Jõulumehe järjejutt – kolmas osa. JOHHAIDII JÕULUVANA.

Ettevaatlikult samm sammu ette auravat teetassi käes hoides astus sihvakas piiga vanaisa poole tagasi. Teised lapsed kiirustasid teda oma pilguga. Taadu Piltsberg tegi piigale tänutäheks pika pai. Võttis suure kruusi käte vahele, lonksas sealt rahulikult ühe sahmaka kuuma jooki. Näis nagu oleks tal aega maa  ja ilm. No tegelikult oligi. Nooremal generatsioonil paraku sellist kannatust ei olnud. Kärsitu nihelemine andis märku, et vanaisal on aeg oma pajatustega edasi minna. 

Taadu Piltsberg lasi ühe korraliku sõõmu teed enne, kui jätkas jutulõnga ketramist. No kui mina veel päris väike poiss olin, siis liikus ringi peale jõulumehe veel näärivana. Temast ma suurt midagi ei mäleta. Aga suuremaks kasvades käis meil jõulumees ikka külas. Meil maal olid sellel ajal levinud JOHHAIDII JÕULUMEHED. Mõnel pool kutsuti neid ka JÕULUMEES ONU HEINOKS. 

Onu Heino sai laiemalt tuntuks “TUJURIKKUJA” aastavahetuse programmist. Mitte ühestki otsast ei erine JOHHAIDII JÕULUMEHE olemus pildil olevatest onudest.

Tol ajal oli reeglina jõuluistumisel ikka mõni jutukam onu, kellel nina peale igat tervisenapsi punasemaks muutus ja jutt tooni võrra valjemaks läks. Ma võisin olla selline esimest aastat koolipinki nühkiv juntsu, kui meil jõulude ajal taoline onu külla laekus. Naispere punastas iga kord, kui onu kõva naerulagina saatel mõne eriti vinge “alla vööd” nalja teele saatis. Muidu muretu olemisega onul tundus olevat maailma suurimaks probleemiks see, miks mul ikkagi veel pruuti polnud. Ega ma talle seda päris hästi seletada ei osanudki, et miks need seisud nõnda olid. Võib olla selle pärast, et ega ma päris täpselt teadnudki, mis imeloom see pruut on. Onu arvas, et küllap jõulumees mulle järgmiseks aastaks ühe matsaka korraliku maatõugu  pruudi majja toob. 

Ma planeerisin onult täpsemaid juhendeid uurida, kuidas jõulumehelt endale ikka see õige pruut tellida, kuid onu kutsuti poole jutu pealt korra isaga välja suitsule. Paps oli peagi toas tagasi, aga onu polnud. Pikalt ma onu kadumise üle juurdlema ei jäänud, sest aknale koputas ei keegi mu kui punase kuuega jõulumees. 

Isa kutsus ütlemata valju ja lustaga jõulumehe tuppa. Tegelasel oli nina sama punane, kui kuub. Enne kui jõulumees istet võttis kurtis ta, et ega tema suu ole mingi kuivanud seinapragu. Kas pererahval miskit soojarohtu pole pakkuda? Vihjest saadi aru ja taadile kallati üks korralik pits kanget.

Pole harvad juhtumid kus JOHHAIDII JÕULUMEES siseneb sellise tantsuga, et sujuvalt üle minna perenaisega polkaks.

Ega jõulumees kingi andmisel suurt eetriaega teistele ei andnudki. Ema krabati kohe sülle ja tehti üks korralik põhjala moodi aukliku kruusateega saanisõit. Ühe käega kinki ulatades laksas teine käsi pikki tagumiku heleda laksaka. Ei pääsenud teisedki naised sellest protseduurist.

Mehi kostitati paari vängema anekdoodiga. Minu käest uuris higist nõretav jõulumees, et kas mul juba allpool habe ka kasvab ja kuidas lood ikka pruutidega on. Ma midagi nagu üritasin vastu pobiseda , aga taadi noka vahelt välja tuleb kange alkoholi pahmakas võttis pildi korralikult virvendama. Ega ma mäletagi kuidas see asi meil seal edasi edenes. Ühel momendil arvas siiski isa, et taadil on vaja ka teiste laste juurde jõuda. Paistis, et tal sellega kiiret pole. Nõudis veel tee peale ühe pitsi haljast reispassiks. Ja pehmel sammul uksest väljudes saabus mõneks hetkeks tuppa vaiksem moment. Seniks, kuni tuli tagasi jutukas onu hirmus pikalt suitsu pausilt.

Kui ma vanemaks sain, jäi maal elu rohkem soiku ja  JOHHAIDII JÕULUTAADID kolisid linna poole. Aasta aastalt on neid ikka vähemaks jäänud. Üldiselt liiguvad nad koos jõulumemmedega, kes truult autos ootavad, kuni taat tuulispasana külastatavast kodust läbi tormab. Seda sorti taatidega kaasneb juba kaugele kostuv vali jutt. Töötavad nad ainult puhta alkoholi peal. Iseloomulikuks omaduseks võib pidada tulipunast nina. Perenaised peavad olema valmis spontaanseks polkaks ja ohjeldamatuks kannikanäpistamiseks. Peremeestel on soovitatav paar nädalat enne jõule meestega saunas harjutada vängema sisuga anekdootide vestmist. Üsna kindlasti kutsub jõulumees perepea anekdootide rääkimise duellile. 

Lapsed saavad lisaks kingitustele hunnikuga elutarkuseid kaasa. Nagu näiteks “Ei noh tubli poiss oled Volli! Aga ühte ma sulle ütlen, tantsi palju sa tantsid, tõelised panomehed tulevad ikka nurgast”. See panomehe osa jääb pärast vanemate selgitada.

Mõnikord väsib jõulumees juba enne autosse jõudmist ära.

Peale kingituste üle andmist on viisakas JOHHAIDII JÕULUTAAT teele saata korraliku topsi haljaga. Rõõmsalt jaanipäeva laule lauldes tatsub taat taarudes päevi näinud autosse, et suunduda järgmise pere poole. Kui kõik kenasti läheb, suudab taat enne kõnevõime kadumist või tudule jäämist vähemalt kolm perekonda jõulurõõmuga üle valada.

Jätkub…

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

<span>%d</span> bloggers like this: