Okouuu! Meeste tunded!

Siin mingi hetk oli A mida Henry teeb? blogi fb lehel juttu, et mis teemadel võiks ta veel kirjutada. Ma põristasin välja, et täiesti ebaeestlasliku mehena võiks tunnetest rääkida. Maagilisel kombel läksid paljud naissoost jälgijad sellest teemast sekundiga lõkkele. Ma tean, et naistele üldiselt sellised suured müsteeriumid pakuvad põnevust. Ja meeste tunded on üks paras müsteerium. Kas neil siis eksisteerivad need või mitte? Ja kui nad eksisteerivad, kas nad on lihtsalt mingid tavalised tujud või päriselt tunded? Kallid naised, ütlen kohe ära, et meeste jaoks on nii tujud, kui tunded üks ja sama kompott.

Omast kogemusest võin öelda, et mul tunded täiesti eksisteerivad. Tundub seda uskumatum, sest ma pean ennast täielikult mehiseks meheks. Teatavasti mehed enda tunnetest ei räägi. Kui siis vahel iseendale. Ja kui hakkavadki mingeid tunded kuskil idanema, tuleb need kohe alla suruda, sest hoidku jumal selle eest, kui need peaksid kuskilt poolt välja paistma. Arvatakse veel, et oled äkki vikerkaare lipuga vehkivaks geiposiks hakanud või lihtlabaseks metroseksuaaliks deformeerunud.

Olenemata sellest, et elan ühe katuse all nelja naisolevusega, kes igati üritavad mind allutada oma reeglitele, olen ikkagi jäänud meheks. Või vähemalt lastakse mul nii arvata. Eile oli selline vahva päev nagu isadepäev. Minu jaoks üks kehvema enesetundega isadepäevi viie aastase isaks olemise karjääri jooksul. Kehv enesetunne oli põhjustatud ninaoperatsiooni järgsest tursest. Opist oli kolm päeva möödas. Mina, kui tõeline mees, arvasin loomulikult, et mis see väike ninas surkimine siis ära ei ole. Esimesed kaks päeva olen kärss kärnas nagu põrsas kevadisel külmunud kesal, aga küll kolmandaks päevaks olen taas väge täis. Pealegi läks op ülimalt hästi. Kogu haiglas olemise aeg oli mulle pigem mõnus sanatooriumi puhkus, kui ebameeldiv kogemus. Sain magada millal tahtsin ja palju tahtsin. Mitte ükski pisike jalg ei käinud näos ega käsi hommikul kõrva sikutamas legendaarse küsimusega ” Issi, kas magad?”. Teenindav personaal oli mõnus ja viisakas. Isegi kui nad ei tahtnud olla, olid nad ikkagi. Ma olen tähele pannud, et kui sa oled ise maailma jaoks lahke ja positiivse suhtumisega, on maailm seda sulle vastu ka. Võib olla mulle sellise lahke chilli suhtumise eest tilgutati paar tilka mõnusat valuvaigistit rohkem või midagi, aga haiglast välja saades elu muutus.

Mister Kartulinina spaad nautimas!

Isadepäeva hommikul oli Katu teinud mulle võrratu kingituse. Ta oli suuremad kratid kodust minema organiseerinud. See tähendas seda, et ma ei pidanudki pesukauss nina ees pidevalt valvel olema, et millal järgmine mänguasi mu hella traate täis nina tabab. Sellest võrratust kingitusest ei suutnud ma siiski täit mõnu tunda, sest nina oli nii paganama turses ja õhk ei käinud üldse läbi. See poole hapniku peal toimetamine ajab lihtsalt tuju kehvaks. Võiks öelda, et mul olid isegi halvad tunded sees. (Panite tähele, juba rääkisin tunnetest). Üritasin ennast diivanil vedeledes kuidagi maandada. Nanobeebi nägi mu täbarat olekut ja ronis issit lohutama. Loomulikult muutis see hoolitsus mind härdaks. Juba teine tunne minu mehelikus sisemuses ühe päeva jooksul. Mis toimub?? Ilmselt olid suuremad õed nanobeebile korralikud instruktsioonid andnud, sest mõnusa hoolitseva beebi kallistuse asemel pani Madeliine mulle lihtsalt labakäega pikki nina. Oi, see oli kõva tähtedevaheline reis ja neid tähti oli paganama palju, mis silme eest läbi käis. Õnneks mingeid õmblusi õrn beebi käsi ei suutnud lahti virutada ja suuremat verejooksu sellega ei kaasnenud. Katu mõistis seda pilti nähes, et minu tundemaailm on teinud drastilise kannapöörde. Ma tundsin enda sees valu. Lisaks füüsilisele, ilmselt ka südame valu, sest see pauk pani üle keha valutama. Ma olin kolmanda tundeni jõudnud sama päeva jooksul. No tule taevas appi, mis minuga toimub? Tüüpilise mehena olin ära kulutanud sisuliselt terve nädala varu tundeid ühe päevaga. Kuramuse arstid tegid mulle pulli pärast salaja seal haiglas mingi östrogeeni süsti, et sedasi tundeid ülesse kerkib???

Katu, nähes, et ma vähkren diivanil oma tunnete sasipuntras, otsustas mind üksipäini protsessima jätta. Ta läks enda isale külla ja suuremaid põnne küla pealt kokku korjama. Tegelikult vähkresin veel paugust saadud valude käes, aga mehed ei nuta ja sellest valust ma juttu tegema ei hakanud. Kui aus olla, siis natuke nutsin küll. Mul üks silm jooksis kuni eilseni pisaraid. Ju oli mingi kanal valla jäänud opist. Kui Katu länud oli ,jäin täitsa omapead. Vahtisin diivanil vedeledes hämarduma hakkavast aknast välja raagus tammepuu oksi. Lihtsalt passisin neid, kuni jõudsin taipamiseni, et kui juba läks tunnete välja elamiseks, mingu kohe täiega. Olgu siis täna see päev, kus protsessin ära kõiksugused sisesmuses varjul olnud tunded.

Vahest võivad need tegelased sind hulluks ajada, aga need issipuugi hetked on hindamatud!

Minu mõtted läksid päevale kohaselt isaduse peale. Järsku tundsin üksinda haudvaikses toas diivanil vedeledes oma laste mürgeldamisest ja kilgetest puudust. Tundsid sügavat tänutunnet selle lõputu rõõmu üle, mida nad minu ellu toonud on. Mõtlesin enda isa peale. Lapsena oleksin tahtnud rohkem ta lähedust ja kohalolu. Tundsin enda sees viha, kurbust, ängistust nende hetkede eest, kui ta jommis peaga koju räuskama tuli. Kuid niimoodi sügavamale minnes meenusid ka ilusad hetked. Tundsin uhkust selle üle, et mu paps oli küla tugevaim mees. Olin uhke selle üle, et ta oli hinnatud meistrimees, kes oskas kõik masinad korda teha. Tundsin rõõmu nendest hetkedest, kus ta midagi uut mulle õpetas või koos miskit tegime. Olgugi, et neid hetki polnud ülemäära palju. Lõpuks tundsin ka tema vastu suurt tänu, et ta on täna oma vigu tunnistanud ja püüab olla oma lastelastele supervanaisa. Tundsin tänu, et ta on inspireerinud mind saama oma lastele selleks isaks, kellena oleksin teda tahtnud näha. Minu sisse ilmus andestuse ja sügava rahulolu tunne…

Olgugi, et mul oli füüsiliselt ikkagi veel üsna täbar olla, tundsin ma peale sellist protsessimist ennast palju kergemana. Minu sees olid tunnete segapuntrad lahti harutatud. Sellised segapuntrad, mille olin nii sügavale oma mehelikkuse alla matnud, et mul polnud nendest õrna aimugi. Nüüd, kui ma nendest tunnetest kirjutan, tunnen ma ennast veelgi vabanama ja tervemana.

Kallid mehed, meil on tunded! Olgu me nii machod kui tahes, need ikka tulevad. Mida sügavamale me need endas matame, seda raskemat koormat me peame kandma. Mida raskemaks see koorem läheb, seda kiiremini me ära väsime. Nõnda juhtubki tihti, et ühel päeval me ei jõua selle koorma raskuse all enam sammugi astuda ja peame oma naistest varem puhkama jääma. Parem õpime oma naistelt, kuidas tunnete koormaid jagada. Nõnda saame palju kergema koormaga ja õnnelikumalt koos selle imelise rännaku, nimega elu, läbi teha.

Mina kavatsen igatahes enda lastele ja lastelastele terve ning õnnelikuna kaua kaua olemas olla!

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: