Jõulumehe järjejutt – neljas osa. MÖLLUVANA JÕULUVANA.

Oi jeerums, olid ikka ajad! Taadu Piltsbergi näole joonistub heldinud muie. Eks ole ta elu jooksul igat sorti jõulumehi kohanud. No ja eks käis temagi omal ajal punase kuuega kodudes ja lasteaedades jõulurõõmu toomas. Mamma Katu oli vahepeal hakkama saanud suure laari piparkookidega. Need olid sellised isemoodi vanakooli lõhnaga piparkoogid. Natuke pehmeks jäetud, et taadu Piltsberg enda proteese pooleks ei murraks. 

Piparkoogimehikesi Piltsbergide pool enne jõule ära ei sööda. Nemad lustivad koos pererahvaga.

Mamma Piltsberg tuli kausi piparkookidega ja asetas selle otse lastelaste ette. Pisikesed tegelased asusid ahnelt kaussi tühjendama. Kõikse väiksem plikatirts tõi ühe südamekujulise piparkoogi vanaisale järamiseks. Mamma Piltseberg sasis taati juustest, ise hurjutades, et mis sa vanamees jälle lapsi tüütad oma tuhat korda kuulatud loraga. Lapsed kukkusid vastu vaidlema, et las vanaisa räägib ikka edasi, neil jube põnev kuulda. Mamma Piltsberg muigas kergelt laksas taadile ühe mahlase musi põsele ja hõljus kööki tagasi askeldama. 

Taadu Piltsberg jätkas oma juturännakut nostalgia radadel. Ta palus ühel suuremal lapselapsel tuua riiulist fotoalbum. Seda lehitsedes näitas ta pilti sellest, kuidas ammusel ajal oli temalgi punane kuub seljas ja pisike päkapikuke oli tolle lapselapse ema. Lapselapsed uurisid, mis sorti jõulutaat vanaisa oli?

 Ah, et mis sorti mina siis olin jah? Minusugused jõulutaadid kuulusid MÖLLUVANA JÕULUVANADE kategooriasse. Tõsine MÖLLUVANA JÕULUMEES alustab hooajaks ettevalmistamiseks juba suvel. Pleegitab päikse käes habet heledamaks. Teeb päkapikkudega metsa all kõvasti trenni. Kasutades hantliteks loomulikult esimesena kätte juhtunud päkapikke. Minul kuskilt päkapikke võtta ei olnud, õnneks korraldasin sellel ajal lastele metsasünnipäevasid. Nendel sünnipäevadel oli programmis kohustuslik osa möllul ja mürgeldamisel, mis omakorda tähendas, et sai lapsi keerutatud ja õhku visatud omajagu. 

Mõnikord sai keset suve Nõmmel Trummi baasudes kerget trenni tehtud.

 Suvise alustatud treeningsessiooni  viib MÖLLUVANA sügisel uuele tasemele. Viies ennast kurssi värskemate mürgeldamistehnikate ja mänguasjade trendidega. Nädalalake enne jõululaupäeva külastab MÖLLUVANA lasteaedasid. Sinna sobib sedasorti taat tunduvalt paremini, kui näiteks PURUVANA JÕULUTAAT.  Viimase lihvi enne kodude külastust saabki MÖLLUVANA lasteaedades. Seal sai põnnidega tagaajamist teha, päkapiku peitust mängida, aarete jahti piparkoogimehikesele korraldatud ja lugematul hulgal luuletusi lugeda mõned neist lastega koos juurdegi mõelda. Trallida sai ikka nii, et kui jõuluvana mütsi tööpäeva lõpus peast võtsin tuli sealt paras aurupahvakas välja. 

Mölluvanal pole mingit probleemi tooliga laes istuda.

Ega ma siis kogu see aeg trallinud ja möllanud ka. Mõnes peres olid rahulikumad lapsed. Nendega rääkisime teinekord pikalt juttu, kuidas põhjanabal eluke veereb ja lahkasime päkapikkude hingeelu peensusi. Mõnes peres läks jälle trall kohe uksel lahti! Enne kingituste üleandmist tuli ikka käed jalad soojaks teha. Eks tuleb kasuks kui ka häälepaelad, nina ja kõige selle juurde kuuluvaga soojaks teha. Töö olgu korralik.

 Üks kord juhtus selline hirmus õnnetus, et ühel pereemal jäi soojendus täitsa vahele. Tuli siis tema kord  luuletust lugeda. No ei saanud kuidagi minema jutuga. Keel vägisi läks sõlme. Silmad rändasid mööda tuba ringi vaat et oleks õue plehku pistnud, kui pisike peretütar poleks emale viimasel hetkel appi tõtanud. Soravalt vuristas vast kolmene nääpsuke mulle Lydia Koidula kogutud teoste jagu luuletusi ette ise sügavalt silma vaadates. Lunastas sedasi emale kenasti kingituse välja. Kingitust üle andes selgus, et isegi käte soojendamine oli emal vahele jäänud. Käekesed värisesid nii hullu mööda, et kingitus kukkus prantsdi maha. Õnneks enam tollel ajal polnud kombeks Tšehhi kristalli kinkida. Aga kui kõik see oleks juhtunud 20 aastat varem oleks see õnnetus palju traagilisemalt lõppenud. 

MÕLLUVANA JÕULUVANADEGA on paraku selline lugu, et neid omavahel kokku väga lasta ei saa. Siis läheb kohe mõõduvõtmiseks. Hakatakse üksteist kohemaid üle trumpama. Sedamaid on vaja välja selgitada, kumb jõuab suuremat kingikotti käes tassida. Või mitu last järjest põhjanabale keeutada. Või kui pikka luuletuse ühe hingetõmbega tagurpidi ette vuristada. See asi võib lõppeda sellega, et mõlemad vanad üritavad pea peal keerutades tantsida Luikede järve balletti ise samal ajal kingitusi jagades. Nii et targem on need vanad omavahel lahus hoida. 

Jätkub…

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: