Kuidas ma Playstationiga kogemata rikkaks sain?!

Ossa poiss, mis ajad meil praegu käsil on. Kas oleksite kaks nädalat tagasi ette kujutanud, et peate istuma kenasti kodus nelja seina vahel. See tähendab seda, et päris paljud saavad käsile võtta oma lugemata raamatute virnad. Mõni teeb korraliku Netflixi maratoni. Kindlasti palju teist üritavad selles tohuvapohus kodukontorit teha. Respekt teile! Aga leidub ka neid, kes annavad mõnuga valu mängukonsoolidele…

Ja vot sellest mängukonsoolist ma täna Sulle räägingi. See osutus täiesti juhuslikult mu elu esimeseks korralikuks investeeringuks. Tänu sellele kogemusele vaatan ma investeerimist täna palju laiemal skaalal, kui seda on väärtpaberid ja ühisrahastused. Paljud lihtsalt arvavad, et nende kahe asjaga piirdubki investeerimine. Arvestades, et meil on ootamas üsna keerulised majanduslikud ajad, tasub silmad lahti hoida, kuidas ja mida sellistel segastel aegadel investeerida. Sest üldiselt toovad need ajad kaasa ebatraditsioonilisi investeerimise võimalusi, mis muul hetkel ei toimiks. Näiteks ma tean ühte tegelast, kes peale Nõuka aja lõppu kogu oma maise vara investeeris hügeenisidemetesse. Ta sai neid monopolina vast aastakese müüa, kuid teenis tagasi nii palju, et ei pidanud aastaid lillegi liigutama, elades mugavat elu.

Aga lähme nüüd minu esimese super investeeringu teema juurde tagasi. Ma olin selline 13. aastane juntsu, kui tuli ilge Playstationi kihk peale. Sain seda paar korda proovida ja no mis Sa arvad, kas see mõjus teismelisele poisile sama hullutavat, kui tilk palderjani isasele kassile? Ma olin esimesest nupuvajutusest müüdud mees. Öösel nägin und Playstationist, päeval soigusin sellest, koolis tundides mõtlesin aina pleikari peale ja kui sõin, siis oli suht savi, mis ette anti, sest silme ees tiirles Playstationi logo. 

Läksin rääkisin oma kinnisideest emale nii dramaatiliselt, kui suutsin. Seletasin talle, et su poja elu on konkreetselt ohus, sest ma ei suuda isegi süüa ja võin üsna suure tõenäosusega  lähitulevikus nälga surra. Ainuke võimalik pääsetee on Playstationi ostmine. Olete vast kuulnud sellist väljendit “nagu hüüdja hääl kõrbes”. Ma ei enam ei hüüdnud, vaid suisa röökisin ahastusest, ise põlvili maas pisaraid lahistades. Ema kõrvad jäid paraku kurdiks.

Ta tuli veel omakorda mingi ebareaalse teooriaga lagedale, et kui see mäng peale paari korda proovimist sellise sõltuvuse tekitas, siis selle omamine võib hoopis süvendada söömatust ja õppeedukusele laastavalt mõjuda. Täiesti meelevaldselt esile tõmmatud teisejärgulised faktid, mis loomulikult ka tõesed olid ja seda me ka mõlemad tegelikult teadsime.

Selle investoriga jooksid meil plaanid luhta. Järgmine investor, kelle jutule läksin, oli vanaema. Tema puhul olin targem ja tegin natuke suurema taustauuringu investori kohta. Sain teada huvitava fakti, et kui minul oli nõrkus Playstationi tagumise järele, siis vanaemal oli kange himu kogu aeg Hobby Halli kataloogist midagi tellida. Nüüd ma teadsin, kuidas oma ideed esitleda. Võtsin pool aastat vana vanema kataloogi ja värske selle kõrvale ning näitasin, milline uhke allahindlus pleikarile on uues kataloogis käsil. See oli ikka sajandi pakkumine!  Seejärel selgitasin vanaemale, kuidas selle mängu tagumine mu inglise keelt arendab ning loogikat õpetab. Suures pildis ma tegelikult jama ei ajanudki, sest mängudest ma inglise keele ära õppisingi. Läbirääkimised kulgesid üsna edukalt, kuni vanaema otsustas, et on nõus masina ära ostma, kui ma selle ise kinni maksan. 

See nüanss ei kuulunud mitte ühegi nurga alt mu plaani juurde. Sisetunne ütles, et ma saan sellega hakkama ja andsin üks käsi südamel, teine piiblil, pühaliku lubaduse, et hakkan ise järelmaksu maksma. Pangu ta aga nüüd nobedasti tellimus teele. Vanaemal nii kindlat sisetunnet nagu mul ei olnud. Väike kahtluseuss minu ülevoolava siiruse ees tal ikkagi oli. Vanaema pakkus välja sellise diili, et kui ma olen nõus omafinantseeringuna kolme esimese kuu järelmaksu talle andma, teeb ta tellimuse ära. Ega mul muud üle jäänud, kui pidin nende tingimustega nõustuma. 

Kallasin kõik oma sendipurgid tühjaks, tuulasin terve elamise läbi, et mitte ühte pudelit kuskile vedelema ei jääks mida saaks taararahaks vahetada. Tegin koolis äri, vahendades semu kirjutatud cd plaate. Ühesõnaga panin enda leidlikuse igast otsast tööle, et raha kokku kraapida. Ma ei mäleta, kui kaua mul selleks läks, kuid ühel päeval virutasin võidukas nägu peas rahapataka uhkel vanaema lauanurgale. Lõpuks, kui pleikari kätte sain, tabasin ennast järgmise takistuse eest – selleks et selle peal mänge mängida, oli vaja telekat. Telekaid oli meil üks ja õhtul oli sealt ühte jutti kogu perele midagi vaadata ning see kestis hilisööni välja ehk kui telekas vabanes, pidin ma juba magama. Mul jäi mängimise aken maru väikseks. Selline tunnike peale koolist koju jõudmist sain toksida. 

Kuuldused mu mängust jõudsid aga teiste külapoisteni. Sel ajal oli ainult ühel tüübil veel pleikar. Otseloomulikult hakkasin saama sõbralike küllakutseid ja peagi avaldati soovi mängu laenata. Ma kodus ise nagunii nädala sees mängida ei saanud, siis laenasin hea meelega, aga ainult raha eest. Kuna olin esimene tegelane laenuturul, võisin dikteerida hinna. See oli üsna krõbe. Eriti veel nädalavahetustel, sest need läksid puhtalt minu mänguajast ja olid muidugi popimad. 

See äri edenes mul üsna hästi, sest paari kuuga oli mul kogu playstation ära makstud. Selleks ajaks oli veel ilmunud tegelasi, kellel pleikarid olemas ja rendihinnad kukkusid kolinaga. Edasi investeerisin oma raha uute mängude ostmisele ja teise aparaadi kõrvale soetamisele. Tänu sellel investeeringule oli mul raha üsna mugavalt käes. Paraku tulid sellel ajal teised huvid nagu diskod ja muud peod mängu, mis mu investeerimisrajalt mujale eksitasid. 

Sellest kogemusest sain ma aru, et investeerimine on minu jaoks vähe laiem mõiste, kui hunnik aktsiaid. Näiteks kui ostsime koju nõudepesumasina, arvas Katu, et see on üsna suur kulutus. Ma jälle näitasin talle paberi peal, et see on iga päev tund aega võidetud aega oma perele või tööle. Samamoodi oli Katu ostetud uus fotokas. No ta praadis ikka tükk aega enne selle ostmist. Kui ta oleks lihtsalt hobi korras nädalavahetuse pildistaja, siis saan praadimisest aru, kuid talle oli see töövahend. Ta teenis uue fotoka ja objektiivide alla pandud raha tagasi poole aastaga ja lisaks tõusis märgatavalt ta töö kiirus ja kvaliteet. Ehk ta suurendas oma sissetulekut.

Tänastel segastel aegadel on vaja käia silmad lahti ja näha igal pool investeerimisvõimalusi. Mõni lihtne asi võib täiesti ootamatult osutuda kullaauguks. Ja nagu ikka sellistel juhtudel, võib suurem risk viia kiiremini positiivse tulemuseni ja samas ka kiiresti kukutada. 

Meie elu mõjutas see viiruse värk üsnagi ja eks neid mõjusid saame veel tunda küllaga. Mulle öeldi ära hunnik laste sünnipäevasid, raamatu valmimistähtaeg lükkub edasi ja ühesõnaga üsna keeruline lugu.

Kuid selle asja juures on positiivne see, et mul vabanes hunnik vaba aega. Ja viimased pool aastat oleme kütnud Katuga küll sisuliselt puhkuseta. Selle avastuse peale kimasin ma plikadega linnast maale paariks nädalaks asumisele. Ja täna investeerin oma vabanenud aega unustamatute mälestuste loomisele ning looduses toimetamiste teadmiste edasiandmisesse. 

Kuidas meil maal tütardega siis investeerimistund välja näeb? Hommikul tõuseme ülesse. Pargime kõhud täis, seejärel riided selga ja metsa. Metsas ehitame onne, käime otsime loomade jälgi, avastame uusi ojakesi, jälgime looduse märke. Mis kus kasvama hakkab, miks need puud just siin kasvavad, kus on ilmakaared, mis loomad siin käinud on. Vahepeal sööme lõunat, joonistame seda, mida nägime, püüame kala ja siis tagasi metsa. Väga tore, et sedasi lastega õues mässad Illimar, aga mis otsast see investeerimine on?

Minu jaoks on see puhas enda aja investeering, kui õpetan lastele maast madalast läbi mängu, kuidas tulla toime looduses siis, kui ei olegi enam näiteks elektrit ja rahal on järsku vähem väärtust, kui vetsupaberil. Sellel hetkel omistavad teadmised ja oskused looduses ellujäämise kohta kullast suurema väärtuse. Maal, Katu tädimehega vesteldes, olen kuulnud neid lugusid, kus sõjaajal võisid rahaga tuld teha, sest päris valuuta olid siis USA sõjaväe lihakonserv, mille eest asju sai. Ja need rahaväärtuse kaotused käisid üle öö. Sellistel hetkedel on mul tütred kindlasti rikkamad, kui rahahunniku otsas istudes, omades null teadmist looduses ellujäämise kohta. 

Need teadmised on meil täna kõik ühe kliki kaugusel youtubes ja googlis olemas ehk siis meie kollektiivteadvuses, aga kui pole elektrit, siis pole ka enam ligipääsu sellele andmebaasile. Kui olukord ootamatult kehvaks kisub (ja me teame nüüd, et see võib juhtuda täiesti ootamatult ja imekiiresti), tasub teadmistesse ja looduses ellujäämisesse investeeritud aeg kuhjaga ära. See hoiab eelmale hirmu segaste aegade eest ja saadab igasuguse paanika külastuse mõnuga pikalt. Ma võiksin nendega praegu lihtsalt multikaid vaadata või lasta neil telefoniga mängida, kuid ma kasutan enda hindamatut ressursi aega teadmiste investeerimisse. 

Niiet hoiame silmad lahti ja vaatame, kuidas täiesti tavalised asjad meie ümber võivad muutuda järsku investeeringuteks. Igal juhul tasub investeerida aega enda silmaringi laiendamiseks ja harimiseks. Ja vahepeal tasub lihtsalt niisama ka mölutada, sest kui pea ikka päris tühjaks lased, popsab kuskilt sügavusest ikka midagi ägedat välja.

♥ Mõnusat kodus olemist! ♥

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: