Kuidas mererannas jalutamine minust depressiooni eemale peletas.

Nädala alguses võtsin ema Kurtnast peale, et minna isa haiglasse vaatama, kes taastus põlveoperatsioonist. Kuidagi sattusime emaga meeste vaimse tervise teemadele. Ta rääkis, et oli lugenud ühte artiklit, kus Viru Folgit sõitsid õhtul inimesed koju ja nägid tee ääres ühte autot seismas, millel tuled põlesid ja mootor käis, aga uksed olid lahti ning kedagi lähedal ei paistnud. Asi tundus kahtlane ja nad läksid uurima, et äkki oli juhil terviserike ja lamab kuskil auto lähedal. Paarkümmend meetrit eemal asuvas laudas leidsid nad varastes kolmekümnendates mehe, kes oli ennast ülesse poonud. 

Väga karm lugu, mis mõjutas mind väga palju ja pani sügavalt mõtlema. Ka minul on olnud nöör kaelas ja surma puudutust olen tundnud (need, kes Mees 4 raamatut lugenud, teavad seda nooruse kogenematusest tekkinud lugu ja mis sellest õppisin). Seal artiklis räägiti edasi sellest, kuidas inimestel aina rohkem täheldatakse ärevushäireid ja depressiooni. Mis tundub kuidagi kummaline, arvestades meie heaoluühiskonna lähedast keskkonda. Samas  pole midagi imestada, sest tänu sotsiaalmeediale oleme tegelikult tugeva surve all. Inimesed on ürgsetest aegadest saadik karjaloomad olnud ja meile on tänu sellele sisse kodeeritud tunnustuse ja ühtekuuluvus vajadus. Kui me näeme iga jumala päev, kuidas modelli kehadega ideaalsed inimesed oma ideaalsetest kodudest meile sotsiaalmeediast muretult vastu naeratavad, jääb meil endist üsna hale tunne. Nagu oleks läbi kukkunud siin elus ja pole piisav millegi jaoks. Tegelikult on meil kõigil, ka pealtnäha kõige ideaalsematel inimestel oma must pesu pesta. Ja kui sa teed selle endale selgeks, ei mõju sotsiaalmeedia enam nii laastavalt. 

Tuleb endale meelde jätta, et isegi kõige kauneim lilleõis ei saa ainult päikese säras selliseks sirguda. Selleks, et ta saaks maailma kauneimaks lilleõieks, on vaja nii lisaks päiksesärale kosutavat vihma kui ka karastavaid tormi-iile. Ole sa nii osav, kui tahes enda meeleseisundi ja mõtete juhtimises, kuhjuvad ikkagi erinevad emotsioonid sisse. Nii juhtus ka minuga, et veel kaks päeva tagasi olin ikka päris plindris enda sisemaailmaga. Depressioon käis üsna agresiivselt uksele koputamas ja kui ma midagi kohe ette ei oleks võtnud, poleks järgmist koputust tulnud, vaid see uks oleks mürinaga maha löödud. 

Selle aastane suvi oli meie perele päris hullu tempoga. Viimased aastad on suved alati olnud meil hullumaja puhvet, aga see aasta oli programm kohe eriti tihe. Oma osa andsid kaasa oodatust pikemaks veninud vannitoa remont, metsasünnipäevade populaarsuse kasv, erinevate ürituste ja festivalide korraldamine ning nendel käimine. Pingeline Katu üllatussünnipäeva korraldamine, mis pidi meie suhte äärepealt lahku ajama (sellest pean suisa eraldi blogi tegema)… Ühesõnaga hingamispausi ei olnud ja nõnda tekkisid igasugused pinged mul Katuga, lastel omavahel ja meiega ja meil lastega. 

Lõpuks olime kõik krampis kannilihastega susisesevad tigeduseussid valmis. Iga väiksemgi teema lõppes suurejoonelise ilutulestikuga, millele andsid kõik pereliikmed oma panuse. Otsustasin, et kohe peale Katu üllatussünnipäeva tuleb juhe seinast välja tõmmata ja üks tõsine restart teha. See tempo oli meie mõlema füüsilist tervist laastama hakanud, rääkimata vaimsest. Minu sisse oli kogunenud teemasid ja tundeid, mida oli vaja nüüd välja rääkida. Paraku on neist paljud sellised, mida oma kõige lähedasemale inimesele – Katule rääkida ei saa. Ma võin seda teha, aga sellest poleks mingit kasu, kuna ta ei saaks neist lihtslt aru. Need on meeste teemad, mis tema kõrvadele oleks justkui Hiina keel. Ja loomulikult on vastupidine olukord ka olemas, kui Katu üritab rääkida teemadest, millest ainult teine naine aru saab. Vaatan, et naisel suu liigub ja mingid helid sealt välja tulevad, püüan ülipingutatult mõista, kuid aru ei saa mitte mõhkugi. 

Nõnda ongi naistel ja meestel omavahel vaja auru välja lasta. Mulle on jäänud mulje, et naistel käib see asi kergemini. Astud sõbrantsi juurest läbi ja peale kahte tassikest kohvi on juba terve hunnik teemasid lahatud. Mehed paraku hoiavad enda teemasid kõvasti kinni kaanetatud konservikarbis sügaval hingesoppidesse ära peidetuna. Isegi mina, kes tundub olevat üle keskmise avatud suhtlemisega mees, hoian teatud teemad enda sees, kuni neid kuhjub toksilises koguses liiga palju. Meestel ei käi see konservikarbi avamine sellise kergusega nagu naistel. Võib olla ma üldistan liiga karmilt, aga vähemalt minu lähimal sõprade ringkonnal see nõnda on. On vaja ikka väga palju usaldust ja kõvasti soojenemist, et jõuda vajalike vabastavate juttudeni. 

Nõnda helistasingi enda lähimale sõbrale Stennile ja ütlesin, et on aeg minna kahekesi pikemale jalutuskäigule. Planeerisime selle 2 nädalat ette. Loomulikult hakkas saatus oma vingerpusse mängima, et mind proovile panna. Katu jäi mõned päeva enne planeeritud minekut kõrge palavikuga voodisse. Sisuliselt mineku päeva hommikul selgus lõplikult, kas saan minna või mitte. Sõbrad ja ämm tulid appi ning iga põnn sai hoitud. Lastele oli see unistuste päev, sest vahel nad tahavad päris oma aega õdedest eemal. Ja Katu sai enda aega rahulikult haigusest taastuda ilma, et keegi oleks teda seganud. Ja mina sain oma raviseansi läbi pikema jalutuskäigu. 

Selle tüübiga võin minna rahumeeli maailma lõppu ja tagasi. Ühiselt jagatud kogemuste pagas on meil korralik.

Kõndisime semuga Kloogarannast- Keila joani. Proovisime võimalikult palju mööda rannikut käia. Ilm oli super toetav ja suvine. Haarasime tee peale kaasa paar külma õlut ja vett. Vahepeal tegime mõnes kaunima vaatega kohas peatuse. Me ei kiirustanud mitte mingitki moodi. Ei jalutamistempoga ega juttudega. Mida kilomeetrid edasi, seda kaugemale me alguspunktist jõudsime ja sügavamale oma sisemiste teemadega. Viimased kilomeetrid eeldad, et peaks olema raskemad, kuid imelikul kombel muutusid need aina kergemaks. Koorem, mis oli pika aja jooksul sisse kogunenud, oli palju kergemaks muutunud. 

Härrad nautisid vaadet ja puhkasid jalga. Ei olnud mingit vajadust tormata.

Meil oli nii looduse väljakutseid, kui palju nalja kui ka mälestuste heietamist ja ka päris tõsiseid teemasid, mida lahata. Me saime üksteise keelest ideaalselt aru. Ja mis oluline, kuulasime ilma hinanguid või lahendusi pakkumast, kui just teine seda ei küsinud. Nõnda tegelikult rääkisime me enda sees olevad lahendused välja. Paljud asjad said selgemaks ja paljud suured mured haitusid tajudes seda, et tegelikkuses ei oma need suures pildis mingit tähtsust. Ja palju oli vennastumise hetki taibates, et minu tähtsad probleemid polegi ainsana mul maailmas, vaid ka teised peavad sarnaste asjadega tegelema. 

Mõnikord on meil õlgadel majasuurune kivi, mida kanda. Parem, on see kivi jätta mereranda maha. Läheb kõvasti kergemaks.

Ma soovitan selliseid meesterännakuid kõigil meestel teha, kus võtate oma parima sõbra ja lihtsalt lasete jutul voolata, kuni ehk jõuate selle kõvasti kinni keevitatud konservikarbini, mille lahti kangutate. Sealt on vahepeal vaja asju välja võtta, muidu need lähevad põhjalikult hapuks. Hapud asjad ei too head ei mehele endale, ta lastele ega ka naisele. Selles rännakus on oluline roll ka naistel mängida.

Palun lubage meestel selliseid rännakuid teha või suisa utsidage neid takka. See võib olla alguses natuke keeruline mõista, et mille paganama pärast peab paariks päevaks metsa kõmpima minema, kui sama juttu saab mõne kohvitassi taga ära rääkida. Mul näiteks oli Katul aastaid tagasi sellest raske aru saada, kuid kui ta nägi, et ta mees tuleb metsast tagasi tervema ja elujõulisema kui metsa minnes, hakkas ta mõistma, et see on vajalik kogu perele. Samamoodi on tähtis, et naistel oleks oma aeg. Ma utsitan Katut pikemat aega, et ta võtaks need paar päeva ja läheks oma südamesõbrantsiga kuskile spaatama või väikelinnade kohvikuid avastama või mõnele minireisile lähinaabrite juurde. Ma juba tean, et mulle tuleb koju tagasi naine, kes on saanud endasse kuhjunud emotsioonid vabaks lasta. 

Loomulikult tuleks neid rännakuid ja hingepuhastusretki teha tasakaalus. Kui ma pakiksin koti kokku, viskaksin toa ukse pealt kulpi ning teavitaksin perele, et lähen nüüd kolmeks kuuks tundrasse enda sisemist tasakaalu otsima, ei oleks see kuidagi mõistlik tegu. Paaripäevased rännakuid väikeste laste kõrvalt annab sättida küll. Eriti, kui tagasi tuleb palju muhedam ja rahumeelsem ema või isa. Ja loomulikult on vaja leida tasakaal mõlema paarilise suhtes, et mõlemad saaksid võrdselt enda puhastusrännakute aega. Kes teab, võib olla päästab selline puhasturännak kellegi elu, olles hädavajalik konservi avaja, mis laseb sisemuses hapuks läinud emotsioonid valla. Igal juhul mõjuvad need rännakud suhtele ja pereelule positiivselt ning mis siin salata, ka füüsiline trenn on täitsa tuntav peale 20 kilomeetrist jalutuskäiku.

Sellel õhtul oli kõik kergem ja lõkke peal valminud toit mekkis paremini kui mõne tippresto söök. Minge randa, minge rappa, minge metsa ja lubage endal lihtsalt seal olla.

Võid veel lisaks lugeda ühte varasemat blogi ,mis haakub meeste vaimse tervise teemaga ja kui tähtis roll selles naistel on. Seal kirjutan ma, kuidas meeste kvaliteetset eluiga pikendada ja kuidas suunata meeste saavutusvajadus raha asemel pereväärtustele.

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: