Räägime veits seksist ja naabritest.

Armsad Piltsbergi blogi lugejad, kes te olete harjunud lugema meie blogist toredaid ja nunnusid pere lugusid, ütlen teile kohe ära, et alljärgnevas blogis ninnu nännu juttu ei tule. Tuleb puhast seksi juttu. Oleme ausad ega ilma seksita ei oleks seda pereblogi olemas. Enamus juhtudel on seksil üsna oluline roll pere loomise juures.  Neile, kellele seks on mingil põhjusel vastunäidustatud, soovitan see blogi lihtsalt vahele jätta. 

Sõitsin mina eelmisel laupäeval ühte ägedat laste sünnipäeva korraldama. Muideks need, kes veel ei tea, siis korraldan seiklusrohkeid lastesünnareid, mis on värskendavaks alternatiiviks tolmuste mängutubade omadele. Samal ajal kuulasin Star FM-st naabrimehe Jesperi ja Kirsti saadet SUHTES. Sellel korral oli teemaks “Naabrist parem”.

Arutati erinevaid juhtumisi naabritega ja kuidas käib kõva võrdlemine. Ma olen eluaeg olnud selline paras tolerast ehk saan kõigiga päris normaalselt läbi. Nõnda on mul ka naabritega olnud alati head suhted. Kuid see naabrist parem moment tõmbas minu mälust esile ühe vana loo. Ega ma pole tegelikult ennast kellegagi viitsinud võrrelda või kadestada. Kui kellelgi läheb paremini, kui minul, siis tunnen tema üle head meelt ja võtan seda kui inspiratsiooni. Kuid selle loo puhul unustasin ma oma väärtushinnangud kus seda ja teist. 

Nii oma 15 aastat tagasi elasin ma Õismäel viie kordses majas, nunnus esimesel korrusel olevas ühetoalises korteris. Need, kes nõuka ajal ehitatud kortermajades elanud, teavad väga kenasti, kui hästi seinad läbi kostuvad. Oled üsna kursis, mis on kaks korrust kõrgemal elava memme lemmik seebikas või kui naabripoiss koolist kahega koju saabus. Ma ise arvan, et need seinad ehitati papist julgeoleku pärast. Nõnda oli väga hea naabrit nuhkida. Kui tehti midagi riigikorra vastast, kuulati Ameerika häält või peeti jõule, said kohe võimudele ära kituda. Ei olnud ka see maja oma läbikostvuse poolest erinev teistest.

Ma tolleaegseid naabreid väga hästi ei mäleta. Mida suurem maja, seda vähem sa naabritega tegelikult kokku puutud. Ma mäletan, et kõrval elas muhe umb vene keelt rääkiv kassimammi.

Umbes selline krapsakas mammi elas mu kõrval.

Tal noka vahelt hoomas alati kerge napsi lõhn ja ilmselt sellest tulenevalt oli ta alati mega heas tujus. Üsna tihti piilus ta uksevahelt, kui ma koju tulin ja rääkis pikad jutud maha. Mina muideks sõnagi vene keelt ei osanud, aga see polnud vast olulinegi. Veel teadsin ma enda kohal elavat paarikest. Sellised just kolmkümmend saanud võis olla nende vanus. Vot nendest nüüd juttu tulebki.

Ühel toredal õhtul hakkas trall pihta. Kell oli kuskil poole kaheteistkümne kanti, kui otsustasin, et enam ei jaksa telekat vahtida. Paras aeg põhku pugeda. Panin teleka kinni, sättisin pea mõnusalt padjale ja tõmbasin sooja teki ninani. Tundsin, kuidas mõnus unerammestus läbi hämara vaikse toa ligi hiilib…  Kui järsku hakkas möll ülemisel korrusel pihta! Ilma igasuguse hoiatuseta algas hirmus voodi vedrude nagin.  Tänini on kõrvus see vigi-vigi-vigi-vigii… Sellel viginal polnud mingist tagasihoidlikust eestlastele kohasest lembeseksist haisugi. Käis sõna otseses mõttes räme raiumine. 

Ülemise korruse pande toimetamisi kirjeldab see pilt ehedalt.

Mul uni laksust sellise möllu peale läinud. Suure tõenäosusega oli see läinud kõigil meie trepikoja inimestel.  Mõtlesin, et OK, pole hullu, sellise tempoga see triangel väga kaua kesta ei saa. Kordasin sama mantrat endale veerand tundi. Ja peale seda veel veerand tundi.  Kui see halastamatu tõusvas tempos trall oli kestnud juba kolmveerand tundi, kaalusin tõsiselt vannituppa oma teki ja padjaga kolida.

Ma üritasin seda tehnikat ka rakendada. Ei aidanud

Kostus sinnagi seda voodivedrude viginat, kuid vähemalt ei olnud see otse pea kohal. Olin juba tekk näpus vannitoa poole teel, kui käis kolm kõvemat raksakat ja sama järsku nagu kõik oli alanud, see ka lõppes. Saabus vaikus nagu poleks just 45 minutit järjest üritatud roostes auto ust järjekindlalt kinni virutada. Ainult laes kiikuv lamp andis märku, et just oli toimunud üks tõsiselt võetav seksimaraton. Mul oli loomulikult  õige unetsükkel mööda läinud ja nüüd ei saanud kuidagi und. Lõpuks mingi kolme ajal sain ikka sõba silmale. 

Järgmisel õhtul oli mul see eelmise päeva jant meelest läinud, kuni saabus magamamineku aeg ja kõik kordus. Üleval korrusel käis siuke karm andmine, et mul tekkis tõsine hirm, kas sellest kõik osapooled üldse eluga pääsevad.  Ega lõppenud see etteaste varem, kui eelmine. Ja nõnda kõik järgnevad neli päeva. Siis saabus nädalavahetus, ma põgenesin vanemate poole Kurtnasse, et ennast lihtsalt välja magada.

Kui muidu mul naabrite kohta midagi öelda polnud, siis see värk ajas mind ikka tõsiselt närvi. Magamatus oli üks asi. Hullem lugu oli selle paganama naabrist parema kadedusega. Minu seksielu noore inimese kohta oli sellel perioodil üsna kesises seisus. Ja vot see paganama naabrimehe ülevoolav eputamine oma pea tunniajaste etteastetega ajas sees kadeduse ussi hirmsat moodi purema. 

Sellise näoga ma neid kadeduse mõtteid haudusin

Järgmisel nädalal ei tehtud repertuaaris mingeid muudatusi. Etenduse algusaeg ja kestvus olid enam vähem samad. Ilmselt oli nädalavahetusel mingeid ajalisi nihkeid, aga nagu mainisin, siis selleks ajaks olin ära põgenenud. Nädala lõpuks olin tegelikult tasapisi isegi harjuma hakanud selle õhtuse rituaaliga. Kummaline, kui kiiresti inimene kohaneda suudab. Minu kadedus hakkas ka vaikselt lahtuma. Pigem piinas mind mõte, et mis kuramuse firma voodi neil on, mis sellist suruõhuhaamerdamist sellisel hulgal välja kannatab. Kui ostaks endale sellise voodi, kestaks see mitu põlve. Loomulikult juhul, kui selle peal vähe lembelisemat seksi harrastatakse. Nädala lõpuks olin  olukorraga leppinud ja sain isegi juba uinuda selle ohjeldamatu vigina saatel. Ainuke asi, mis võis und veidike häirida, oli laes kõikuv lamp. Kartsin, et see lihtsalt käib üks hetk kolinaga alla. 

 Saabus uus nädalavahetus. Ma ostustasin, et targem on siiski sõpradele külla minna, saab ehk kvaliteetsema une. Venitasin oma külastust võimalikult pikaks ehk esmaspäeval läksin otse külast tööle. Õhtul, kui koju jõudsin, nägin trepikojas ei kedagi muud, kui ülemise korruse naabrimeest, kes parajasti suundus prügi välja viima. Ma ei suutnud ennast tagasi hoida. Ütlesin talle, et ta sekundiks ootaks. Tormasin tuppa ja haarasin sealt universaalõli purgi WD40.

Isegi robotid teavad WD-40 imelistest võimalustest.

Pistsin selle talle pihku. Mehe nägu oli rohkem, kui segaduses. Patsutasin õlale  ja rääkisin nagu mees mehele: “Kuradi kõva vana oled! See õli on su voodi vedrude jaoks. Kaks nädalat iga jumala  õhtu järjest sellise tambiga panna on  imetlusväärne! Paraku saavad ülejäänud naabrid sellest vägiteost ka osa. Ehk törts õli teeb asja vähe vaiksemaks.” Nägin, kuidas mehel nägu punaseks tõmbus, samal ajal silmad läksid aina rohkem punni. Ma järeldasin sellest, et tegemist on sellise suts delikaatsema teemaga, mida puudutasin ja nüüd valmistasin inimesele piinlikust. Mul hakkas endal jube kahju, et sedasi keset trepikoda olin peale lennanud. Kuid oi, kui rängalt ma eksisin oma järeldustega. Piinlikusest polnud selles näos haisugi! Vana sisistas läbi huulte: “Kuradi eit, nüüd ta alles saab! Ma olin kaks nädalat Soomes tööl!”.

Naabrimehe tagasihoidlikud emotsioonid.

See lause lõpetas meie põgusa vestluse. Nägin, kuidas õnnetu WD40 plekist purk ta käes mölki suruti. Prügikott teises käes kukkus sinna samasse maha ning vana sammus konkreetsel sammul ülesse korteri poole tagasi. See jutuajamine, mis sealt nüüd kostma hakkas, ei puududanud enam ainult meie trepikoda. Usun, et isegi üle tee asuvas K-Rauta poe kliendid jäid suud ammuli kuulama, mis kõuekõmmin see keset talve nüüd pihta hakkas. Mul tekkis millegipärast koju minemise asemel kange soov naabrimeest selle pooleli jäänud prügi välja viimisega aidata. Viisin maha kukkunud prügikoti ära ja tegin sellise paari tunnise jalutuskäigu Õismäe vahel. Nii sellel õhtul kui ka järgmistel ülemise korruse voodi viginat enam kuulda polnud. Ei teagi, kas oli kasu sellest universaalõlist või vahetati voodi välja. Kallist ülemise korruse naabrinaist nägin järgmine päev esimest ja viimast korda kohvrikesega trepist alla jalutamas. 

Sellest ajast peale pole mina enam naabrite peale kadedust tundnud. Meil kõigil on omad jamad millega tegeleda. See, et naabrimehel on parem auto või uhkem muruniiduk ei tähenda, et tal kõik 100% korras oleks. Võibolla on tal ilge jama oma lapsega, kes eliitkooli käitumise pärast sisse ei saanud või põeb ta pidevalt, et keegi lööb ta naise üle või on tal firmal uut rahalist süsti vaja. Samal ajal, kui sinul on maailma kõige armastavam naine, mis sest, et ei ole miss Universium. Su lapsel on koolis viimase peal hinded ja käitumine eeskujulik, mis sest, et pole eliitkool. Sa teed tööd, kus raha tuleb staabilselt, niiet saad aastas korra  või kaks isegi reisil käia. Tema kadestab hoopis sinu elu. Istub oma uhke muruniiduki seljas, passib üle aia ja mõtleb, et paganama hea lihtne elu, oleks mul ka nii chill. Ma loodan, et nõustud minuga, kui väidan, et kadestamine on suhteliselt mõttetu energia raiskamine. Parem suuna see energia sellele, kuidas oma elu mõnusamaks saaks. Kui sulle tõesti naabrite parem elujärg korda läheb, siis tunne selle üle rõõmu ja saa hoopis inspiratsiooni, et enda ellu ka need asjad kutsuda!  

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: