Appi, mis see karantiin minuga teinud on? MA MÕTLEN PENSIONIST!

Oleme plikadega maal metsade ja rabade vahel asumisel juba teist nädalat. Katu jätsime linna. Meil on veel seltsiks minu ema. Enamus ajast möllame ja trallime plikadega metsa all ringi, kuid siin on küllaga aega ka niisama mõtisklemiseks. Mühisev mets ja kevadine linnusirin on rammus pinnas igat sorti mõtete idandamiseks. 

Eile jõudis mu mõttelõng pensioni peale. Ma nagu ülemäära tihti pensioni peale ei mõtle. Tavaliselt tuleb see siis meelde, kui kuskil kaubanduskeskuses LHV või Luminori boksi näen ja laia naeratusega noored ligi astuvad. Ju olid mul siis ülejäänud maailma mõtted otsa saanud või hakkab habemesse tikkuv hall märku andma, et aeg on need teemad käsile võtta. 

Arvestades tänaseid üsna muutusterohkeid aegu ja mõeldes selle peale, et meie elanikkond vananeb, pole ma just ülemäära entusiastlikult meelestatud, et ma sellist privileegi nagu pension saan nautida. Sest aasta aastalt nihutatakse seda pensionile jäämise iga ikka sajale lähemale. Jääb tunne, et varsti ei venita mingi väevõimuga pensioni vanusesse välja. Kuid kas pension on üldse privileeg või mis see endaga kaasa toob? Või mida ma saaksin täna juba teisiti teha, et mõnusat pensionipõlve nautida? Vot sellised mõtted mul peas mõlkusid. 

Samal ajal magas kõige väiksem põnn õues ja suuremad joonistasid. Emal olid parasjagu käed heegeldamisega tööd täis. Istusin siis ta kõrvale ja hakkasin temalt, kui selles teemas sees olevalt inimeselt uurima (ema on mul 69 aastane), et kuidas siis lood selle pensioniga on? 

Esiteks tahtsin ma teada saada, millal tema pensionist mõtlema hakkas? Kas ka tal kolmekümne viieselt sellistel teemadel mõttekäigud jalutasid?  

Ta 35. aastaselt tegeles hoopis intensiivselt meie perele maja otsimisega. Need olid sellised ajad, kus õhus hõljusid ärevad muutuste lained. Nõukogude Liit oli kohe lagunemas ja Eesti vabaks saamas. Raha oli, aga osta polnud midagi. Läks paar aastat mööda ja oli täpselt vastupidine pilt. Asju oli, aga raha polnud. Sellistel aegadel oli ellujäämisegagi tegemisi, kes sel hetkel pensist mõtles.

Esimesed reaalsed pensioni mõttet tekkisid tal alles 55 aastaselt. Siis sai teema aktuaalseks. Lugu oli selles, et tema vanemad (ehk minu vanaisa ja vanaema) jäid pensile juba 55 aastaselt. Need, kes olid teinud raskemat füüsilist tööd, said varem jääda. Kui mul ema 55 sai, toimusid hoopis pensioni reformimised ja iga poole aasta tagant tõsteti pensionile jäämist muudkui edasi. Vot see tegi meele mõruks, sest tundus, et see piir lükatakse teadmatusse aega. Igasugune usaldus valitsusse asendus pettumus tundega. Ilmselt ei olnud mu ema ainuke, kes sellel ajal ennast nõnda tundis. See oleks nagu eesli õrritamine ridva otsa seotud porgandiga. Niikui porgand jõuab ampsamis kaugusele, liigub see  jälle kümme sentimeetrit eemale ja siis jälita seda noh. Emal õnnestus siiski 62 aastaselt pensionile jääda. Muidu pidi 64 aastaselt jääma, aga kolme lapsega saab varem.

Äkki mul on ka lootust varem jääda :D?

Ma uurisin edasi, et okei, üks asi on see, et saad oma väljateenitud puhkusele jääda, aga kas ta kuidagi pensioni suurust uuris ja mõtles ette, et kuidas selle rahaga peaks toime tulema? Konkreetselt summade ja raha peale ta ei mõelnud. Vanast kogemusest tundus, et see on väga ok raha. Näiteks tal isa sai Nõuka ajal 120 rubla pensionit ja ema 109 rubla. Samal ajal teenis ta palka 108 rubla, olles lasteaias õppealajuhataja. Ehk pension oli isegi suurem, kui palk. 

Kuid kui tema pensionile hakkas jääma, olid teised jutud. Ja eks ta ikka natuke aimas ette ja suhtles juba pensil olevate inimesetega, et need lood enam nii lillelised ei ole. Esimene pension tuli krooni ajal ja see oli 3200 krooni. Ta töötas siis õpetajana ja sai palka üle 6000 krooni ehk pension oli poole väiksem. Vot see esimene summa ehmatas küll ära. Töötava inimesena oled harjunud stabiilselt palka saama ja nende võimaluste järgi elama. Kuid esimene pension näitas, et elu standardid tuli kohe ikka poole madalamaks lasta. 

Neil lugu nii karmiks ei läinud, sest mul isa käis siis ja käib veel tänaseni tööl. Kui nad mõlemad oleks korraga pensile jäänud, eks siis oleks hoopis ehedamalt see järsk maandumine tulnud. Tegelikult ega emagi pikalt polegi pensionil olnud. Vahepeal oli tal neeruoperatsioon ja sellest taastumisajal oli peaaegu aastakese päris pensionär. Kuid siiani on ta ikka tööd edasi teinud.

Ta on pea terve elu lasteaias ja koolis õpetaja olnud. Täna elavad vanemad mul Kurtnas ja seal koolis ning lasteaias just ülemäära suurt tungi uute õpetajate poolt ei ole. Seega kutsutakse teda ikka ja jälle tagasi. Nõnda polegi mul ema veel seda päris ehtsat pensionäri elu saanud õieti elada. 

Sellegi poolest uurisin, et kuidas see pensionäri elu välja näeb? Ehk millega peaksin arvetsama, kui jääksin pensionäriks? Ega ema mul midagi toredat jutustanud, mis paneks mind pikki silmi pensionit ootama. Ta sai naabrinaise ja teiste pensil olevate sõbrantside kogemust jagada, kes peavadki ainult pensioniga arvestama. Tuleb välja, et pensionist suurt midagi kõrale panna ei saa. Igasugused mugavused nagu väljas söömine või mõne sõbrantsiga pealinnas kerge kohvetamine kuskil muhedas kohvikus unusta ära. Selliseid asju, kus vanem generatsioon mõnusalt Vahemere ääres veiniklaase kõlistades päikseloojangut naudib, võid Hollywoodi filmidest vaadata. Reaalses elus elad lihtsalt pensioni olmeasjade peale ära. Jama tekib siis, kui miskit pole kõrvale pandud ja näiteks läheb järsku pesumasin katki. Siis ongi pekkis. Õnneks on neil Saku vald, kes toetab igasuguseid kultuurseid väljasõite muuseumitesse ja teatritesse. Lisaks teevad pensionäärid ise ka oma Padjaklubiga vahvaid üritusi, kus isegi mina olen omal ajal käinud ökotoidust ja tooraine kasvatamisest rääkimas.  

Ehk siis saab natukenegi ennast vahepeal justkui Hollywoodi filmis tunda 😀

Ema soovitus mulle oli oma elu enne pensile jäämist nõnda valmis sättida, et püsikulud võimalikult väiksed oleksid. Igasugused suuremad elamu remondid ära teha ja kui auto peaks majapidamises olema, siis see enne võimalikult uus soetada, et tulevikus ei peaks vahetama. Kindlasti peab enne ise ka säästma. Ja seda raha ei tasu lihtsalt reisi peale laiaks lüüa, vaid hoidmagi ootamatuste jaoks. Neil isaga on oma säästupuhver olemas. 

Mul loksutas see vestlus mitmedki asjad paika. Esiteks sain aru, et maailm on koguaeg muutuses. See, et täna üldse pensionit makstakse, on tegelikult väga uus nähtus ja suur privileeg. Mis sest, et see on olnud omal ajal palju korralikum, kuid olid ajad, kus sellist asja ei eksisteerinud. Kui ei jaksanud enam tööd teha, pidid kas ära surema või hoolitsesid sinu eest järeltulijad. 

Teiseks, kui ma tahan veeta oma pensionipõlve sedasi nagu seda tehakse Hollywoodi filmides, siis igal juhul pean ma midagi rohkemat ette võtma, kui ainult riikliku pensioni peale lootma jääma. Kui veel kolmekümne aasta pärast üldse sellist privileegi eksisteerib… Maailm on koguaeg muutuses ja kolmekümne aasta taha ennustada on võimatu. Igaljuhul, kui tahan midagi muuta, pean tegema täna juba selleks samme. Ma olen valinud ettevõtluse tee. Investeerides esialgu enda ettevõtmistesse ja arengusse aega ning raha. Plaaniga tulevikus investeerida ka mujale, näiteks kinnisvarasse, väärismetallidesse või metsa, et luua kindlam tuleviku puhver. Kas see plaan mul õnnestub, on iseasi, aga ma vähemalt tegutsen. 

Piltsberg OÜ kontor 🙂

Ja kolmandaks, pensionile peab mõtlema juba täna. Siis ei tule üllatusena ka üsna kesine riigipoolne elatusraha, vaid oskad endale juba ette luua mugavama elu. Nagu ema jutust selgus, siis ajad muutuvad kogu aeg. See, kuidas saadi palka ja pensionit 40 või 20 aastat tagasi, on hoopis erinev sellest, kuidas nüüd lood on. Oleks üsna rumal arvata, et kolmekümne aasta pärast ikka kõik sama oleks.  Seega tuleks täna juba endale ise lisaks tavapärasele pensionikogumisele tuleviku vundamenti laduda. Ja kes teab, kui sellega piisavalt vara tegutsema hakata, võid ise otsustada, millal pensionile jääda. Võib olla on sul juba neljakümne viieselt finantsiline vabadus käes ja võid palmi all rahuliku südamega mohhitosid luristada. 

Vot sellised mõttelõnga veeretamised mul siin põlismetsade vahel. Kui Sul on mingi äge plaan, kuidas enda pensionit mõnusamaks teha või selleks ette valmistuda, võid seda vabalt mulle jagada. Koos tulevad veel ägedamad ideed ja lahendused.

Olge ikka Piltsbergide lainel! Viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: