Jäime Katuga töötuks.

Chill rahvas. See lugu räägib küll sellest, kuidas me Katuga töötuks jäime, aga see juhtus juba aastaid tagasi. Katu on ikka Oma Maitse ajakirjas kaastoimetaja ja teeb üliägedaid tootepilte ettevõtetele. Ja mina mässan ikka laste metsasünnipäevadega ning teen blogija tööd. Kuigi paljude meelest see blogija töö ikka kohe kuidagi töötamise kategooriasse ei kuulu. 

Metsasünnarite tegemine on tõsine töö, aga samal ajal saab palju nalja.

Kuidas me Katuga siis töötuks jäime? Töötasime tollel ajal ühes pisikeses ettevõttes, mis tõi maale igast öko tooraineid. Meie põhi ampluaa oli toorkakao, millega tegime läbi tooršokolaadi koolituste ja laatadel käimisega kõva pioneeritööd. Mina tegelesin müügi ning turundusega. Katu mässas halduse ja raamatupidamise poolega. Toorkakaoga sattusime otse trendi lainele. Müük läks iga kuuga paremaks ja nõnda hakkasid vaikselt ka teised töötlemata toorained kõrvale ilmuma. Panime fookuse välismaistele supertoitudele ehk superfoodidele. Minu jaoks täiesti tundmatud taimed nagu lukuma, maka, goji marjad ja paljud teised said koha minu menüüs ja teadvuses. 

Müük rühkis ka ülesse mäge. Ujutasime kõik kohalikud väikesed ökopoed üle ja saime juba ka suurematesse kettidesse jala ukse vahele. Kasvavad müügid tähendasid, et on aeg panuseid suurendada. Ettevõtte juht otsis koos kaastöötajaga välja, et Taist saab jumala hea kvaliteediga ja suurepärase hinnaga toorainet. Ainuke jama oli selles, et sellise allahindluse saime ainult siis, kui terve merekonteineri täie kraami tellime. 

Saatsime oma poisi kaupa üle vaatama ja diili lukku lööma. Diil oli pisikesele ettevõttele jõhker litter. Konteineri maksumus tuli 30 000 euri. Kõike raha ettevõttel polnudki välja käia. Eks head partnerid ja sõbrad panid ka õla alla. Kaupmehega lepiti kokku, et makstakse osamaksetena. Kui kaup käes, siis läheb viimane osamakse ka teele. 

Kõik oli ilus kena. Meie vorpisime uusi pakendi kujundusi valmis. Ma tegin juba kerget eelmüüki. Hinna poolest oleksime olnud kohesed turuliidrid. Mida päev edasi, seda tugevamalt raha lõhna hakkas ninna tungima. Hommikune traditsioon kontorisse jõudes oli vaadata konteineri trackingult kui kaugel kaardil kaup on. Kui laev oli Taani väina jõudnud, küsis müüja teise osamakse ära. Tundus igati mõistlik, sest kaup on ju kohe ukse taga. Jäi maksta veel viimane 6000 euri, kui tollis kõik korda saab. Nägime lõpuks kaardilt kuidas kaup on Eestis. 

Mida lähemale konteiner jõudis, seda tuugevamas raha kõlin kõrvus muutus.

Sellel hetkel hakkas asi kahtlaseks minema. Läks mitu päeva enne, kui Taist kirjutati, et kutid meil on seda viimast osamakset ka ikka vaja, siis saame paberid lõplikult korda ajada ja tolli saata. Peale mõningat puiklemist, ettevõtte omanik selle sammu tegigi. Kuid kaup ikka ei liikunud. Jälle läks päevi ja meie päringutele ei vastanud keegi. Kuklasse hakkas halb eelaimdus tulema. Kuni ühel päeval hakkasid tulema uued meilid ettevõttelt, et kuulge, asi läks jamasti, toll leidis hunniku kulda konteinerist. Ilmselt oli mõni hooletu Tai laomees oma nädala preemiaks saadud kullakangi konteinerisse unustanud. Paluti maksta veel 2000 euri ja lubati suuremeelselt, et leitud kuld jääb meile. See oli see moment, kus ettevõtte omanik kukkus juukseid peast tirima. Me olime sattunud ülimalt peene  ja paraku väga kuluka pettuse ohvriks.  

Loomulikult tolliga suheldes ei teatud meie konteinerist mitte kui midagi. Otse firmaga ühendust võttes tuli välja, et nad olid konteinerit juba kokku panemas, kui järsku nendega keegi Eestist enam ei suhelnud. Hilisem politseiuuring näitas, et meilivahetus oli läbi lõigatud ja kogu suhtlus käis tegelikult hoopis Tšiilist. Pätid olid oma ala proffid. Nad oskasid juurde pookida võõra konteineri tracki, mida meie suure õhinaga jälgisime. Ja nad rääkisid täpselt sellisel toonil nagu meiega oldi varem räägitud. Isegi tooraine sertifikaadid, mis me palusime saata, olid originaalid. Asja uuris veel Tai politsei ja tuli välja, et parajasti toimus veel üks pettus sama firmaga ja oli olnud ka üks varasem juhtum. Loomulikult pätte kätte ei saadud. 

See investeering tõmbas ettevõttel jalad alt ja meile Katuga polnud enam võimalik palka maksta. Mida siit loost õppida? Sa ei pea tegema mingeid mega tellimusi, et pikki pükse saada. Mu sõber on omal ajast Ebayst taskunuga tellides sarnase skeemi otsa sattunud. Kuid mida suuremad summad, seda hoolikam tasub olla.  Kindlasti tasub testida suhtlust mitme kontrollmeili näol, et kas on ikka samad tegelased ja kas olete samal lehel oma asjadega. Mitte mingil juhul ei tasu ära maksta kogu summat, enne kui kaup käes. Kindlasti tasub suhelda peale meilide veel telefoni teel ja mitte meilis antud numbriga, vaid üld-või müügiosakonna numbriga. Ja parim on ise kohale sõita. Paraku see meid ei päästnud. 

Mul endal juhtus siin mõni aeg tagasi ka üks skämm. Blogisse tungis viirusepoiss, kes peale postituste kustutamist suurt muud pahandust ei jõudnud kodukal teha. Mul õnneks ei ole see ühendatud inimeste meili baasiga või ei ole seal reklaame sees või pangalinke ega muid isiklikke andmeid. Muidu oleks lood hoopis täbaramad olnud. Näiteks oleks ma saanud nakatada terve oma meililisti sama viirusega. Või oleks minu lehe alt tehtud tehinguid, millest mul poleks õrna aimugi olnud.  Või kui mul oleks müügiga tegelev leht olnud, oleks sealt tulnud mitme päeva või lausa nädala jagu ära jäänud müügikahjumit.

Mul it-ga tegelev sõber aitas asjad korda teha ja üksiti uuris, kuidas viirus sisse pääses. See tuli läbi Katu meili. Katul olid administraatori õigused ja see andiski viirusele nii laiaulatuslikult vabad käed sellist kahju teha. Siit sain õppetunni, et suurte administraatori õigustega võib ainult üks inimene olla. Ja tema mail peab kindlasti igat pidi turvatud olema. Ehk topelt parooli tuvastus või mobiil id-ga sisse logimine. Kõik teised tegelased, kes su kodulehega mässava,d peaksid omama madalamaid õigusi, sellega vähendad üsna korralikult riski. 

No nii! Kas kontrollisid juba enda e-maili parooli tugevust?

#Kogumispäeviku facebooki grupis on käimas digitarkuse kuu. Viska sinna pilk peale ja saad hüva nõu, kuidas ennast igasuguste digipettuste jamast päästa. Eriti hull on Anna Lutteri ema lugu, kus ta ema e-mail kaaperdati ja sealt saadeti kõikidele kontaktidele kiri välja, kus õnnetu ema oli lennujaamas rahakotist ja dokumentidest ilma jäänud ja palus sõpradelt abi korraliku summaga. 

Kas oled ise ka digipettuse ohvriks langenud? Jaga kommentaaridesse oma lugu. Nii saavad teised sellest õppida, et samasse ämbrisse ei astu.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: