Üsna kehv aasta esimene päev.

Kõigepealt HEAD UUT AASTAT! Soovin kohe ära, sest paari päeva pärast tundub see juba üsna tüütu. Olgu, alustan kohe asjast. Täna ärgates oli esimese asjana selge, et pole vahet, mis jalaga enne voodist välja tulen. Mõlemad jalad on nii kui nii vasakud… Oli selge, et tuleb kehv päev. Kehv on ikka üsna pehmo selle kohta öelda. Õigem olek ausalt välja öelda, et sitt päev tuleb. Tuju oli sama palju alla nulli, kui temperatuur Arktika talvel. 

Arvestades, et kuupäevaks on esimene jaanuar, ei ole midagi imestada, kui enesetunne on kehvema poolne ja sellest põhjustatud tujulangus. Paraku ma enda kehva tuju pohmaka kaela ajada ei saanud. Pole juba poolteist kuud kärakat võtnud. Tegelikult ei leidnudki kedagi või midagi keda süüdistada. Usun, et ma ei ole esimene inimene maailma ajaloos, kellel lihtsalt vahest on ärgates sitt tuju. Ilma, et ta teaks või oskaks öelda millest. See on kehva tuju juures see kõikse hullem variant, sest kui ei tea kehva tuju algallikat, ei oska seda kuidagi elimineerida. 

Eks väike kahtlus oli selles, et Nanobeebi kukkus keset ööd nutma. Mis omakorda ei lasknud meil Katuga magada. Ta ikka päris mitu tundi ei saanud rahu. Uusaasta kärtsud ja mürtsud olid talle liiga palju. Eile, kui pauku tehti, oli ta vahepeal ikka päris hirmul ja elas seda öösel kõike läbi. Sellegipoolest lasid põnnid meil lõunani pöönata. Peale varajase ärkaja Merrumi, põõnasime kõik kella 12-ni. Ehk nagu magamatust ka süüdistada ei saaks. Enne saaks süüdistada kehvas tujus hilist ärkamist. Ma olen hommiku inimene ja kell 12 ärgata tundub mulle nagu oleks pool elu lihtsalt maha magatud. Tekib süütunne nagu midagi tähtsat jääb nüüd elus tegemata või vahepeal toimus midagi eriti põnevat, mille maha magasin a la riik kehtestas kolmeks tunniks koronoona maskide kandmise asemel roosade aluspükste näos kandmise kohustuse.

Madeliinel ikka pidevalt juhtub igasuguseid läbielamisi, mida öösel unes kõvahäälselt välja elada.

Oli kuidas oli, aga sitt tuju kuhugile ei kadunud. Üldiselt olen ma maru harva kehvas tujus. Seega oli kogu naispere sellest üsna hämmastunud. Tavaliselt on nemad mürgiseid sõnu pritsiva ning toriseva ja turtsuva siili rolli mänginud. Nad pole harjunud mind kuidagi sellisena nägema. Eriti mures oli Katu, kes ei suutnud mõista, et ma ei oska öelda millest mul paha tuju on. Igal juhul lasin endal tunda kõiki emotsioone nii nagu nad tulid. Sellistel päevadel mõtled, et millal see kuramuse päev juba läbi saab. 

Kõige hullem asi, mis endale sellisel päeval öelda on, et “see päev tuleb üle elada”. Selle lausega annad ajule käskluse, et nüüd hakkadki üle elama. Ehk oled kuskil nõmedas agoonias vingerdamas. Mida tund õhtu poole, seda rohkem ahvatlevam mulle tundus see lause endale öelda. Aga ei! Ma ei murdunud! Selle asemel, et vegeteerida, võtsin ennast kokku ja koristasin köögi ära. Mis sest, et see mind ka närvi ajas, aitas mind seda tehes mõnus muss, mis kõrvaklappidest tuli. 

Vaatame seda asja natuke kaugemalt. Tegelikult suures pildis pole ju häda midagi. Lihtsalt on üks s*tt päev.

Koristamise käigus sai vastu võetud elu muutev otsus. Otsustasin, et kui Katu  jalutuskäigult tagasi jõuab, lähen rattaga metsa sõitma. Ta läks Elanorat enda emale külla viima ja üks sõbrants kutsus jalutama. Uuris veel minu käest, et kas see on ok. Issand jumal! Muidugi on see ok! Toriseva inimese juurest ongi vaja eemale saada. Ma olin sellises toksilises jonnakas tujus, kus igal võimalusel üritasin teisi ka sellega nakatada. Loomulikult võttis Katul sõbrannaga jalutamine terve igaviku, vähemalt mulle tundus nii, sest see oli hea põhjus ju mille pärast ärituda. Lõpuks oli ta kodus ja võttis põnnide valvamise vahetuse üle. Kindlasti tegi ta midagi selle vahetuse üle võtmise juures ka valesti, aga ma enam ei mäleta. Igal juhul oli vaja ikka iga suva asja peale ärrituda.  

Juba esimesel kilomeetril oli asi selge, et mets vabastab. See on koht, mis laeb minu akusid. Värske karge õhk. Juurikalised rattarajad ja üllatus kingituseks kuu koos tähtedega öises taevas. Üsna pea taipasin ennast mõttel, et no on ikka tore aasta esimene päev küll, sellist sitta tuju ei mäletagi millal oli. Ja samal hetkel taipasin, et see ju ongi tore. Kui kohe esimesel päeval tuju nii halb on, et ei mäleta sellest halvemat, siis siit nagu väga halvemaks minna ei saa. Järelikult saab siit ainult ülesse poole minna. See teadmine tegi ikka meele rõõmsaks küll. Mõelda vaid, mind õnnistati aasta kehvema päevaga kohe aasta alguses ära. Ülejäänud päevad saavad ju ainult paremad olla! 

Ühel kenal päeval rebib päike pilvevaiba pooleks ja laseb taas positiivsetes nootides valguse tuppa ja südamesse. Ei tohi ära unustad, et kõik möödub.

Mõnusat aasta algust ja nautige enda kehva tuju päevasid oma kummalisel moel, sest tänu neile oskame rohkem hinnata endi häid päevi.

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

<span>%d</span> bloggers like this: