Lugu sellest kuidas vana hea koroona täiesti süüdimatult meie hoiupõrsa puruks virutas…

Need, kes meid tihemini instagrammis jälgivad, on üsna hästi kursis sellega, et meie kodu on juba mitmendat nädalat sama sassis, kui vast armunud teismelise sisemus. Üritame siin konstantse tolmukihi all ükteist ülesse leida. Näiteks olen omastanud oskuse, kuidas lapsi leida ja ära tunda aevastuste järgi.  Muud moodi ei ole neid lihtsalt selle meeletu tolmukihi alt võimalik ülesse leida. Aa see tolmune pundar seal nurgas pani kolm mehist aevastuse pauku, järjest järelikult on see Elanora. Leiaks nüüd ülejäänud tüübid ka ülesse, et saaks nad magama kupatada… Meie remondiaja reaalsus…

Vannitoa remondist on mul plaanis heietada teile pikemalt siis, kui see valmis on. Tuleb juttu igasugustest trikkidest, kuidas kvaliteetseid asju odvamalt saada ja kuidas profesionaalide kaasamine võib päeva lõpus su aega kui ka raha säästa. Selles blogis räägin hoopis sellest, kuidas saatusel on omad plaanid. 

Kui liitusime #Kogumispäeviku facebooki grupiga, oli meil tegelikult säästupuhver olemas. Kuid see oli pigem selline – “las vaikselt tiksub kuhugi sukasäärde konto”. Kogumispäevikuga liitudes võtsime asja tõsisemalt käsile. Seadsime endale eesmärgiks luua korralik säästupuhver. Otsustasime, et meil peab olema seal summa, mis katab ära vähemalt meie poole aasta miinimum kulud, kui sissetulek peaks kukkuma nulli. Kõik, mis sealt puhvrist üle jääb, kasutame vastavalt olukorrale investeerimiseks või remondiks.

Kuskil märtsi alguseks oligi meil eesmärk täidetud. Viie kuu kiirnuudlite ja püsikulude katmiseks vaja minev puhver oli kenasti täis saanud. Võis juba kergelt kaua oodatud vannitoa remondi mõttega flirtima hakata. Nagu ikka on saatusel omad käänakud ja nii kui kiuste kuulutati välja eriolukord… Meil kukkusid kohe ära nii mõnedki sissetuleku allikad. Minul näiteks jäid päeva pealt ära kõik müramistrennid ja metsasünnipäevad. Kuna olukord tundus hirmus kahtlane ja ei osanud keegi öelda, kui kaua see olukord kestab või kuhu see meid välja viib, siis otsustasime aprilli algusesse planeeritud vannitoa remondi kuskile kaugemasse tulevikku lükata.  

Leppisime olukorraga ja tänasime taevast, et olime säästupuhvri loonud. See andis veidigi kindlama jalgealuse sellel teadmatust täis segasel ajal. Pikalt me oma kindlat jalgealust nautida ei saanud. Aprilli alguses köögi lakke ilmunud niiskuse plekid tekitasid kerget ärevust. Nimelt meil on eelmiste omanike poolt paigutatud kuumaveeboiler ülesse pööningule. See annab küll all korrusel ruumi juurde, kuid samas lekkima hakkamise puhul ei kataks kodukindlustus kahjustusi. Ilmselt upuksid ka meie alumised naabrid. Ehk õnnetuse puhul oleks tegemist ühe päris suuremahulise raha väljakäimis projektiga.  See olukord tekitas kerge kibeluse säästu puhvri kallale minna. Suutsime kuidagi ennast tagasi hoida. Uni oli öösel rahutu ja hommikuseks tradistsiooniks sai esimese asjana köögi laes olevate tumedate laikude uurimine. Kas on suuremaks läinud või mitte. 

Saatusel sai meie kangekaelsusest üks hetk villand ja nii juhtuski, et aprilli lõpus ütles vannitoa põrandaküte ülesse. Lisaks sellele jooksis duššinurga niigi umbes äravool totaalselt umbe. See omakorda tekitas lisa niiskust, mida enam põrandaküte ära ei kuivatanud. Sellest tulenevalt tekkis ahelreaktsioonina mõnus keskkond uutele puuküürnikele, hallitusseente perekonnast. Olime omadega nurka surutud, ainuke lahendus oli alustada vannitoa remonti. Meie tore roosa hoiupõrsas tuli pauguga puruks virutada!  Ja seda keset koroona aega, kus sissetulekud just kiita ei olnud.

Samas ei saa väga kurvastad, sest tegelikult oligi selle puhvri idee katta ootamatult tulevaid kulutusi. Lihtsalt me olime ainult ühte olukorda endale ette kujutanud. Täna teame, et lisaks poole aasta varule, peame suurendama puhvrit veel paari tuhande euroga just selliste ootamatuste jaoks nagu vannitoa remont.

Koroona taoline kriis tuletas meile kõigile eredalt meelde, et ainuke asi milles me saame kindlad olla, on see, et miski pole kindel. Meil läks sellel korral isegi kenasti. Kahjuks kõigil nii kenasti selle kriisiga pole läinud. Ja on ka neid, kellel tänaseni keerulised ajad. Eriti hull lugu oli neil, kes elasid palgapäevast palgapäevani. Ootamatustele on kindlam tunne vastu purjetada, kui pardal on olemas päästepaat. Antud juhul on selleks päästepaadiks säästupuhver. Minu soovitus on kindlasti endale mistahes mõõtu päästepaat meisterdada. Ei tea kunagi, millal seda vaja on, kuid kui see olemas, on tõenäosus merehätta sattudes sellest supist kergemalt ennast välja rabeleda.

Olge ikka Piltsbergide lainel! Viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: