Vihmaussi lugu ehk söögilaua draama.

Täna hommikul oli meil keskmise preiliga hommikusöögi lauas situatsioon. Küllap on kõigile lapsevanematele need söögilaua intsitendid tuttav teema. Ma kutsun neid olukordi “kolmanda maailma probleemideks”. Kolmandates maailma riikides tuhanded inimesed nälgivad. Sealsed lapsed, nähes poolhallitanud Kirde saia, peavad seda meie mõistes vahukooretordiks. Samal ajal kui meil siin heaoluühiskonnas tegelane laua taga läheb täiesti pöördese selle peale, kui hommikupuder pandi punasesse kausikesse. Temal oli raudkindel soov just sinisest kausist putru süüa! Selline ebaõiglus täidab terve korteri südantlõhestava nutuga ja väikse inimese maailm kukub lihtsalt kokku. 

Elanora oma tüüpilises maailmalõppu stseeni esitlemas.

Noh tuleb veits tuttav ette eks? Täna on kodus istumisest ilmselt kõigil osapooltel närvid viimse piiri peaele viidud ja on rohkemgi kui tõenäoline, et  olukord kulmineerub korraliku ilutulestiku showga.

Ooooot, Sul jälle probleeeeem pudrugaaaaa!!!!! Ja läheb lahti.….

Ei jäeta sellest vast ka lähimaid naabreid ilma. Seda juhul muidugi, kui sul on veel närvid alles, mida viimse piirini viia. Mõned vanemad on vast jõudnud sinna punkti, kus närve enam pole. Need on ülepingest heleda laksuga puruks lennanud. Apaatses seisundis kuidagi eksisteeritakse tuima kala näoga, tehakse ära automaajuhtimisel eluks hädavahjalikud liigutused. Emotsioonitult ja kurttummalt midagi kuulmata või nägemata pandakse pudru lörakas kaussi ja on suht ükskõik, kas laps sööb või jaurab või on tegelt juba ammu laua tagant läinud. 

Kui Sa pole veel närve päris lõpuni läbi kärsatanud ja plahvatada ka ei soovi, siis on mul sulle üks lugu. See on meil mõned “kolmanda maailma probleemid” lahendanud. Eks rääkisin tänagi selle loo lastele ja lõppes meil see kõik rahumeelselt.

Juhtus see lugu ühel kaunil suvehommikul. Kutsus ema oma tütrekese hommikust sööma. Tüdrukutirts istus laua taha ja küsis, mis söögiks on? Ema ütles rõõmust särades, et teeb talle täna tema lemmikuid pannkooke. Selle peale läks plika nägu mossi. Ristatud kätega rinnal prõmmis ta jalaga vastu maad. Vingus häälega jauras ta, et pannkoogid on vastikud ja tema ei taha mingeid pannkooke kogu aeg süüa. Ema jäi rahulikuks ja uuris, mida tütar täna tahab? Puhisedes ja porisedes nagu väike siil vaatas tüdruk aknast välja aiamaa poole ja talle turgatas pähe, et tahab vihmaussi täna süüa. 

Ema läks aeda kaevas seal jupp aega, kuni saabus tagasi ühe priske vihmaussiga. Pani selle tüdrukule taldrikule. Selle peale kukkus jonnijuurikas kiljuma, et ta tahab praetud vihmaussi. Ema võttis pannkookide jaoks valmis pandud panni ja praadis vihmaussi ära. 

Asetanud praetud vihmaussi tütrele ette, palus ta sööma hakata. Plikatirts jauras, et tema ennem sööma ei hakka, kui ema pool vihmaussi ära sööb. Ema võttis noa ja kahvli ning lõikas vihmaussi pooleks. Pistis kahvli suhu ja sõi mullast krõmpsuva suutäie ära. Ema näost võis välja lugeda, et see ei olnud just kõige maitsvam ja meeldivam ampsakas. 

Tüdruk vaatas ema suurte silmadega suu pärani peas. Talle lükati taldrik nina alla ja ema palus nüüd tal enda pool ära süüa. Selle peale kukkus tüdruk huilgama, et ema sõi tema ussipoole ära ja ta ei taha seda teist poolt. Natukese aja pärast maha rahunedes, läks ta ja sikutas ema põlle ning palus vaiksel häälel vabandust ja küsis kas pannkooki saaks…

Vot selline lugu, siis.  Me oleme igat moodi proovinud neid söögilaua intsitente lahendada. Kõige vähem huvitab tüdrukuid mingi jutt kuskil teiselpool maakera nälgivatest lastest. Merimeele veel mõjub nälgivate laste piltide näitamine peale sellist juttu, kuid põhijaurajale Elanorale on see kui hane selga vesi.

Oleme katsetanud ka seda plahvatuse värki. Mingil määral see on nagu toiminud, aga pärast oled ise nii tühi energiast, et see kisamine laste peale pole seda väärt. Kuid sellised lood nagu vihmaussi lugu on palju lähemal ja reaalsemalt käega katsutavamad, kui nälgivad Aafrika lapsed. 

Mis juhtub peale sellise loo rahulikult ära rääkimist? Esiteks rahunevad mõlemad osapooled maha. Tähelepanu punasest raketi stardinupust  ehk pudrukausist viidi mujale. 

Teiseks tekib arutelu. Kohe neljaseks saav Elanora saab aru, et loos olnud tüdruk oli üks kangesti jonnakas tegelane. Talle selline tüdruk ei meeldi. Edasi läheb arutelu sellele, kas ta tahaks olla selline tüdruk? Peegeldamise tulemusena leiab ta, et kohe kindlasti mitte. 

Kolmandaks uurisin, et kuidas oleks siis pidanud tüdruk käituma? Siin tuli juba suurem õde ka vestlusesse appi ja andis head nõu. Ta pakkus välja, et jauramine pole ilus. Ja ussi asemel oleks võinud midagi mõistliku nagu võileib küsida. Väiksem õde noogutas hoogsalt kaasa. Kogu selle arutelu ajal käis pudrulusikas väikestel tegelastel kausi ja suu vahet. Märkamatult oli hommiku puder otsa saanud ja kõhukesed lõid nurru.  

Tead issi, tegelikult oli see pudru täitsa ok, isegi punasest taldrikust süües. Vähemalt see, mis mulle suhu sattus.

Jess!!! Selle olukorra päästsime! Järgmisena tuleb maha pidada olelusvõitlus lastetoas legoklotside pärast, sest see kollane kaelkirjaku peaga tükk on kõigi kolme õe jaoks just nüüd ja praegu eluliselt oluline. Mis sest, et kastis on sadu teisi tükke.

Mõnusat ja lustliku karantiiniaja jätku, kallid lapsevanemad!

Olge ikka Piltsbergide lainel! Viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: