Oot, kured ei toogi lapsi või ?!?!

Eelmise nädalal jagasin teile blogi, et mis piinlik lugu meil lastega maal juhtus. Kes pole veel lugenud, tasub enne selle blogi lugemist see ära lugeda. Nüüd tuleb sellele blogile teine osa. Mulle tuli tänu sellele situatsioonile meelde enda lapsepõlve analoogne juhtum. Arvestades seda, kui eredalt see mul meeles on, tekib kahtlus, kas mul tütred üldse enam kunagi piljardisaali tavainimese pilguga saavad minna.

Ma olin Merimee vanune koolieelik. Ema töötas mul siis Karinu aiandis. Sellel ajal oli jumala ok sellised kuue aastased põnnid omapead koju jätta. Päris kodus ma polnud, sest meie kodu oli sealt 6 km kaugemal. Ma olin hoopis sõber Silveri juures, kes elas aiandist 300 meetri kaugusel. See oli sisuliselt kiviga visata ja vanematel töölt hea üle põllu jälgida. Kui mingi suurem suitsupilv maja juurest tõusma hakkas, said vanemad kiiremini reageerida. Tema ema töötas aiandi kõrval asuvas kanalas. Eks vahepeal käisid emad meid vaatamas, kuid enamus ajast askeldasime ise. Lihtsalt ajad olid sellised ja lapsi kuidagi usaldati oma pead olema.

Silveri vanematel oli selline ulme masin nagu VHS kassetikate mängija. Veel ei eksisteerinud Eesti kroonigi, kuid sellist lääne kaupa levis juba vabamalt. Selle kassetika pealt kohtasime oma esimesi lapsepõlve iidoleid. Van Dammet, Arnold Schwarzeneggerit ja teisi surematuid äktsiontegelasi. Põhifilmid, mida vaatasime, olid karatee filmid. Ju olid neid kõige laiemalt saadaval. Peale mõne järjekordse karatee filmi vaatamist kimasime õue põllule ja kukkusime heina pakke tuuseldama nii, et tolmu ja heinu pilvena lendas. Meie olime head ninjad ja heinapakid kurjust täis pahalased.

Vot täpselt nii andsime heinapakkidele säru. Tuuseldasime oma vaenlased ikka korralikult läbi.
Paraku poisikesena võisid tihti sattuda ebavõrdselt tugeva vastase otsa. Eriti kui kanalas käisid oma oskuseid demonstreerimas.

Ühel päeval viskas Silveri isa meile järjekordse ninja filmi peale ning põrutas ise Järva-Jaani poodi. Me siis vaatasime põnevusega, ise sõrmeküüsi närides, kuidas mustad ninjad läbi dzungli valgete ninjade laagri poole hiilivad. Täpselt siis, kui esimene must ninja katuselt alla hüppas ja oodatud madin pihta pidi hakkama, läbis ekraani sahin ja dzungli asemele ilmus hoopis suur bassein, mille ääres päevitas paljaste tissidega tädi. Ninja asemel sisenes stseeni hoopis liiga kitsastes ujumispükstes onu. Tegemist oli ajastule kohaselt ulme karvase rinnaga basseini puhastajaga. Taustal hakkas mängima malbe lembeseksi muusika “tsiki põmm, tsiki puum, tsiki põmm…” 

Mis paganama ninja see veel on?

Vahetati kaks lauset ja siis need ujukad lendasid ning läks rämedaks uhkimiseks ja ähkimiseks. Me olime Silveriga täpselt sama moodi pea viltu, suud ammuli ja silmad punnis peas nagu mul tütredki piljardi tädisid vaadates. Ja kui Silveri paps uksest sisse astus, oli ta umbes sama ähmi täis nagu minagi nädal tagasi. Võib olla isegi rohkem ähmi täis, sest ta konkreetselt rebis kogu kaadervärkide juhtmed seinast välja ja tõstis videomaki kapi otsa. 

Silveri papsi ilme oli täpselt selline, kui tuppa astus.

Paraku olime me seda tegevust rohkem näinud kui kolmekümne sekundi jagu nagu mu tütred seda saatusliku “piljardimängu” nägid. Võiks öelda, et ikka pöördumatute kahjustustega kauem. Suundusime peale muhedate kinominutite nautimist traditsiooniliselt õue otse heinapakkide juurde. Seal kukkuksime taas traditsiooniliselt heinapakke tuuseldama, niiet tolmu ja heina lendas, kuid ninja liigutused olid juba hoopis teiste liigutustega asendunud…

Samal ajal saabus koju Silveri ema, kes natuke aega meie tegevust pealt vaatas ja üritas aru saada, mille paganamaga me omast arust tegeleme. Ise rõõmust kilgates vastasime talle, et basseinionu mängime. Ta nagu ikka veel ei saanud aru, mis toimub, kuid ta pilgust võis lugeda, et kuskil kuklas hakkasid puzzle tükid paika loksuma. Selgituseks rääkisime uuest vahvast basseinionu seikluste filmist. Nüüd käis plahvatus ära! Silveri emal sai kõik selgeks.

Ootaaaa! Mida see basseinionu tegi?!?!

Üle õue röögatati Silveri isa välja. Istusime seal kolmekesi maja trepil nagu tuppa lasknud kassid. Ma ei mäleta, kuidas see asi meil täpselt lõppes, aga pärast koos emaga tööliste bussiga koju sõites, vaatasin ma tee ääres elektriposti otsas pesas toimetavaid kurgesid hoopis teise pilguga. Vähemalt mul paps sai kergendatult hingata. Tema ei pidanud enam ise seletama hakkama, et kapsalehtedel ega kurgedel pole mingit pistmist beebide siia ilma tulekuga.

Õnneks täna on ajad edasi läinud ja näiteks Merimee on juba üsna teadlik kuidas beebid emmede kõhtu sattuvad. Kuid Elanora ja Madeliinega on see veel kõik ees. Suure tõenäosusega võib suurem õde mingi moment täiesti märkamatult selle töö minu eest ära teha. Või on juba teinud, sest Elanora pole senini veel taolisi eluliselt tähtsaid küsimusi letti ladunud 🙂

Juba selle kuu lõpus ilmub minu päris esimene raamat MEES 4 – KÕIK ON VÕIMALIK. Vot seal tuleb pikemalt juttu minu mehestumise teekonnast. Seni aga olge ikka Piltsbergide lainel.

Jesperi nägu, kui esimest käsikirja oli lugenud.

Olge ikka Piltsbergide lainel! Viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: