Kevadine deprekas ja kuidas ma üritan sellega toime tulla…

Täiesti ulme. Viimased nädal aega on mulle sisse tulnud hirmsamast hirmsaim asi – kevadine deprekas. See tundub täiesti ebaloogiline kuidas aina kõrgema kaarega käiv soe päike ja mühinaga hoogu juurde koguv lindude ühiskoor võivad tekitada depreka. Ma olen kodus selline paras bitch, kes iga asja peale mega kiirelt ärritub. See ei ole nagu tavaline chill papa Piltsberg. Jääb mulje nagu ma igatseksin seda pimedat mudast lumeta talve hirmsat moodi tagasi. 

No vot ei ole nii! Mul on lihtsalt see asi, et olen kasvanud metsade ja põldude vahel. Kui tulevad esimesed tugevamad kevade märgid, ärkab minu sisemuses ellu Fred Jüssi sugemetega sammalhabemest Mets-Nipernaadi. See Nipernaadi ei ole orienteeritud naiste peade sassi ajamisele, unustades ülejäänud maailma. Kuid rännata ja ringi luusida meeldib talle samamoodi. 

Oma päris kodus – METSAS!

See mees tunneb vastupandamatut tõmmet metsa poole. Üksinda metsa all ringi uidates vaatab ta, mis talve jooksul on korda saadetud. Mitmest puust kobras jagu on saanud? Milliseid auke rähniposisid juurde on toksinud? Kus kohast esimesed kevadlilled sellel aastal tervitavad? Kas seltsimehed kuklased on juba uimaselt, kuid vapralt asunud oma pesakuhilat korrastama? Poisiliku rõõmutundega veab ta kummiku kannaga lompidest kraavikesi oja poole. Vaatab tundide viisi vee sulinat ja jälgib kuidas viimased lumehanged sentimeeter sentimeetri haaval kevade eest taanduvad. 

Ja kui kõigest sellest peaks korraga väsimus peale tulema, läheb see mees jalga puhkama salajasele rabasaarele. Kuuseringist ümbritsetud lagentikul võtab ta kännul istet. Jättes sõbralikult ruumi Metsavanale. Kõikide nähtavate ja nähtamatute metsaelukate vaimsele isale. Nõndaviisi seal koos istudes, topitakse piibud värsket metsaõhku täis ja vesteldakse mõtiskluste keeles. Sedasi vaikuses saab rohkem räägitud kui mis iganes portsu sõnade abil. 

Metsas on maagiat.

Vahepeal käib neid uudistamas rebase emand, kes teeb kevadpuhastust oma rabasaarel asuvas koobaskorteris. Ei tea kust lendab kohale muidu üsna harglik rohevint, kes üsna häbematult palub ühe korraliku popsu Metsavana piibust. Päevast saab õhtu. Metsa niiskelt kevadine kõdusegune lõhn seguneb õhtu uduga. On aeg minna kodu poole. Läbi kuuseokste pressivad viimased loojuva päikese kiired näidavad ette koduteed. Sõbralikult jätan metsavanaga jumalaga ja luban kindlasti veel trehvata. 

Vahel lähevad Metsavanaga vestlused pikemaks kui seda on päev. Ja siis tuleb lõke süüdata, et tule prõksudes edasi muljetada.

Vot selline on see MetsNipernaadi, kes kevade tulekuga minu sees ärkab ja kangesti metsa kipub. Paraku hoiavad mind kinni betoonplokkitesse taotud ahelad. Metsavana kutseid summutab autode monotoorne müra. Ja puhtaid mõttevestlusi katkestab pidevalt tähelepanu nõudev meedia. Istuks lihtsalt autosse ja põgeneks metsa, kui vähegi saaks… Õnneks me elame linna ääres, kus tegelikult on rabametsad täitsa käe jala juures võtta. See pole päris see, mis puutumatu omaette tegutsev loodus nagu meil maal on, kuid natuke leevandab küll seda tunnet. 

Ma olen nii tänulik, et saan lastele korraldada metsa seiklussünnareid. Need laevad mind ja laevad lapsi ning laste rõõm, mida pakub looduses viibimine, laeb omakorda nende vanemaid, kes lähevad esmaspäeval rõõmsamate inimesetena tööle ja laevad sedasi ka oma töökaaslasi. Täitsa lõpp, ma just avastasin, et teen sedasi maailma paremaks kohaks ja loon rohkem rõõmu. 

Metsamamatkalised.

Jumal tänatud, et mul sellel laupäeval on üks korralik metsasünnar korraldada. Pärast seda pakin ma põnnid kokku ja lähen sõbra juurde edasi metsa müttama. Teeme põnnidega uusi kraavikesi ojadele ja põletame võsa. Elame ennast täiega välja! Veel on mul hea meel, et sain need tunded enda seest välja kirjutada ja Sinuga neid jagada, sest jagatud mure on pool muret. Ma igatahes tunnen, et minu deprekas on küll juba väiksem. Ma loodan, et Sind väga selle jagamisega ei koormanud. Eks päris korda saan alles siis, kui olen nädal aega mätta otsas istunud.

Proovi Sinagi suurema mure korral märgata ilu enda ümber ja neid positiivseid asju, mis Sulle rõõmu pakuvad. Proovi kindlasti oma muresid jagada, mitte enda sisse kuhjata. Nõnda lähevad nii mitmedki mured kevadveega kuskile kaugele rändama või lahustuvad koos viimaste hangedega. Kuid mis peamine, Sa oled ÄGE ja täiesti erakordne inimene! Mine metsa nüüd! 

Üsna varsti on mätas roheline. Siis põrutame jälle plikadega metsa. Saan taas neile õpetada mida süüa ja mida mitte suhu pista. Kuidas Metsavanale austust avaldada ja looduses olla nii, et kõigil on tore.

Olge ikka Piltsbergide lainel! Viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes

4 thoughts on “Kevadine deprekas ja kuidas ma üritan sellega toime tulla…

Add yours

  1. Pisar silmas, loen ja tunnen. Ka minul on kevadine deprekas peal ja täpselt vastupidine situatsioon. Elan metsas, üksinduses, lastega. Otsustasime ära müüa meie kodu Vanajumala seljataga. Ma igatsen inimesi, kaaskogukonda, maailma. Maal on tore käia kui keegi teine on selle maakodu mõnusaks õdusaks teinud, aias maagiliselt ruumi loonud ja ootab soojalt. Ise olla see ootaja on muutunud kurvaks.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: