Pisaratest soolased riided.

Järgnev lugu on otse südamest, kuidas ma mehena nägin kõrvalt oma naise võitlust sügava kurbusega. Tegemist on emotsionaalse kirjatükiga.

Piltsbergi blogi lugejad ja jälgijad on sagedasti uurinud, et miks Katu nii vähe figureerib meie tegemistes. Eriti tihti uuriti seda blogi algusaegadel, kus facebooki ja insta piltidel jäi mulje nagu üksikisa tegeleks kolme tütre kasvatamisega. Vabandasime tekkinud olukorra välja sellega, et keegi pidi ju kaamera taga olema. Eks Katu on oma loomult nats häbelikum, kuid tegelikkuses oli põhiline probleem hoopis mujal.

Kuskil poolteist aastat tagasi kutsuti meid terve perega mingile üritusele. Nagu ikka meil kombeks, siis enne kuskile minekut on tuba ilgelt siginat saginat täis. Katu oli juba päeval suurematele plikadele riided valmis otsinud, mida mina siis neile selga üritasin sikutada. Loomulikult oli plikadel vaja selle juures mu kannatus proovile panna. Küll kudistasid sukad, küll oli seelik valet värvi ja üleüldse on suht nõme, et peab riideid kandma. Peale pooletunnist vaidlus-maadlus taolist etteastet olin ma higimull otsa ees nii ennast, kui plikad valmis saanud. Hakkasin selle energiast pulbitseva pundiga välisukse poole liikuma, kui taipasin, et puudu on üks oluline detail – KATU! 

Hüüdsin välisukse juurest, et oleme valmis, kus sa oled? Katuuuu – paneme nüüd lõhkuma! Ei tulnud mingit vastust. Hüüdsin veel ühe korra. Seekord aitasid lapsedki valjuhäälselt kaasa. Ikka ei midagist. Läksin magamistuppa vaatama, et kuhu inimene nii kauaks jääb. 

Pimedas toas voodinurgas kössitas nuuksudes Katu. Jõuetud käed hoidsid süles väikseks jäänud riideid, mida kastsid valust nõretavad soolased pisarad. Katul olid ikka veel seljas hommikul selga pandud kodused riided. Tegelikult oli ta neid samu riideid kandnud juba mitu kuud. Nendes oli turvaline ja mugav olla. Minu jaoks märkamatult olid Katu kirkalt värvilised riided asendunud temale mitte loomupäraste tumedate toonidega. Ta kandis sama maikat, samu liibukad iga jumala päev. Kappi olid siginenud lohvakad kampsunid ja veidrad räpparite dressipluusid. Mul ei olnud vaja küsida pisarate põhjuse kohta. See ei olnud esimene kord, kui Katu peegli ette kokku kukkus. Nii nagu olid kadunud kirkad toonid tema riietest, olid sama teinud ka tema sisemised positiivsed emotsioonid.

Selle blogi jaoks ei leidnud me Katust ühtegi kurba või sobivata pilti. Katu lihtsalt käskis kõik vähegi ebamugavust tekitavad või reaalseid emotsioone näitavad pildid kustutada. Sellel pildil on Katu peitnud ennast naeratuse maski taha. Sellel pildistamise hommikul voolasid valusad pisarad ja ka pildistamise hetkel olid need seesmiselt olemas. Pole mõtet valu peita. Sellest tuleb läbi minna.

Tegemist oli järjekordse hetkega, kui ta pidi enda riidekappi vaatama ja tähendama, et kõik armsad riided on väikseks jäänud. Peale kolmanda lapse sündi ei läinud rasedusega juurde tulnud kilod mitte kuhugile. Hoopis tasahilju hiilisid juurde. Üldiselt polnud nendega suuremat probleemi, kuni koduseinte vahelt pidi kuskile välja minema. Kas siis vanu tuttavaid külastama või mõnele üritusele minema. Ja vat need olid Katule valusad hoobid. Mul mehena oli ülimalt raske sellistel hetkedel toeks olla. Pärast selliseid kokku kukkumisi palus Katu pisarsilmi, et ma aitaksin teda. Tavaliselt möödus abistamise vajadus ja entusiasm enda kehakaaluga süvitsi tegeleda paari päevaga. Selle ajaga taastus taas kodune turvaline rütm ja ununes valu…kuni järgmise korrani.

Mingil momendil polnud järgmist korda vaja enam oodata. Katu ärkas juba hommikult deprekaga. Asi hakkas siis süvenema, kui meie blogindus hakkas rohkemate inimesteni jõudma. Katu teadis, et lõpuni ta viilida ei saa ja lihtsalt üks moment on ka tema pildis. See teadmine käis temaga kaasas nagu vari, ei jäänud sammugi maha. Tema enesehinnang oli tänu ebamugavusele ja lisakilodele sama palju alla nulli nagu temperatuur põhjanabal jaanuaris.

Lisakilod ei käinud mitte ainult riidekapis väikseks jäänud riideid soolaste pisaratega kastmas, vaid olid tulnud meie magamistuppa. Katu häbenes lõpuks isegi minu oma kaaslase ees olla alasti. See kõik tegi parajalt valu, kuid teha samme kaalulangetuse poole ta sellegi poolest ei suutnud. Asja kurioosum oli selles, et lohutust tuli hoopis lähedaste sõpradega ühistelt istumistelt. Semude seltskonnas plärisedes kaotad turbokiirusel igapäevased depreka mõtted. Nende istumiste lahutamatu osa oli rikkalik snäkilaud.

Snäkilaud on teada tuntud lisakilode suur semu. Tegemist on pealtnäha sellise salakavala tegelasega. Välimuselt võib snäksilaud ennast maskeerida süütute või lausa kasulike tervislike snäkkide taha. Porgandi, nuikapsa ja kurgiviilud on ju igati teretulnud. Mõnusalt koorene tipikaste ei paista neid süües väga patune toode olevat. Märkamatult lipsavad kurgiviilude vahele krõpsud, juustud, vorstiksesed ja kogu ülejäänud kalorirohke krempel, mis ennast kurgiviilude taha algselt peitnud oli. Kõige lõpetuseks peab vestlusõhtu nagu kord ja kohus koogitüki ja kohvikesega lõpetama, sest nii on kombeks. Katu salapäraselt juurde tulnud kilod võib kirjutada snäksilaua arvele.

Meil meestel on sotsiaalne surve palju väiksem kehakaalu suhtes, kui naistel. Pigem on meeste seas sellised raskema kondiga õllekõhuga mehed vaat, et au sees. On ütluski, et 100 kilosel mehel võib juba arvamus olla ja kui ta on 120 kilo, võib ta ka selle rahumeeli välja öelda. Mul on kuri kahtlus, et naised saunalaval selliseid tunnustusi üksteisele ei jaga. Pigem on see õrn teema, mida ei torgita. Igatahes on Katule see olnud kehakaal valus teema lapsepõlvest saadik. Kohati langes ta nii sügavasse auku, kus soovis lihtsalt ise kääridega kõhu pealt üleliigse ära lõigata. Eks see oleks sedasi kõrvalt vaadates veits robustne, aga samas väga kiire kaalulangetamise meetod.

Paraku selliseid sekundiga saavutatavaid lihtsaid kaalulangetuse otseteid ei ole olemas. Eks maovähendusoperatsioonid ja rasvaimu selliste otseteede alla kuuluvad, aga kas nad ka püsivaid tulemusi annavad, on juba küsitav. Pigem aitab üleüldine mõttemustri ja elustiili muutus. Kohati oli Katu püha jonni täis ja kuri terve maailma peale, et on inimesi, kes võivad tonnide viisi kooke sisse näost ajada, olles ise piitspeenikesed. Talle tundus, et isegi õhu sissehingamine sisaldab üleliigseid kaloreid.

See trots, jonn ja vabanduste otsimine sai otsa eelmise aasta viimastel kuudel. Seni oli Katu kogu aeg keskendunud sellel, mida ta ei taha. Ta ei tahtnud olla ebakindel, ülekaaluline ega kurbust täis. Pealegi oli tal jäänud sisse tugev muster, et jõhker trenni tegemine viib kaalulanguse sihile. Sedasi oli ta peale Merimee kandmist raseduse kilodest lahti saanud. Paraku oli ühe lapsega elukorraldus kardinaalselt teine, kui täna kolme lapsega. No ja toitumisele sai palju rohkem rõhku pandud. Sellest hoolimata keeldus Katu jonnakalt uskumast, et toitumisest sõltub 90% kaalulangusest. Olenemata igapäevasest valust ei suutnud ta endale toitumist prioriteediks panna. Kuni ühel valgustumise hetkel käis plõks ja Katu mõttemustrid muutusid totaalselt. Temas tärkas teadmine, et tuleb keskenduda hoopis selle peale, mida ta soovib, mitte sellele, mida ta ei soovi.

Küllap olete näinud Katut nüüd palju rohkem toimetamas Piltsbergi instagrammi kanalis. Siit tuli üllatuslik eneskindluse boost. Ta leppis sellega, et on nagu ta on. Katu õppis ennast armastama sellisena nagu ta on just praegusel hetke. Sest see on ju ainuke hetk, mis meil olla saab! See ei tähenda seda, et talle meeldiksid need lisakilod, vaid ta alustas enesearmastusest ja enesehäälestusest. Ta ei jonninud enam nende kilodega, vaid aksepteeris oma tänast olukorda. Katu sai aru, et ta on ikkagi ema ja kandnud oma kehas kolme last.

Olenemata sellest, kui ebamugavalt Katu ennast enda kehas tundis, armastasid lapsed teda tingimusteta.

Kurbus saadeti kukele ja Katu värvilised riided on taas koos positiivsete emotsioonidega hakanud tagasi meie ellu tulema. Ülekilodele kuulutati sõda! Me astusime koos Katuga käsikäes Erik Orgu pekipõletus armeesse! Esimese lahinguga kupatasime oma elust minema näksilaua. Mina läksin duelli pidama spontaanse külmkapist näksimisega. Sai seegi edukalt võidetud. Lihtsalt kui teed Orgu retseptide järgi süüa, siis üleliigsed niksimise ja näksimise asjad kaovad lihtsalt külmikust ära. Me alustasime oma teekonda jaanuari esimestel päevadel. Katul on tänase seisuga alistatud 5 üleliigset kilo. Mina olen enda turjalt maha raputanud 3 kilo. Katul on eesmärgini veel kõvasti astuda. Jagu on vaja saada veel kahekümnest üleliigsest kilost.

Me mõlemad arvasime, et need lahingud tulevad rasked, aga pidime üllatuma. Me hakkame Katuga jagama oma emotsioone toitudest ja sellest, kuidas see Orgu asi toimib. Ma tean, et paljude jaoks pole see Orgu teab mis nunnu tegelane. Meedia on igasugust furroori üles keerutanud, aga meie võtame inimesi hinnangute vabalt ja päeva lõpus on oluline see, kuidas me oma kehas ennast tunneme. Meil on selles mõttes üsna savi, kui nunnu ta on, aga see paganama kaalulangetamise süsteem, mis ta välja on töödanud, töötab ja see toimib super hästi, kui oled järjepidev!

Me hakkame teid oma pekipõletamisega kenasti kursis hoidma ja loodetavasti inspireerime neid, kes pole suutnud seda esimest sammu veel astuda. Siit lingilt näete väikest videot ka ja saate meiega kampa lüüa. Uskuge mind, koos on seda asja kõvasti kergem teha! Täna on su ülejäänud elu esimene päev! Esimese sammu jaoks ei pea hoogu võtma või ennast koguma, hakka lihtsalt tuima näoga pihta. Ja muideks, sa ei pea Orgutades millestki enda elus loobuma. Peale lisakilode muidugi. Katu suur hirm oli, et nüüd jääb ta eluks ajaks ilma söökide ja magusa naudingutest, krõbistab kuni surmani porgantit. Asi on sellest kaugel, aga täpsemalt juba järgmises blogis või videos.

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.

13 thoughts on “Pisaratest soolased riided.

Add yours

  1. Täiesti ulme!
    Tegelikult on see uskumatult kurb, kui ebakindlad inimesed on. Ma nägin teie armast pere detsembris Lottemaal, esimest korda päriselt. Kadri nägi minu silmis nii hea välja! Üldsegi jääb teie pere meeletult silma – kõik nii kirev ja kriiskav 😅 teised oma mustades, tumedates toonides.
    Mul on hea meel, et ta on endaga rahu teinud. Kahjuks olen mina kuulnud ainult selliseid lugusid, kus inimesed võivad alla võtta kui palju tahes, aga nad ei ole ikka rahul.
    Olete nii armsad ja kenad inimesed – nii seest, kui ka väljast! Ütle palun Katule seda – ta on nii ilus NAINE!

    Liked by 1 person

  2. Armas Katu!
    Tundsin end selles postituses palju ära. Lugu ja kilode põhjus/arv on küll erinev, kuid minapildiga olen samuti pahuksis olnud aastaid ja selle pärast on nii mõndagi tegemata jäänud. Mul on nii hea meel, et oled jõudnud juba selle põhituumani, mis sellel teekonnal oluline on – keskenduda positiivsele ja nautida protsessi. Olen veendunud, et ainult nii jõuab tõelise enesearmastuseni.
    Mul seisab Orgu kava juba mitu kuud niisama, pikendan seda ikka alati mingite eriti soodsate pakkumiste ajal, kuid kasutan ainult vahel kiire idee saamiseks. Kui aga nii vahva pere Orgutab, siis võtan ka uuesti ette ja hakkan Orgutama – mitte niivõrk kehakaalu pärast, vaid regulaarsete söögikordade ja tervislikuma elustiili pärast.
    Mega ilus pere olete ja mul on nii hea meel Katut ka rohkem pildis näha! 🙂

    Like

    1. Katu tänab nende sõnade eest! Muidugi hakka orgutama. Tee vähemalt üks kuu koos meiega lollikindla järjekindlusega. Ja no see tervislik toit teeb lihtsalt olemise nii mõnusaks!

      Like

  3. Niikaua kuni sina oled ta kõrval ja toetad oma kallist kaasat sellel teekonnal, siis ma ei kahtlegi, et Katu jõuab oma eesmärgini. Paljudel meestel ongi raske mõista, et laste sünnitamine mõjutab naist nii füüsiliselt ja emotsionaalselt ning nad vajavad aega ja tuge, mitte hukkamõistmist. Edu teile ning palju postiivseid mõtteid 🙂 NB! Illimar, sul on tõesti kaunis kaasa!

    Liked by 1 person

  4. Hei, olen ka mõnes mõttes samal teel teiega – võitlen igapäevaselt depressiooniga, et olemas olla kolmele lapsele ja abikaasale. Ka mul on üheks suurimaks põhjuseks kehakaal ja sellega seonduvalt enesehinnangu langus. Ma ei tea nüüd, kas see teie peret aitab kuidagi, aga mul on vastupidi – ma olen liiga peenike 🙁 ükskõik, mis kl mitu jäätist vm sisse söön, mitu last kannan ja sünnitan 🤷‍♀️ kaalu ei tule juurde ja ma olen väga kurb, sest ma ei tunne end naiselikuna 😔 ka mul on päevi, kus istun ja nutan riidekapi ees, otsin riideid, mis teeksid mind visuaalselt veidigi vormikamaks…. Ka mul on raskusi mehe ees alasti olla… Tahaksin teha rohkem trenni, et lihtsalt tugev olla, aga alati siis mõtlen, et jälle kaal langeb veelgi 🤔😪 see võib teiste vaatevinklist tunduda ideaalne olukord, aga minu jaoks täiesti masendav…
    Pika jutu lõpuks – ükskõik, milline keha/olukord ka poleks, ikka leidub murekohti. Oluline on vaadata suuremat pilti, pöörata tähele asjadele, mis on hästi ja olla tänulik, kui on ümber inimesed, kes meid toetavad ja armastavad sellistena nagu oleme 🌞😉
    Olge sama ägedad, ilusad ja tublid eeskujud edasi 🙂

    Like

    1. Sa oled jõudnud mega eluterve suhtumiseni. Just selle suure pildi nägemine aitas ka Katu august välja. Ümberringi on nii palju asju mille üle tänulik olla. Kas või terved lapsed. Ta vend kirjutas raamatu Eluterve pohhuist. Soovitan seda lugeda ja positiivsust voogab juurde. 😊

      Like

  5. Oujee! Te Piltsbergide ürgjõuline pere seljatate selle eluterve lahingu nigu naksti! Päriselt! Te ei jõua veel ohoogi lausuda, kui kõik, mis üle, on kadunud 🙂 Ja justament sellepärast, et te esiteks teate, et üleöö need asjad tervislikult ei käi ja teiseks: usaldate spetsialisti! 🙂 Meedia on jah Orgule kõvasti puid alla pannud, sest klikke saab ju 🙂 Lisaks oigavad ja ohivad nii mitmedki, et oh häda ja viletsust, paha Orgu ütleb, et liitrite kaupa limonaadi ei ole hea ja elustiil tuleb üle tšekkida – kuidas ta võib?! – ahnepäitsist ärihai selline ;/ 😀 Küll on hea, et teie vahva paar oma auru mitte soigumisele vaid rõõmsale, seiklusrohkele ja mis peaasi, tervislikule teekonnale kulutab. Katu näeb välja imeliselt kaunis ka praegu ning tulevikus näeb ta järelikult välja ikka nii imeliselt kaunis KUI ka ülekilodest vaba kui tihane! (Ma ei tea, kas see võrdlus nüüd kukkus teab mis luuleline välja, aga…no minu arvates kärab täitsa hästi 🙂 ) See öeldu kehtib te mõlema kohta 🙂 Tõsi küll, kuna “imeliselt kaunis” tundub pigem selline nais-sihtgrupi kompliment, siis enda jaoks võid komplimendi kuidagi mehisemaks teisendada: no näiteks, et sinagi näed juba praegu välja hea nagu ürgne tarvas ja tulevikus järelikult nagu ürgne tarvas veel paar kilo kergemana :DVmt.

    Ühesõnaga jätkuvat edu te vahvale ja kaunile perele!

    Like

  6. Väga tuttav oli see lugemine. Mina ise olen terve elu võidelnud palju suurema kaaluga, olematu enesekindluse ja nüüd alles hiljuti läbinud siis selle kergema “tee” võin öelda, et see pole sugugi kerge tee ega otsus mida teha. Sellise võrdluse tegemine oli minu arvates vale kui võib olla ei teata selle teekonna tagamaid. Meile kes me võitleme ja oleme võidelnud väga suure ülekaaluga on see kui jalgratta kinkimine, sõitma peame aga me ise õppima.

    Like

  7. Armas Katu!
    Ma tean täpselt mida sa neil hetkeil tundsid. Minu lugu läbi aastate on praktiliselt sama. Juba mõte, et pead minema kodust välja ja sul on vaja viisakaid riided selga panna, ajas nutma. Sisimas tiksub iga jumala päev su kuklas: Sa pead end kätte võtma, liigutama, trenni tegema ja tervislikumalt toituma, et saada rahuajale oma minapildiga. Siis tulevad need varjud kui välk selgest taevast: Tervislikumad valikud on nii palju kallimad, lapsed ei söö seda ja teist, siis kulub jälle palju raha uutele riietele, enne seda on veel vaja trenni riideid. Kellega ma hakkan koos trennis käima. Kuidas uuesti rajale saada kui tekib paus sisse jne.
    Oehh neid agasid võibki loetlema jääda.. ja siis lööd käega ja sirutad selle sama loobumisvõidu snäkkide või muu jama poole ning kogu diskussioon iseendaga on nagu peoga pühitud. Ma tean, et trenn ja tervislik toitumine on mulle ja mu perele head, aga ma ei leia endas seda jõudu, et seda püsivalt teha, üks kuu kuni poolteist kuud suudan vastu pidada. Peale seda läheb sujuvalt nii muuseas allamäge tagasi.
    Müts maha teie mõlema ees.
    Te olete nii vahva perekond ja teie tegemisi on nii lahe jälgida. 🙂
    Jõudu ja jaksu sellel orgutamise teekonnal. Ühel päeval vaatan ka mina peeglisse nii, et see puruneb ehmatusest, et mis kõik saavutanud olen. 😛

    Like

Leave a Reply to Meribel Soovik Cancel reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: