Metsik, metsik IDA! vol.2

No nii, kuhu me nüüd oma ida seiklusega pooleli jäimegi… Ah jaa, saime Sillamäel pool unised põnnid tagasi autosse lubadusega otse Toila randa põrutada. Väljas oli päev läbi päike korralikult keevitanud ja jahutavate lainete vastu polnud absoluutselt kellelgi mitte midagi.

Saavutati kompromiss ja sõlmiti ajutine rahuleping. Paraku ootas meid Toila rannas jahutavate lainete asemel ees paks roheline smuuti taoline löga. Ega see roheline löga ühestki otsast ujuma ei kutsunud. Sellest hoolimata oli ekstremiste, kes seda väga normaalseks pidasid ja mõnuga rannas sulistasid. 

Tükk aega veel nuputasin, et mille pärast küll inimesed läksid sellisesse kõrvetavasse smuuti suppi ujuma… Ja ei nuputanudki välja.
Toilas saab liivalosside asemel rannas hoopis kivist losse ehitada.

Meie õhkõrn vaherahu põnnidega hakkas purunema, kui piigad taipasid, et neid on räigelt ninapidi veetud. Tõmmati ülesse nurina noodid, viidates rahulepingu punktide rikkumise peale. Selle plahvatusohtliku olukorra päästis Katu onutütar Signe, kes kutsus meid enda kohvikusse jätsi ja pannukaid sööma. Neiude noored kõrvad läksid nende märksõnade peale kikki ja igasugune nurin unustati. 

Signel on kohe Toila pargi väravate juures mõnus pisike ja hästi hubane kohvik. Sel ajal, kui me pannukaid ootasime, viskas Signe kaasa valmis paar kokteili naistele ja mulle papsiga alkovabad mokteilid. Need külmad turgutajad läksid kui kerisele.

Toila pargi ülinunnu kohvik.
Elanora menüüd sirvimas.
Ja pererahvas on seal tõeliselt muhe!
Kujutan ette, kui mõnus on siin veel sügisel istuda. Hubane interjöör ja aknast paistvad värvilised sügisesed lehed.

Pannkoogid pidavat olema osade klientide arvates paremad, kui vanaema tehtud. Pean ütlema, et ei hakka seda väidet tagasi ajama. Mõnus oleks olnud seal puude vilus juttu puhuda ja leiba luusse lasta, kui Nanobeebil poleks hirmsat seikluhimu peale tulnud. Et Katu saaks sugulastega üle saja aasta rahus muljetada, võtsin aktiivsemad marakratid Madeliine ja Elanora kampa ja läksime Oru parki uudistama.

No see juba lõhnas nii hästi, et kohe esimese liigutusega kahvlit sisse ei raatsinudki lüüa.
Aga siiski lõin kahvli sisse ja kukkusin pugima. Nanobeebi vaatas sellise näoga, et tõsiselt kavatsed üksi selle kõik siin nahka pista või?
Suuremad õed hoolitsesid selle eest, et tõeline pannukahävitusmonster saaks korralikult isu täis nosida. Kahvel pääses õnneks ilma suuremate kahjustusteta.

Olen Oru pargis mitmeid kordi käinud.  Mõtlesin, et minusugusel põlisel pargivallutajal siin midagi uut avastada ei ole. Võta näpust, oli ikka küll. Elanoral oli põhi mure, et me Nõia metsa ei satuks. Teiselpool jõge selline koht tõepoolest olemas on. Nõiametsa asemel sattusime hoopis kivideaeda. Või noh sõna otseses mõttes me tegelikult kukkusime sinna aeda. Tulime ühest järsakust alla ja sellest viimased 2 meetrit lohisesin tagumiku peal. See on Jaapaniaia stiilis aed otse jõekaldal. Sinna ei vii ükski nähtav jalgrada ja ei paista selle sissepääski niisama lambist välja. Niiet pole imestada, et ma varem sellest kohast midagi ei teadnud.

Mõnusalt külm mokteil enne Oru pargi vallutusretke.
Jäts oli siin hääääää!

Oru pargi külastuse puhul on minu soovitus selleks aega varuda. Alustuseks tõmba mõned kosutavad pannukad Toila Pargi kohvikus sisse ja siis võta kohe endale kena pool päeva, et teha puhkepause ja nautida loodust ja erinevaid vaatamisväärsusi. Lõpetada tasub ikka Oru kohvikus ühe mõnusa kohviga, mis pidavat oleme selle kandi parim. Piltsbergide garantii, et tõepoolest kuskil mujal idas me nii head kohvi ei saanud. 

Jap, tõesti parim kohv, mida üle pika aja saanud oleme!
See on Signe, meie preilide vanaonu tütar. Signe ütles, et ta näeb Elanoras nii väikest ennast!

Peale mõnusat jutuajamist suundusime teisele poole Toilat Pühajõe Puhkemajasse. Signe soovitas meile seda kohta ütles, et perenaine Maarja- Liisa on jumala chill ja meie olekuga inimene. Maarja-Liisaga saime natuke õhtul ja järgmisel hommikul juttu puhuda. Tuli välja, et enamuses hoiab turismi siinkandis üleval Venamaalt pärit kunde, kuid viimaste aastatega on eestlaste arv märgatavalt kasvama hakanud. Selle üle oli mul ainult hea meel, sest mulle see avastamata Metsik Ida ikka väga meeldib. Kui Katu just ülemäära telgi ja kämpari fänn ei ole, siis mulle ja ka lastele on see igal juhul eelistatum ööbimiskoht, kui hotellituba. Vähemalt suvisel ajal. 

Kämpari keskel oli suur maja koos kööginurga, leboruumi ja korraliku saunaga. Õhtul imbusid erinevatest kämparitest inimesed kokku ja käis tempokas ALIASE mängimine. Kahjuks olin ise nii kutu päevastest seiklustest, et unemati murdis mu jalust maha. Muidu oleks ka ühinenud.
Otse saunast sai karsumdi tiiki panna. See annab sauna mõnudele palju juurde.
Pliksidega väike hängimine meie pisikese kodu terassil.
Iga majakese ees oli selline pikniku laud. Me parasjagu plikadega järgmise päeva sõjaplaani paika panemas.

Kämparite võlu on selles, et esiteks on need odavamad, kui hotell ja teiseks kohtud omasuguste seiklejatega. Saad nõu ja soovitusi, mida kindlasti peaks järgmisel päeval uudistama ja samas saad ise soovitusi jagada. Lastel oli eriti äge! Nemad kogusid teistest kämparitest lastepundid kokku ja läks lahti jõhker jooks ning taga ajamine. Nad elasid ennast tunde kestnud autos istumisest korralikult välja. 

Leboooo!

Jäime oma elamisega väga rahule. Tubades olid sees konditsioneerid, mis minu arust on kämparite puhul väga mõnus luksus. Enne magamaminekut lasime õhu klaariks ja kui tuppa astusime, oli toas täiesti mõnus inimlik temperatuur. Mul oli kahju, et me sauna ei jõudnud. Saun ja tiik olid väga mõnusad.

Sauna eesruum.

Ja õue peal asuv grill maja on koht, kus esimeste sügisvihmade ajal tahaks hubaselt soojas vorstijupikest heade semude seltsis sussutada. Kui plaanite Ida Eestit vallutama minna, siis ma soovitan Pühajõe Puhkemajas ööbimist kaaluda. Rohkem infot ja booking siit.

Sain perenaise ka pildile selle vahva grillmajakese ees. Loomulikult sai mälestuseks kingitud ka üsna värvilise kaane ja sama värvika sisuga raamat.

Hommikul läksime Jõhvi Maarja-Liisa poolt soovitatud kohta sööma. Õigupoolest meil muud valikut peale bensukate ei olnudki. Linnamehe kohvik oli esimene, mis nii vara avati. Tegime seal korralikud omletid ja veendusime, et Oru kohviku super hea kohv on meid kõiki ära rikkunud. Sellest paremat annab otsida.

Jõhvi kesklinnas hommikune päikesevann.

Katu arvas, et oleks kena Ontika juga uudistama minna, aga lapsed, mina ja paps arvasime, et õigem oleks selle kuuma eest hoopis maa alla pageda. Tegelikult olid lapsed kohe reisi algusest nurunud Kaevandusmuuseumisse. Eelmina aasta olime seal käinud ja see jättis neile nii kustumatu mulje, et nad kippusid sinna vägisi tagasi. Pealegi liikus kell lõuna peale ja arvestada tuli laste uneajaga. Kella 12nene ekskursioon sobis ideaalselt sellega kokku.

Väiksed kaevurplikad kaevanduse poole kimamas.

Ma alguses pelgasin, et kaks aastat järjest kaevandusmuuseumit külastada pole mulle põnev, aga eksisin sellega. Kõik need giidid on ise vanad kaevurid ja kõigil neil on oma tööst jagada huvitavaid juhtumisi ja lugusid. Pealegi on maa alune rongisõit ja kogu see keskkond alati nagu uus kogemus. Me sättisime ennast peale ekskursiooni giidi külje alla ja saime veel 15 minutit peale ekskursioonigi huvitavaid küsimusi küsida ning põnevaid juhtumisi lisaks kuulda. 

Selle maaaluse rongiga sõit on elamus, mida naljalt ei unusta.
Merimee leidis ühe põlise kaevurkonna, kellega pikalt muljetati.
Issi, vaata see on päris stiilne lagi. Miks me vannituppa sellist ei teinud?
Igal giidil oma põnevad lood ja juhtumised rääkida. See teeb iga külastuse eriliseks.
Meie isikslik kaevurNona!

Väikeste põnnidega seal käies peate arvestama, et oleks soojemad riided kaasas ja kummikud ei teeks ka paha. Osad masinad teevad põrgulikku müra, (see on täielik müstika, et neil giiditest vanadel kaevuritel veel kuulmine alles on), mis mõne pisema tegelase võivad ära ehmatada. Kui valmistad nad selleks ette ja masina käivitamise ajaks enda lähedusses hoiad, ei ole probleemi. 

Lastele oli päris keeruline selgeks teha, et see on telefon. Nad ei tea isegi, et telefonil olid kunagi nupud. Rääkimata sellest, et sellel eraldi toru kõnelemiseks oli.
Kas teadsite, et omal ajal töötasid meestega kõrvuti kaevanduses ka naised. Alles peale teist maailmasõda see muutus.
See kopp oli sama suur nagu meie eelmise õhtu elamine.

Kaevandusmuuseumist edasi võtsime suuna Kuremäe kloostri poole. Madeliine näitas ülesse selleks hetkeks korralike soodastumise märke. Muidu oleks mõelnud ka Kukruse Polaarmõisa külastuse peale. Merimee parkis ennast memme taadi autosse. Selles mõttes on hea, et vanemad oma autoga tulid. Sai ühe jõmmi rahulikult omi asju tegema saata. Tänu sellele oli tagumisel pingi elu kõigil märksa rahulikum. Üle-eelmisel aastal Põhja -Lätit külastades, võtsime koos vanematega rendibussi, sest pikematel sõitudel tuleb ühe masinaga liiklemine tunduvalt odavam, kui kahega.

Kuremäe klooster oli plikade jaoks midagi müstilist. Nende jaoks oli see juba suur maagia, et seal kõik nii vaikne oli. Neile ei pidanud isegi ütlema, et sosinal räägiksid. Kuidagi sattusid nad ise selle soone peale. Kahjuks mul kirikusse sisse kiigata ei õnnestunud. Tasub meeles pidada, et dressipüksis ja maikas sind sinna sisse ei lasta. Kahjuks oli seal käimas suurem remont ja igale poole kondama ei pääsenud. Nõnda jäid meil nägemata need legendaarsed suured laotud puude hunnikud. Kuid sellegi poolest jagus plikadel küsimusi ja hämmastust pikalt ka peale külastust. 

Processed with VSCO with f2 preset

Peale kloostri külastust oli meil kõigil väss peale tulnud. Ühiselt otsustasime suuna tagasi Lääne poole võtta. Panin sihtpunktiks Sagadi mõisa. Seal polnud ka aastaid käinud. Vana hea Googel maps andis meile valida kahe tee vahel. Üks suunas otse Tallinn Narva maanteele, olles ise pikem, aga pakkus kiiremat kohale jõudmise aega. Teine oli lühem, kuid läks läbi külade ja oli pikema kohale jõudmise ajaga. Ma ei suutnud ahvatlusele vastu panna, valisin selle külade vahelise tee. Pealegi oli Elanora täiesti magamata ja tundus igati loogiline pikem tee valida. See tähendas loomulikult seda, et poole tunni pärast olime jälle paksude metsade vahel kimamas kilomeetreid mööda kruusateid. 

Ma ei tea, mis eluka käest see Elanora seal kloostris sutsata sai, aga meie taha pingile oleks sattunud nagu terve lasteaia rühma jagu ülemeelikuid lapsi. Ta laulis, tantsis, tegi aeroobikat ja jumal teab mida veel, kuid unest polnud haisugi. Nõnda juhtuski, et neiu suikus alles paarkümend kilomeetrit enne sihtpunkti jõudmist. Kuna me ei raatsinud teda veel ülesse ajada, keerasime Sagadi väravate tagant suuna hoopis Palmse mõisa poole, andes sellega mõned väärtuslikud uneminutid tüdrukule juurde. 

Paraku jõudsime täpselt kompleksi sulgemise ajaks kohale ja mõisa uudistama minna ei saanud. Eks oli juba väsimus ka peal ehk sellest polnud hullu. Läksime hoopis Palmse kõrtsu sööma. See oli lahe! Lapsed said õue peal puuhobuste selga ronida ja kiikuda korralikult.

Õnneks said õed reisi lõpuks veel omavahel sõbralikult läbi.

Ruumis sees oli puustlehm, keda sai reaalselt lüpsta. Elanora kaotas ennast lümpsmispalavikku. Teda andis toidulauda tagasi meelitada. Toidud olid väga kosutavad ja maitsvad. Kirsiks tordi peal leidsime kõrtsu tagant põnnidega hobuste aediku, kus plikad said ponidele pai teha. 

Kus alles sai kihutatud.
Järgmine suvi peaks Elanora lasteaia vaheajal kuskile lüpsilauta ennast välja elama saatma.
Mis sest, et olime otsapidi juba Lääne-Virumaal, olid Metsiku Ida kombed veel külge jäänud. Perutavate puuhobuste seljas, kirkad vööl rippumas, kihutavad seal tänaseni vaprad kaevurid ringi.

Palmsest edasi keerasime auto otsa maakoha Voose metsade poole, et oma puhkust maal veel paar päeva pikendada. Metsik ida oli vägev! Kummalisel kombel meeldisid meie pundile need googli apsakad väga. Järgmine aasta läheme kindlasti tagasi. Meil jäi veel küllaga ametlike turismikohti külastamata. Muideks, kui koju olime jõudnud, avastasin sellise Facebooki gruppi nagu Ida-Virumaa sõbrad. Siit saab ka igasti infot parasjagu toimuvate ürituste kohta ja kodukas on ka neil, mida tasub enne reisi kiigata. Lisaks õpetas meile googel maps, et järgmine kord tuleb rohkem suurtelt teedelt kõrvale keerata. Nõnda avastad täiesti tasuta ulmelisi vaatamisväärsusi. Nii hoiab raha kokku ja leiab kindlasti ägedaid seiklusi. Kui sul on meile soovitusi, mida kindlasti peab Metsikus Idas veel nägema ja kogema, anna aga julgesti märku. Ma isiklikult tahaksin näha neid maastike, kus vanade kaevanduste kokku kukkumise kohtadele on maa sisse suured lohud jäänud.

Äitah Metsik Ida, et meid sellise soojusega vastu võtsid! Kindlasti tuleme jälle seiklema!

Olge ikka Piltsbergide lainel! Viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: