Papa Piltsbergi kolmanda astme kokkupuuted jõulumeestega. Esimene osa – PURUVANA JÕULUVANA.

Selle loo sündmused toimuvad mitte just ülemäära kauges tulevikus. Tänasest päevast on möödas kolmkümmend aastat ja mõned päevad juurdegi. Halli habemega ja sügavate naerukortsudega varustatud papa Piltsberg istub mugavalt oma hubases maakodus kamina ees tugitoolis. Soojendab varbaid, mida jõulukuuse otsingutel külmapoisid nakitsemas käisid. 

Selline näeb välja koduke kus need jutud jutustatud said. Jumala nunnu onju 🙂

Mamma Piltsberg askledab samal ajal köögis koos lastelastega. Ei teagi, mida nad seal täpsemalt teevad, kuid aroomid, mis sealt üle maja lajali voogavad panevad tahes tahtmata iga inimese jõululaule ümisema. Papa Piltsberg üritab ka paar laulukest ümiseda, aga mida sa ümised kui isuäratavad lõhnad suu kangesti vett täis ajavad. Eks sa proovi sülge täis suuga laulda. Ila pritsib nii hirmsasti, et ähvardab kamina ära kustutada. Niaaahh, ajaga on igast asju muutunud ja uusi tehnika vidinaid juurde tulnud, aga vana head hapukapsa armoomi ja verivorsti särinat ei asenda miski. 

Laulmise asemel lonksab taadu Piltsberg hoopis kruusist ühe korraliku lonksu kuuma teed. Tema mõtted lähevad rändama nooruspõlve mälestuste radadele. Lapselastele ei jää see muhelemine märkamata. Noored tegelased teavad üsna hästi, et kui vanaisal tuleb see kaugusesse suunatud pilk ette hakkab ta pajatama möödunud aegade lugusid.

Tavaliselt ohkab mamma Katu selle peale kes on neid lugusid kuulnud rohkem, kui miljon korda. No eks lapselapsedki on mõnega neist juba tuttavad, kuid sellest pole midagi. Iga kord tuleb mingi uus värvikas nüanss juurde või kougib taat loost mõne kenakesti peidetud tarkusetera välja. Väikesete jalgade padinal lennatakse, kui üks mees vanaisa juurde. Põnnid pargivad ennast mõnusalt kamina ette lambanahale istuma. Ise üksisilmi vanaisa suud vaadates ja oodates, et mis lugu täna sealt välja lipsab. 

Papa Piltsbergile ei jää noorte inimeste silmadest vastu helkiv ootusärevus märkamata. Kerge muie suunurgas teeb ta näo justkui ei märkaks, et kaminatule nautlejate kollegium vahepeal suurenenud on. Vanaisa libistab korra käega üle hõbehalli habeme suunab pilgu läbi prõksuva tule kaugusesse ning laseb lendu esimesed sõnad justkui rääkides kellegi salapärase tegelasega kes elab kuskil seal leekide taga. Seda lapsed oodanud olidki. Vanaisa äratab ellu möödunud aegade seikluseid, juhtumisi ja kombetalitusi. Täpselt nii nagu oli teinud tema vanaisa. Põnnid teadsid, et nüüd tuleb olla hiirvaikselt ja lasta ennast lugudel kanda. 

Taadu Piltsbergi lemmik aurav teetass saadab teda ikka ja jälle juturännakutel.

Taadu Piltsberg alustab oma heietamist: Niiaaah… Olid alles ajad. Mis tas nüüd oligi aastalt? Äh ei tule meelde enam. Igatahes olid need jõulud enne koroona tõbe. Niaah, kummaline mõelda, et maailm tol ajal selle väikse asja pärast lukku pandi. Tänaste super viiruste kõrval oli see titehalin. Aga näeh ikka elame edasi. Igastahes enne, kui maailm lukku pandi, käisid kodudes veel jõuluvanad ja pered istusid ühiselt jõululaua taga. Poes, koolis ega isegi saunas ei pidanud maskiga olema. 

Teil võib küsimus tekkida, et miks neid jõulumehi nii palju oli? Ei noh muidugi on olemas see põhitaat seal põhjapoolusel, aga vaat teati juba siis, et igale poole ühe õhtuga see taat kuidagi moodi ei jõua. Nõnda ta siis volitas sarnaseid tegelasi enda asemel lastele rõõmu tooma. Ma ei teagi kes neid volitusi välja andis, aga päris korras ta igastahes ei olnud. Kas oli tal silmnägemisega probleeme või olid testid kohati vigased, sest lisaks asjalikele jõulumeestele sattus ikka igast tegelasi laste juurde. 

Eks neid oli igat tüüpi ja olekuga taade. Esimene jõulumehe tüüp, kes mulle meenub oli PURUVANA JÕULUVANA. 

Teie emad olid sama vanad kui teie praegu. Neil oli mingine jõulujämm ei teagi, kas lasteaiapidu või oli tegemist linna poolt tehtud üritusega. Pidu oli igatahes uhke. Lapsed tegid etendust, lauldi kõvasti ning laud oli mandariinide ja piparkookide kuhjade all lookas. Peo kulminatsiooniks oli see, kui käis kõva koputus vastu ust. Kogu see käratsev laste punt jäi hiirvaikseks. Uksest astus sisse ei keegi muu, kui jõulumees ise. 

Kohe esimese matsuga oli aru saada, et reipast taadist on asi kaugel. Tudisedes kepile toetudes asus taat ülimalt rahulikus tempos teele talle mõeldud tooli poole. Rahulik tempo oleks selle liikumise kohta isegi ilukirjanduslik liialdus. Ta reaalselt venis saabaste lohisedes tooli poole. Samal ajal raskelt hingeldades ning väikseid pause võttes. Nendel hingepausi hetkedel ei olnud ta siiski kaotanud oma väärikust ja leidis hetke, et lastele lehvitada. 

Lapsed olid kingituste ootusest ja suurest ärevusest puruks plahvatamas. Kogu selle pundi kehakeel kisendas selle järgi, et nad oleks esimese käskluse peale ise taadini tormanud ja ta süles sinna toolini tassinud. Saaks ometi kingitusete jagamise juurde asuda!!! Õpetajate pilgud saatsid samuti pingsalt taati,  nende kehakeelest võis välja lugeda kerget ärevust. Nii mõnigi neist hoidis tugevalt peos telefoni ja seda teps mitte härda momendi filmimiseks, vaid selleks, et olla valmis helistama kiirabi numbrile, juhul kui taat peaks suurest pingutusest otsad andma. 

Taadu Piltsberg joonistas lastelastele oma mäletamist mööda PURUVANA JÕULUVANA.

Tundus, et möödunud oli terve sajand, kui lõpuks taat toolil istet võttis. Tervet saali läbis kergendusohe. Lapsed hakkasid järjest taadi juurde tulema. Nii mõnigi turskem mehehakatis oli jõulumehe nägemisest ülevoolavat rõõmu täis ega suutnud jätta taati kallistamata. Iga sellise kallistuse ajal täitis saali vaikus, mida segas ainult taadi väsinud kontide ragin. Hingeldades palus taat järgmine kord natuke hellemini võtta. 

Luuletuste lugemisel oli abiks päkapikutüdruk. Kes vähe vaiksema häälega lapse esitluse jõuluvanale kõval häälel kõrva röökis. Õnneks leidus neid marakratte, kellel häälepaelad korralikult treenitud olid ja said oma luuletused ise taadile välja karjutud. 

Peale kingituste välja jagamist laulsid lapsed taadile veel ühe ühise laulu. Ilmselt oli taat pikast teekonnast päris ära väsinud või mõjus kena lauluviis nõnna rahustavalt, igatahes enamus laulust tegi taat kerge uinaku. Umbes täpselt sama kaua, kui kestis sisenemine, kestis ka väljumine. Mõned eriti abivalmis õpetajad “natuke toetasid” viimastel meetritel taati. Mulle paistis see küll väljalohistamisena, aga nad ise väitsid, et toetasid. 

PURUVANA JÕULUTAAT on selline tegelane, kes tegelikult ise väga enam kuskile esinema ei kipu. Ta teab üsna kenasti isegi, et on korralikult elus punase kuuega rõõmu maailma külvatud. Paraku tuleb elus igasuguseid ootamatusi ette, näiteks jääb mõni noorem ametivend ootamatult haigeks või on sattunud jõulumemmega pahuksisse, siis viimases hädas palutakse PURUVANAL TAADIL see viimane kord ikka abiks tulla.  

Pigem tegeleks PURUVANA JÕULUMEES horisontaal asendis puhkamisega, kui käiks jõulupidudel.

Järgneb…

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: