Ma ei taha üldse oma printsesside peale karjuda, aga vahel ajavad nad mind lihtsalt niiiiiii närvi!

Täna hommik algas mul erakordselt kehva tujuga. Ma ei saanud öösel magada, sest Elanora ja Madeliine lihtsalt jaurasid kordamööda. Hommikul alustas Madeliine tunniajase röökimisega, teadmata ise ka miks ta seda täpselt teeb. Lisaks on mul toimetamiste list ees päris massiivne ja kõik lapsed jäid lasteaiast koju, sest on tatised. Katu pidi ka hommikul pediküüri minema ja nüüd ma olen siin tegemate tööde, üliarmsa stressi ja mitte nii armsate jauravate lastega kodus. Minu tavaliselt kilomeetrite pikkune süütenöör on kahanenud millimeetriseks ja iga väiksemgi asi võib selle põlema sütitada. 

Mul on kaks võimalust. Lihtsalt see päev kuidagi üle elada või siis midagi ette võtta, et enda reageerimist muuta. See üle elamise asi mulle üldse ei meeldi. Sest kui sa selle välja oled öelnud, annad ajule alateadlikult käsu vegeteerimiseks ja päeva vaevaliselt üle elamiseks. Pigem tunnistan endale, et mul on üpris kehv tuju. Teavitan enda pereliikmeid, et täna katsume hellalt omavahel suhelda. Püüan enda tühjaks saanud energiaanumat täita ja märgata kõike ilusat ning positiivset enda ümber. Ainuüksi see blogi kirjutamine juba lahustab mu kehva tuju. 

Selliseid päevi on ka varem ette tulnud. Ja veel mõnda aega tagasi ei osanud ma arvata, et probleem minust tuleneb. Mulle tundus, et lapsed lihtsalt on järsku otsustanud oma elu eesmärgiks meid Katuga enneaegselt närvivapustusega hauda saata. Jäi mulje nagu tüüpidel oli öösel koosolek, kus mõeldi välja pommikindel plaan, mida hommikul range disipliiniga ellu hakatakse saatma. Iga tunniga keeratakse vinti juurde. Lõpuks, kui asi tundub nii hull, et hullemaks minna ei saa, algab üllatusetteastete voor. A la keset Selverit põrandale maha viskamine või pudrukausi nurka virutamine ilma sõnagi ütlemata. Need on asjad, mis mind kohe sekundiga plahvatama panevad. 

 Mul pole vähimatki tahtmist oma väiksetele printsessidele peale häält tõsta. Kuid nendel mõistuse otsa saamise momentidel pole printsessidest jälgegi järel. Neist on selleks ajaks saanud minu silmis hävingut külvavad supervõimetega põrgulised, kes juhuslikult on kurdid igasugusel hääletoonil edastatud palvete peale see jama lõpetada. Selle asemel tõmmatakse hoopis tuure juurde, kompides viimaseid kannatuse piire. Ja nii mina kui ka Katu alustasime laste peale kisamist. 

Küllap tundsid vanal heal koroona kevadel enamus lastega kodus töötavaid vanemad rohkem, kui kord päevas, kuidas neil kuppel korralikult sõitma läks. Mille pagana pärast need pätakad mõni päev nii hullult kõiki plahvatama panevaid nuppe korraga peavad vajutama? Mis neil viga on, et jubedalt närvi ajavad ja veel õli tulle juurde valavad? Kas ma olen täiesti läbi kukkunud vanem, kes on liiga pehmo olnud ja nüüd olen kõik tagasipöördumatult pekki keeranud? 

Umbes aasta tagasi sattusin Tanel Jäppineni rahumeelse vanemluse koolituse peale. Mulle tundus, et saan neile küsimustele sealt vastuseid. Ja mu sisestunne ei petnud mind. Kursuse alguses ei räägitud sellest, kuidas lapsi korda teha. Vaid minust endast ja mu kaaslasest. Esimene mõte oli, et mille pagana eest ma siin raha maksin? Mul on vaja põnnid korda teha, mitte endaga tegeleda. Mul on ju hästi. Nemad on need tüütud sigurid kes üsna sageli koduse õhkkonna tormiseks krutivad. Tegelikult näitas koolitus, et just meil vanematel on oluline roll kanda selles, kuidas lapsed meid närvi ajavad või kas üldse enam ajavad. 

Kui ikka oled ise väsinud, lähed mega kiirelt keema. Sama lugu on kaaslasega. No ja siis tundubki, et kõik teised ümberringi on kohe eriliselt kiuslikud riiukuked. See oli minu jaoks üks parim asi, mis sellelt kursuselt kaasa võtsin. Hoolitseda selle eest, et nii minul kui ka kaaslasel oleks oma sisemine energiaanum täidetud. Uskumatu lugu, aga peale selle praktiseerimist on plahvatusohtlike momente kordades vähem ette tulnud. Ega need päris ära ei kaogi, vähemalt mitte meie peres. See on lihtsalt paratamatus, et mõned eluperioodid on nii intensiivsed, et püüad väe võimuga kõiki asju hallates ellu jääda. Sellistel superstressi hetkedel on kogutud teadmised usinad haihtuma. 

See suvi näiteks oli meil mega kiire töö ja ürituste suvi. Mis pani proovile enda tervise, suhte Katuga ja omavahelised suhted lastega.  Minu jaoks oli häire alarm see, kui Merimee jäi Mallu juurde ööseks. Suuremad pilksid olid endale pidžaamaõhtu organiseerinud. Elanora läks oma semu Marteni juurde. Meile andis see imepisikese, kuid hädavajaliku hingamishetke. Kui sul on kolm last ja ainult üks neist koju jääb, siis tundub nagu sul polegi lapsi kodus. 

Järgmine päev rääkis Mallu, et kui plikasid magama pani, küsis ta Merimeelt, et mis moodi te kodus magama jääte? Merimee ütles, et läheme voodisse ja siis nihverdame natuke aega, kuni vanemad tulevad karjuvad meie peale. Jube piinlik ja lõikavalt valus oli seda kuulda. Eriti kui tead, et seda on tõepoolest ette tulnud. Need on need hetked, kus viimaseid jõuvarusid kokku võttes, loed lastele ära muinasjutu, lased neil veel teha ära kõik vajalikud protsetuurid (hambapesu, pissil käimine, vee joomine) mis just siis meenusid, kui tuli kustu läks. Ja ikka nad kuram jauravad edasi. Lõpuks saab viimnegi kannatus otsa ja lihtsalt lähed ähvardad ja röögatad, et kaua see jama kestab. Jumal tänatud, et neid hetki on olnud harva. Kuid nagu näha on see piisav, et meelde jääda.

Viimased kuu aega pole meil olnud mitte üht õhtust karjumise juhtumit. See Mallu juures juhtunud vahejuhtum tuletas meelde need rahumeelse vanemluse väärtushinnangud ja oskused, mis on mul omandatatud.  Mul on taas rakendatud omad rahulikud kokkulepped, mida tütardega sõlmime ja see toimib. Ei mingit ähvardamist ega karjumist. Tänaseks olen omandanud tööriistad Taneli kursuselt, mida saan rakendada. Ma oskan näha ja otsida põhjust, miks laps jonnib. Ma tean, et 99% ei ole see selleks, et ta meelega tahab mind närvi ajada, vaid seal taga on mingi muu põhjus, mida ta ei oska väljendada ehk tegelikult ei jonnigi ta pea kunagi, vaid tahab midagi öelda, kuid ei oska veel seda väljendada. Ka suured inimesed jonnivad, kui on väsinud, stressis või neil on kõht tühi. Mida siis veel väikestest tahta. Meil suurtel on vähemalt omandatud oskused, kuidas seda kontrollida. Põnnid alles on neid omandamas ja annavad endast parima. Ma tean nüüd, kui tähtsat rolli mängib minu ja mu kaaslase energia olemasolu ja suhte tugevus laste käitumise juures ning sellele reageerimisel. Meie elu on läinud kõvasti rahumeelsemaks, paranenud on koostöö minu ja Katu vahel ja sama võib öelda laste kohta. 

Tanelil on tulemas uus lend, mida ma kahel käel soovitan. Hetkel saab ennast registreerida tasuta lühikursusele. See ei maksa teile mitte midagi, aga saate ülevaate kätte, mis toimub. Link on siin. Meie Katuga tegelikult jõudsimegi läbi selle lühikursuse otsusele, et panustame enda aega ja energiat selle läbimiseks. Ja ma võin öelda, et see investeering on juba täna ennast kuhjaga ära tasunud ja tasub veel kindlasti edasi, sest need õpitud oskused on elukestvad.

Ok! Ma pistan nüüd Madeliine kärusse ja lähen metsa. Istun kännu otsa ja olen seal iseendaga. Taneli kursusel läbi tehtud testid näitasid, et need asjad laevad minu tühjaks saanud energiaanumat kõige kiiremini. Tean juba, et tagasi koju tulles on põnnid kuidagi chillimad, sest mina olen chillim ja reageerin hoopis teisiti. Proovige ka leida enda kiirlaadijaid ja andke mullegi teada, kas ka teil tuleb neid murdumishetki ette.

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: