata vette visanud. Ma lihtsalt uppusin neisse silmatesse ja ei ole tänaseni sealt välja saanud. Ega ma püüa ka. Ma ei tea kuidas, aga üks moment olin ma Katu kõrval ja kukkusin lora ajama.”Et ae naine, sind kah peole lastud. Kuhu sa meie lapsed jätsid?” Katu tuli lõõpimisega kaasa ja pani paar head pirukat vastu. Me kumbki poleks isegi unes arvanud (Katu ilmselt õudusunenäos, sest ma oma tolle hetke välimuselt oleksin ilmselt selle kategooria unenäkku sattunud), et üsna varsti on see jutt reaalsus. Selline oli meie esimene kohtumine.

Tegelikult sattus pidude vahele ka trenne ja võistlusi. Selle hobi eest olen vend Andrusele südamest tänulik. Rattaarmastus pole tänaseks kuhugile kadunud.

See oleksgi võinud jääda meie elu ainukeseks vestluseks. Kuid mulle tuli ikka ja jälle Katu kas siis Facebookis või mõnes vestluses esile. Ma hakkasin temaga ääri veeri sõprust soetama. See ei olnud kerge. Läks ikka mitmeid luhtunuid katseid enne kui mul õnnestus ta esimesele deidile saada. Selle deidi algus läks kergelt öeldes üle kivide ja kändude. Kuid kohtingu lõpp oli puhas maagia. See tunne, mis mul oli F-Hoonest lahkudes oli midagi sellist, mida ei saa kirjeldada ega kunagi unustada. Meie jutud ja taju maailmast resoneerusid kohe. Just nagu oleksin kohanud iseenda naissoost teisikut. Sellest kohtingust alates teadsin, et nüüd algab minu uus elu ja see tüdruk mängib selles väga tähtsat rolli.

Mul seisis ees tõsine jäämurdmine, sest üsna pea tehti Katule selgeks, mis tüübiga tegu on. Hiljem Katu rääkis, et üks ta parimaid lapsepõlve sõbrantse oli öelnud, et tead, ära selle Illimariga pikemalt jända. See on selline paras peoloom, kes elu tõsiselt võtta ei oska. Selle sama sõbrantsi sünnaril muide me kohtusimegi. Olen selle eest talle tuhandest tänulik, et mind ikkagi sinna tollel õhtul ära rääkis. Sõbrants tundis mind juba aastaid ja oli selle aja jooksul nii mõndagi näinud. Igasugune loogika ütles, et sellest vennast head poisssõbra materjali ei saa. Veel vähem tulevaste laste isa materjali. Ma oleksin tema asemel täpselt sama teinud ja vaat, et rohkemgi pingutanud. Jumal tänatud, et Katu jättis ikkagi mulle selle õhkõrna võimaluse tõestamaks, et tegelikult peitub selle väliselt parandamatu peoeluka sees hoopis teine tegelane.

Muinasjuttudes tuleb prints valge ratsu seljas üle haljendava aasa prinsessi juurde. Päris elus on ratsu kollane ja pritsib kõvasti muda.

Inimesed on võimelised muutuma. Kuid nad peavad seda ise tõsiselt tahtma. Kedagi teist vägisi muuta ei ole võimalik. Sulle võib pealtnäha tunduda, et oled saavutanud muutuse, aga seesmiselt jääb ta ikka selleks, kes ta tegelikult on. Kuid sa saad teisi kaasa aidata muutuste teel. Väga hea töörist on selleks blogi alguses räägitud tunnustamine. Selle asemel, et oma kaasa kallal tänitada, et millal sa viimati kodus midagi ära tegid? Tuleb hoopis tunnustust jagada. Ütled talle, et kallis mäletad, kuidas sa eelmine nädal selle trepikäsipuu korda tegid. See tuli sul paganama hästi välja ja minu arust teeb see mehe nii mehelikuks, kui ta oskab tööriistatega ringi käia. Meestel tõuseb selle juttu peale testosteroon sajaga lakke! Loomulikult on ta valmis nüüd suurema innuga järgmist kodutööd ette võtma.

Mina soovisin kohe ikka päris täiega oma elu muuta. Kuigi see tundus teistele pealtnäha võimatuna. Mul alles hiljuti kirjutas üks vana sõber: “Et kuule Illikas, loen su blogi ja vaatan instat, et sa oled ikka vägeva transformatsiooni läbi teinud. Sinust on saanud lahe paps! Nendel aegadel, kui me koos pidu panime, oleksin ma lasteaedade lähedusse pannud sinu näoga keelumärgid. Nüüd on sul endal pätakad, mis tundub nagu uskumatu, et sina ja isa. Aga vaadates, kuidas sa nendega tegeled, siis jumala pärast, ma tooksin enda omadki silmad kinni sulle hoiule!” Ma tänasin siira tagasiside eest. See peaks nüüd küll lõplikult kinnitama, miks ma just kõige parem isa materjal ei tundunud olevat.

Täitsa lõpp, kui tänulik ma Katule olen, et ta just õigel ajal, õiges kohas mu ellu ilmus.

Ma rääkisin enda loo, sest tahan näidata, et ma ei ole olnud see pühendunud lapsevanem, kes ma olen täna. Ma olin täiesti tavaline jorss. Me ei saa inimesi muuta, kui nad seda ise päriselt ei soovi. Kuid me saame neid suunata ja sellel teel toeks olla. Minu muutuste juures on kõige rohkem abiks olnud lapsepõlve kogemused ja teistelt papsidelt inspiratsiooni ammutamine. Ja muidugi Katu!

Ma väga loodan, et see lugu ja meie pere tegemiste avalik kajastamine annab inspiratsiooni ka teistele pealtnäha lootusetutele papside materjalidele. Ja et neis ärkaks ellu ägeda papsi geen, mida mühinal edasi arendada.

Papa Piltsberg aastal 2019. Õnnelik ja endaga südamest rahul!

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: