Piltsbergide Tartu seiklused. Kolmas osa.

Peale hoolitsust suutsime ennast Kartuuberiga kuidagi kokku võtta, et naistelt lapsehoidmise vahetus üle võtta. Ma hõljusin õnnis naeratus näol tagasi tuppa. Katu sisustas laste aega vannitamisega. Vannis olid mingid vilkuvad tuled ja mulli sai vist ka lasta. Igal juhul olid lapsed üsna hoos. Arvasid vist, et see siin ongi see veekeskus, mida nad nädalaid olid oodanud. Võta näpust, õige möll alles ootas ees. Mul oli hea neile kohe trikood selga tirida ja spa alale põrutada. No ja vot siis kukkus põnnidel karp lahti! Merimee vana merihüljes iga oma keha rakuga, põrutas kohe ummisjalu kõige suuremasse basseini. Elanora, kui teada tuntud ujumise skeptiku, jätsin aklimatiseeruma põnnide basseini. Ise läksin Nanobeebi süles Merimeed turvama. Tal on see periood, kus tahtmist rohkem, kui oskuseid. 

Sel ajal, kui Merimee suures basseinis ennast unustavalt hullas, kogus Elanora julgust, et beebide basseiniga tutvust teha.

Spa ala oli väga äge ja korralikult pirakas, miljoni erineva sauna ja basseiniga. Nagu juba eelnevalt mainisin, oli meil programm sellel päeval jube tihe ja ega pikalt uudistada ei saanudki. Alles järgmine päev võttis   Treimannite pere esiklaps Mari endale vabatahtliku giidi ameti ja tutvustas meile Merrumiga kogu spa ala võimalusi. Ta on seal mitmeid kordi rohkem käinud ja asjad selged, kui peo peal. 

Jeeee!!! Seda ma olin nii kaua oodanud!
Issi, vaata, ma olen ka lõpuks bassus!

Kuidagi suutsime lapsed basseinidest välja meelitada, et ennast õhtusöögiks valmis sättima minna. Kuigi neile tundus see pool tundi vees hullamist häbiväärse narritamisena.  Proua Treimann ei istunud käed rüppes sel ajal, kui me Kardoga oma protsetuure saime. Ta kasutas seda aega selleks, et mõlemale perele vahepeal lapsehoidjad sebida. Ikka selleks, et saaksime rahulikult õhtusööki nautida. 

Kui me  Kardo ja lastekarjaga spaast toa poole põrutasime, ootaski juba meie lapsehoidja. Üsna pea jõudis Kartuuberite oma ka. Need olid täiesti ulmelised lapsehoidjad. Selline tunne nagu nad oleks otse superlapsehoidja Mary Poppintsi kursuselt meie juurde saadetud. Lapsed klikkisid nendega kohe ära nagu vanemaid poleks olemaski olnudki.

Naised jõudsid napp 15 minutit enne õhtusööki tagasi tubadesse. Katule tehti sarnaselt Kardole näohoolitsus. Ja sarnaselt Kardole taastus ka tema kõnevõime sellest mõnusesest alles tükk aega hiljem. Kuidas naised ennast 15 minutiga resto valmis jõudsid ülesse lüüa, jäi mulle kui ka Kardole müstikaks… Tavaliselt võib kerge tunnike ikka minna. Ok Katu pidi tegema väikseid möönduseid oma soengu suhtes. Juuksed olid nimelt näohooldus õliga kokku saanud. Õnneks suutsin teda siiski veenda, et ta ei pea pead pesema hakkama, vaid piisab lihtsalt sellest, kui juuksed kinni paneb. Ei tahtnud, et ta peale lõõgastust uuesti pingesse oleks läinud.

Alla restorani korrusele sõitsime koos põnnide ja lapsehoidjatega. Lapsed läksid mänguväljakule sooja suveõhtusse möllama. Meie restorani miljööd ja sööke nautima. Lapsehoidjate võtmine oli suurepärane investeering, mida ma lausa paneks kohustuseks kõigile, kes lähevad perega spaatama ja planeerivad õhtust restoranis einestamist. Põnnidega koos õhtustamine meenutab pigem tsirkuse akrobaatika etteastet, millele sa pead ise peale maksma. Toiduelamusest on asi kaugel. 

Meile oli lapsehoidjate poolt antud roheline tuli, et chillige nii kaua, kuni restost välja visatakse. Ja seda käsku me ka sõna sõnalt täitsime.

Vahepeal saadeti meile selline pilt. On ju armas?

Kiirustama me ei hakanud ja mekkisime palju kiidetud roogasid ja jooke rahulikult. Restoran Joyce mõnus miljöö ja hea teenindus lasid tavaelu ja laste möllu mõneks ajaks ära unustada.

Härra beebipõsk kandis väga sügava mõttelist särgikest.
Katuga on meil traditsiooniks kujunenud alati starteriks juustuvalik võtta. See moos oli mega mõnus.
Härra Kartuuber võttis sealihast kroketid, millel kõrval kimchi. Ma suure kimchi fännina pistsin selle kahjuks enne pintslisse, kui ta seda ise mekkida sai.
Maamehel peab ikka leib ka söögi kõrval olema.
Kuumsuitsuforell paitas eelroana Katu maitsemeeli.
Minu kõrval istuv seltsimees Kardo läks seekord ramenit nosima. Rahulolev nohin andis tunnustust, et söök oli väga häääää!
Krevetisalati võtsin eelroaks. Ma pole just mingi suur resto gurmaan, aga ma ei saa millegi kallal norida, sest oli täpselt minu maitsele. Õigemini maitsetele, sest erinevaid maitse nüansse leidus sellest hulgim.
Mallu mekkis eelroaks veise carbacciot.
Katu võttis pearoaks Argentiina hiidgreveti. Olevat olnud mõnusalt mahlane elamus.
Ma võtsin pearoaks grillitud forelli ja jäin valikuga väga rahule.
Kuigi magusa jaoks olid kõigil kõhud juba täis, võtsime lihtsalt prooviks valge šokolaadi toorjuustu koogi. Kummalisel kombel see lihtsalt haihtus laualt…
Suvine värskendaja ja mõnus tujutõstja.
Südamest tänud Joyce meeskond suurepäraste söökide, mõnusa melu ja super teeninduse eest!

Peale restorani kogemust pugesime pehmete linade vahele alles hilisõhtul. Lapsehoidja oli kõik põnnid rahumeelselt unne suigutanud. Madeliine magas oma pisikeses voodis, mis meie arust oli erakordne saavutus, sest kodus oleme sellise imeasjaga ainult kaks korda hakkama saanud. Kodus magab Nanobeebi minu ja Katuga koos voodis. Nüüd oli jube seff terve öö laiutada. Paistab, et ka Madeliinel oli seff laiutada, sest ta magas hommikuni ilma piuksugi tegemata. Tänu sellele ööle oleme teda kodus ka hakanud oma voodis tuduma harjutama. 

No see vaatepilt tuppa jõudes oli parim kingitus.
Ja see suisa kirss tordil!

Järgmine päev läksime Tartut avastama, enne seda sai pisaraid ja hommiku draamat ka ning selgus, et oleme mõnikord ikka päris kehvad vanemad, aga sellest juba homses jutukeses. 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: