Mälugeeniuse segapuntra pundardise pundar.

Tervitusi meilt maalt lumiste metsade vahelt. Täna juhtus mul päeval mitmeid kordi situatsioon, millest pidin lihtsalt kirjutama.

Oleks pidanud vist lastele nimeks panema Esimene, Teine ja Kolmas. Ehk, siis ei läheks nii tihti asjad vussi.

Pean hakkama vist mingeid huipu kalleid mälu turgutavaid hapnikutablette ostma. Muidu pole nagu hullu asjade meelespidamisega. Poes piima järgi käies jõuan ikka kenasti tagasi enda koju. Mitte nii nagu juhtus ühe meie kandis elava vanema härrasmehega, kes piimapakk käes kohaliku ujula basseini ääres kukalt kratsides nuputas, kuidas ta küll kodu asemel siia sattus.

 Mul on probleem hoopis nimede sassimineku ja meelespidamisega. On vaja näiteks Merimee kiiresti appi kutsuda, lipsab enne üle huulte Madeliine.. Ei ptui… see Elanora tule kähku siia. Kurja küll, Merimeeee sind mõtlesin. Kuulekalt väikeste jalgade padinal on kogu kamp muidugi platsis. Jumal tänatud, et kogu Merimee lasteaiarühma laste nimesid välja ei jõudnud hõisata. Pärast on kogu see krempel mul keset elutuba. Ilmselt lasteaiaõpetajana ma seda teeksin ja korduvalt. 

Nimede sassi ajamise värk pärineb mul esivanematelt. Selles ma olen raudkindel. Mingi õrn mälestus mul on, et emapoolne vanaema puterdas ka nende nimedega, kuid emal jooksis ikka üsna tihti umbe. Minu lapsepõlv möödus maal talus elades. Enamuse ajast olin üksi. Mis sellest, et mul on 4 vanemat venda on. Minu koolimineku ajaks olid nemad juba peasat välja lennanud. Kes kutsekas, kes juba linnas tööd murdmas. See asjaolu ei morjendanud emal meie nimesid sellegipoolest sassi ajamast. Kui ema üle hoovi hõikas: “Alari, tule appi.. paganas ma mõtlesin, et Andrus… tähendab, et Illikas…!”, siis enda nime väljaütlemise ajaks olin ma juba kohal.  Polnud vaja olla just ülemäära nupukas arusaamiseks , et ta kohe algupäraselt mind mõtles. Kedagi teist ju peale minu polnud. 

On juba maast madalast Madeliine näost näha, et saab ka temast üks paras nimede pusserdamise geenius.

Mõnikord ma lausa imestasin, et mis imeväel suutis ema koolis õpetaja aastaid olla. Vahest kodus ei piirdunud ta lihtsalt inimeste nimedega, vaid enne tuli ikka koerade kasside nimed ka välja öelda, kui õige aadressini jõuti. Imestamine kestis mul umbes täpselt senikaua, kuni tuli perre Elanora. Teise lapse sünniga oli selgemast selgem, et geneetika toimib ja ma olen 100% oma ema laps. Kuigi mul oli lapsena vahest kahtlus, et mind kuskilt lastekodust on hangitud, siis see nimede puterdamine hajutades kõik kahtlused. 

Kolmanda lapse sünniga olen täheldanud, et isegi Katule on nimede sassi ajamine külge hakanud. Illimariks ta pole veel õnneks ühtegi meie tütart kutsunud, kuid vahel tundub, et see aeg pole kaugel. Ilmselt on siin oma mõjutus olnud laste kandmisel. Raseduse ajal kadus Katul mälu vahest päevadeks. Mul tuli suisa hirm nahka, kui ta mind söömise ajal kala näoga vaatas, ise salati kahvlit vastu põske surudes. Vaene inimene oli ilmselt suu asukoha ära unustanud.  Ilmselt mõtles ta samal ajal, et kes see tüüp mind seal teisel pool lauda jõllitab. Ma ei hakka siin keerulisematest olukordadest nagu poenimekirjad, sünnipäevad jne rääkimagi. Nendest kirjutan ma oma raamatus Mees 4

Raamatu muideks tunneb ära sellise vikerkaareplahvatusliku pildi järgi ära.

Õnneks peale sünnitusi mälu taastus. Vähemalt suuremalt jaolt. Täna on nagu laste nimed meeles, aga hästi ei pane nägu ja nime kokku. Mul on õnneks vabanduseks välja tuua, et nimede mäletamise peale pole ma kunagi osav olnud. Pigem on ikka täitsa joppamine, kui pole mõnda inimest aasta otsa näinud ja mul on ta nimi kogemata meeles. See on paras nuhtlus, sest nägude ja olukordade peale on mul mälu väga hea. Tuleb keegi tänaval vastu, vaatad otsa ja võid üsna kohe ära öelda, et jube äge suvelaager oli, kus me hängisime, aga kurja, nime ei tea. Tihti on ka nii, et nägu on retsilt tuttav, aga ei suuda meenutada kus kohast. Alles kolm päev hiljem kuskil poe järjekorras seistes viskab lambist ette, et aaaa see oli ju see tüüp sealt. 

Igatahes, kui kellegil on soovitada mingit head nimede meelde jätmise ja mitte sassi ajamise tehnikaid, siis andke aga tuld. Kunagi kui lapselapsed tulevad, tahaks ikka neid nimepidi kutsuda.

One thought on “Mälugeeniuse segapuntra pundardise pundar.

Add yours

  1. Nippe ei tea. Ajan oma lapse nimesid koguaeg segi ja teevad seda ka minu vanemad ja vanavanemad. Tuleb lihtsalt jälgida kelle poole vaadatakse või siis edasi kuulata, et kellele jutt sobida võiks. 😀
    Vanavanemad räägivad tihti pikad jutud ära nimetades mind õe või venna nimega, mõnikord lausa onulaste nimedega. Ja mis ma neist ikka ka parandan. Tean mina, et minuga räägitakse ja teavad nemad tegelikult, mis minu päris nimi on. Küll sinu lapsed ka need nipid selgeks saavad, kellega sa tegelikult rääkida tahad.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: