Parim sünnari kink

Eelmisel nädalal oli mul sünnipäev. Tänan kõiki toredaid tegelaskujusid, kes minu täienevat vanust ja lisanduvat halli habemes meelde tuletasid.

Sünnipäeva eel küsis Katu, et mida ma sünnipäevaks soovin. Ega ma ei osanudki midagi soovida. Mida saab soovida inimene, kellel on kõik olemas, et olla tänulik ja õnnelik? Ma olen viimased paar aastat elanud sellise elufilosoofia järgi, et inimene on õnnelik siis, kui ta on rahul sellega, mis tal parajasti on. Õnnega on nõnda, et kui me seda taga ajame, ei pruugi me seda kunagi kätte saada. Hullem lugu on siis, kui arvame, et välised asjad meid õnnelikuks teevad. Näiteks suur maja, uus elukaaslane, võimas auto jne. Need võivad olla eesmärgid, mida saavutada soovid, kuid mitte õnne generaatorid. Kui jahid midagi õnne tunde pärast, võidki neid jahtima jääda. Näiteks oled kindel, et uus naine teeb sind väga õnnelikuks. Ja ühel kenal päeval ilmubki su ellu uus tore unistuste naine. Oled ülimalt õnnelik. Kuid sa harjud selle õnnega ära. See muutub sulle igapäevaseks. Üsna varsti tunned enda sees tuttavat ärevust, sa tahad saada uut doosi õnne. Kus kohast sa õnne leidsid? Eks ikka uuest naisest. Egas midagi, tuleb aga jälle uut naist otsima hakata, sest praegune on juba harjumuseks saanud. Oledki surnud ringis. Kuid kui suudad märgata lihtsaid asju enda ümber ja olla tänulik, saad olla õnnelik iga jumala päev. Oled õnnnelik kasvõi selle üle, et meil on aastaajad ja nii põnev on vaadata, kuidas loodus valmistub talveks. Või kui lahe, et mu lapsed terved on. Või pakendeid pakendi konteinerisse viies teed endale pika pai selle eest, kui tubli sa oled.

Tuleb silmad avada ja märkad, et õnn on igal pool sinu ümber. Lähemal, kui oleks osanud oodata. Lausa sinu süles või isegi sul seljas. Foto autor Hanna Odras

Nõnda ma siis mõtlesin, et mida ma tõeliselt sünnipäevaks soovin, kui ma olen otsast ääreni tänulikkust ja õnnetunnet täis? Lisaks mul on kodus kõik vajalikud kodumasinad olemas, et elada mõnusat elu… Õhtuks suutsin ma oma kingituse välja mõelda. Õigemini tuli see ise minu seest esile. Ja mitte niisama küsimise peale, vaid see jõudis minuni täiesti ootamatul moel.

Räägin lähemalt, kuidas ma selleni jõudsin. Selleks pean minema lausa mitu nädalat tagasi. Selline vahva härrasmees nagu Tanel Jäppinen teeb Pere ja Kodule podcasti, kus kevadel minagi jutustamas käisin (saadet saad kuulata siit). Lisaks on ta mees, kes ajab postiivse ja rahumeelse vanemluse asja. Novembris alustas selle teemaline kursus Lapsevanem 2.0 oma kolmadat lendu. See jäi meile Katuga silma ja otsustasime ka kampa lüüa.

Tegemist on modernse e-kursusega, kus saad mugavalt valida oma aega, millal töölehed täidad ja kunas loenguid kuulad. Tundus igati teostatav. Esimene blokk keskendus just lapsevanematele individuaalselt. Seal selgitati välja, mis energiatasemel sa toimetad ja kuidas sa saaksid oma akusid laadida. Sest kuidas sa saad olla lapsega rahulik, kui oled ise ärevust ja stressi täis.

Juba esimese bloki läbi töötamine osutus parajaks väljakutseks. Lihtsalt ei suutnud leida Katuga seda ühist aega, millal saaks süveneda. Ma võtsin ennast siiski kokku ja tegin esialgu üksi selle bloki läbi. See oli üsna karm endale otse peeglisse vaatamine. Sain koheselt aru, miks mul mõni päev on lühike süütenöör ja millal Katul sellised päevad on. Kui minu tass pole täis ehk ma pole oma energiavarusid korralikult laadinud, pole mul sealt midagi anda. Väikeste lastega tuleb unevõlga paratamatult ette, kuid on ka muud energiatasemed, kus on võimalik ennast laadida. Neile teistele ei olnud ma seni teadlikult tähelepanu pööranud. Õnneks olin seda teinud alateadlikult. Nimelt on mul juba aastaid sisse harjutatud hommikune “super tund”. See on päeva esimene tund ainult iseendale. Ärkan kõigist teistest varem ülesse, kell 5.50. Selle tunni jooksul teen joogat, mediteerin, panen päeva plaanid paika. See aitab mul ennast laadida ja mul on neid plahvatus momente üsna vähe. Kui Katu esimese bloki harjutused läbi tegi, avastasime, et tal on korralikud energiavampiirid, mis varusid tühjaks tõmbavad. Tihti kaob ta aeg ja energia ära rööprähklemise peale. Vana hea sotsiaalmeedia on see esimene kurjajuur, mis meid rööprähklejateks teeb. Katu viskab päris tihti telefoni pilgu ja endale tunnistamata ei ole see 10 sekundit, vaid 10 minutit, mis see sinu tegevustest endale aega võtab. Ja nõnda avastadki päeva lõpuks, et aega ei ole midagi teha.

Mina sain enda kohta veel teada, et pean õppima päevas tegema mikro pause. Selliseid 10 minutilised hetked tunni paari tagant, kus vahid lihtsalt lakke või kaugusesse. Aga mis meile mõlemale päris suure avastusena tuli oli see, et me ei ole üksteisega juba aastaid omavahel päris kahekesi aega veetnud. Oleme üksteisega olemise aja täitsa unustanud, selles lastega tegelemise virr varris. Viimane selline omavaheline moment oli kaks aastat tagasi siis, kui Katu alles Madeliinet ootas. Me põrutasime paariks päevaks Londonisse. Tagasivaadates oli see väga äge hetk elus. Nüüd, kui Madeliine on juba paras asjapulk, kavatseme tugisikute abiga neid päris kahekesi hetki reguraalselt tegema hakata.

Asjapulk Madeliine. Nii nunnu beebi, et pista või nahka.

Sedasi neid harjutusi tehes jõudsin aina sügavamale, kuni sain täiesti ootamatult vastuse Katu poolt hommikul esitatud küsimuseni “mida ma sünnipäevaks kingituseks soovin?”. Selleks kingituseks oli, et Katu mind metsa saadaks. Sõna otseses mõttes päris metsa ja kohe päris üksi. Ma olen metsade keskel kasvanud. Tänu sellele on mul metsadega väga tugev side. Metsas olles olen päris iseendaga ja seal olemine laeb mu akusid super kiirusel. Ma tahtsin kingituseks metsas olemist üksinda ja kohe mitu päeva. See on see, mis mu elust mõnda aega puudu on olnud. Kummalisel kombel on seda kingitust mitmeid kordi keerulisem teha, kui näiteks spa nädalavahetus kinkida. Lihtsalt kolme väikse lapsega pereemal on päris suur väljakutse mees metsa saata mitmeks päevaks. Õnneks on meil ümber terve trobikond kaitseingleid tugiisikute näol. Nemad saavad siin kingituses oma tähtsat rolli mängida. Katu lubas pühalikult selle kingituse mulle järgmise aasta alguses üle anda. Ootan suure põnevusega!

Mida sa hing veel elust tahad, kui selline kaunitar kiirgab iga päev päikest su ellu ja on kinkinud mulle kolm imearmast tütart. Foto: Hanna Odras

Ma väga loodan, et ka Sul tekib neid momente ja võimalusi, kui saad enda sisse vaadata ning mõelda, mis sinu akusid kõige paremini laevad. Kui sinu tass on täis, jagub sinu õnnelikkust ja positiivsust ka teistele jagamiseks. Ning sa märkad, kuidas sind ümbritsev keskkond ja inimesed muutuvad nagu imeväel mõnusamaks.

Need päris minu hetked. Oma mõtetega üksi looduse keskel.

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: