Issi, miks ma paks olen?

Sõitsin mina siis ühel kenal talvepäeval koos Elanora ja Madeliinega mööda talviseid teid kodu poole. Elanoraga arutasime igasuguseid tähtsaid maailma asju. Teemadel miks lehmad rohtu söövad ja kuidas ikka ahvipärdikutel palja tagumikuga ringi lidudes külm ei hakka? Ühesõnaga arutasime kõiki selliseid põletavaid päevakohased teemaseid, mis ühe peatselt viieseks saava inimhinge südant vaevata võivad. Alles teist eluaastat käiva Madeliine jaoks olid need teemad paras pensionäride heietamine. Noor neiu haigutas meie jutu peale ja lasi hoopis silma looja. Mõne aja pärast jäi tagumisel istmel täiesti vaikseks. Madeliine vaikset norinat oli ainult kuulda. Eeldasin, et ka Elanora on võtnud vastu otsuse unemaailma sukelduda, et seal uusi saadud teadmisi rahulikult seedida. 

Mida ma veel ei teadnud oli see, et need küsimused olid pelgalt mulle soojenduseks mõeldud. Noor neiu lihtsalt korra kogus ennast, et mulle selle õige küsimusega korralikult lajatada. Ja korralikult lajatamise all mõtlen ma ikka sellist purakat, et pidin auto tee ääres kinni pidama. Peale mõningast vaikust kostus siis see kurikuulus küsimus, mis mind sõna otseses mõttes rajalt maha võttis: “Issi, miks ma paks olen?”.

Palun ütle nüüd ausalt, kuidas need kured talvel lapsi toovad?

Ossa jutt, kust see nüüd tuli? Ma olin veel lehmakeste rohulembuse seletamise lainel. Järgmisena oleks oodanud küsimust sarnasel teemal, a la kas konnad vee all puuksutavad või midagi sellist. Kuid see küsimus tuli sama ootamatult, kui hirmus koroona viirus eelmisel kevadel. Ja oli kuidagi väga sügavalt mureliku alatooniga edastatud peatselt viieseks saava lapse kohta. See murelikkus kandus ka mulle edasi ja tekitas paraja errori. Pidasin auto kinni, et teemasse korralikult süübida. 

Tagaistmelt vaatas mulle kurbade suurte silmadega Elanora vastu. Uurisin kõikse pealt kus kohast ta üldse võtab, et ta paks on? Preili vanem õde Merimee pidavat olema peenike ja tema paks. Merimee on tõesti meil selline paras vibalik ja üsna niru söömaga olnud sünnist saati. Lisaks on hirmus kerge kondiga. Kuid selles mõttes igati normaalses kaalus. Elanora on alati olnud hea söögiisuga ja tegelikult kasvult astub sama sammu, mis Merimee samas vanuses. Madeliine on neist kõigist kiirema kasvuga, aga eks kolmas peabki suurematele järele kalpsama, et olelusvõitluses alla ei jääks. Ma rääkisin Elanorale, et ta on täiesti normaalne laps ega ole kuskilt otsast ülekaalus. Selgitasin talle ära mida tähendab ülekaal ja kuidas see mõjutab meie tervist. Vestlesime selle teemal oma veerand tundi. Lasin tal minu räägitud teemasid peegeldada, et saaksin aru, kas mu jutt jõuab talle nõnda kohale nagu ma seda enda arust seletasin. Ilusasti jõudis ja neiu rahunes maha. Sain aru, et teema oli tema jaoks ammendunud, kui meie vestlus keerati 180 kraadi uude suunda küsimusega, et miks need kured ikkagi talveks minema põrutavad. 

No issand, kus on ikka isukest sellel tüdrukul.

Olenemata sellest, et Elanora teema sai läbi, räägitu jäi mul ikka seest kripeldama. See vestlus tõi meelde hetked, kus Merimee on rääkinud, et ta ei taha ühestki otsast paksuks minna. Ja kuidas ta armastab salateid süüa, sest need ei tee paksuks. No tule taevas appi, mis muredega tänapäeva lapsed tegelema peavad. Kui mu vanaema veel elus oleks ja Merimeed näeks, kamandaks ta koheselt plika maale 3 nädalasele pannkoogi nuumamise dieedile. Laps pidi ikka omal ajal ümarate roosade põskedega mõnusalt pontsu olema, mitte välja nägema nagu kojamehe luuavarre hall vari. Loomulikult ei näe Merimee välja nagu Buchenwaldi atleet, kellel särgi all puhtakujuline ribiorel viliseb, kuid mures vanaema ilmselt täpselt sellist pilti näeks. 

Kuidas satuvad taolised mõtted ja mured nii väikeste neidude sisse? See teema võiks esile kerkida vast esimest korda varajases pubekaeas. Vähemalt mul kerkis enda kaalu teema sellises vanuses esile. Sotsiaalne kuuluvuse tunne ja teiste arvamus on sellises hapras vanuses kohe eriti tähtsad. Tühipaljas vinnike ninaotsas võis noorele inimesele mõjuda kogu elu purustava katastoofina. Oli aeg, kus igal pildil tõmbasin põsed vaakumisse, et näost veits peenem välja näha. Ujumas julgesin ainult T-särgiga käia. Kuid see oli pubekaiga!!! Jeebus, mul on siin neiud, kes alles täie hooga päkapikke usuvad ja kaisukarudele plastiliinist lõunasööke valmistavad. Mis neil on pistmist tänapäevaste Cosmopolitani kaanelt vastu vahtivate naisiluideaalide jäljendamisega. Aga vaat on küll. Sest need ideaalid on emmede ideaalid ja keda sa siin ikka esmaselt jäljendad, kui oma emmet. 

Lapseks olemise kursused vanema õe juhendamisel.

Ajusagarate vahelt kerkisid esile mälestused vestlustest Katuga, kus ta pisarsilmi oma üleliigseid kilosid taga kirus. Kuidas ta saatust kirus, et see talle sellise keha andis, mis isegi toidu nuusutamisest kaloreid kogub. Ja ka need  mitmed korrad, kus tundus nii ebaõiglane, et tal pole peale sünnitamisi enam naiselikku keha.  Nendes vestlustes osalesid peale meie veel märkamatu publikuna meie tütred, kes kogu selle teema enda jaoks ära tõlgendasid. Igal juhul väga tuus töö plikade poolt, et vähemalt Merimee oli jõudnud järelduseni, et salati söömine on tervislik ega tee paksuks. Ka oli ta jõudnud järelduseni, et ülekaal võrdub valu. Sest muidu emme ei nutaks ju. Isegi kui tal pole pealtnäha ühtegi kriimu, ta nutab valust, mida põhjustab see, et ta ei näe välja nagu Cosmopolitani esikaane tädi. Ilmselt oli ka Elanora koos õega omad märkamised noppinud, kus kohast muidu see autos küsitud küsimus tulla sai.

Rääksin Katuga oma üllatuslikest avastustest ja me mõlemad pidime tunnistama, et need pisikesed tüübid panevad ikka kõike tähele. Nagu väikesed Käsna Kalle taolised käsnad imevad ümbritsevast keskkonnast kõike sisse. Ainuke asi, mis nad tähele tavaliselt ei pane, on kui midagi palud neil teha. Näiteks riidesse panna, hambaid pesta või magama minna. Parim viis neid suunata ja õpetada ei ole mitte õpetussõnad ning kamandamine, vaid eeskuju. Eeskuju, mis toonil ja kuidas me omavahel suhtleme. Kuidas me vanematena maailma suhestume, kas kirume ebaõnnestumisi või hoopis täname neid kui uusi õppetunde. 

Kohe päris kindlasti näitan ma oma lastele eeskuju, et oma sisemine laps tuleb korra päevas välja lustima lasta, kui mitte rohkem.

Ja loomulikult on ka liikumine ja toitumine meie elu väga suur osa. Pole pointi lapsele seletada, et igapäev tonnide viisi magusat ja kommi näost sisse ajades on tal kahekümnendaks eluaastaks suus hammaste asemel hambaukude kogum ja särgi all üsna lodev olemine. Selline tulevikust jutustamine on täiesti mõitsmatu nende pisikeste tegelaste jaoks, kes veel õieti ei jaga põhjus tagajärje süsteemi.  Selle asemel teeme hoopis ise vanematena tervislikumaid valikuid. Meie oleme ju nende esmane eeskuju. Kommide asemel las olla magusaisu rahuldamiseks parem puuviljad kodus võtta. Friikate ja viinerite asemel teeme hoopis wokitud juurvilju, mille kõrvale läheb mõnusalt maitsestatud kalatükk. Tervislik eeskuju oli üks meie Orgutamisega alustamise põhjuseid.

Eks me enne Orgutamist mõtlesimegi, et oleme üsna head eeskujud lastele. Tuhkagi me olime. Orgutamisega ilmus meie menüüsse taas hulgaliselt juurikaid ning igast köögivilju. Preilid võtsid menüü vahetuse vägagi pika hambaga vastu. See oli ilmselge märk, et meie eelnev menüü ei sarnanenud sellele pettekujutlemale, mis meie peas oli. Me uskusime raudkindlat, et sööme piisavalt salateid ja juurvilju. Kui see nii oleks olnud, poleks tekkinud lastel mingisugustki dilemmat uusi toite nähes. Need oleks võetud vastu loomulik elu osana. 

Sellest tulenevalt ei läinud meie eeskuju muutus lastele kuidagi peale.  See oli esimene suurem proovile panek kogu perega Orgutamise plaanis. Olenemata sellest, et me Katuga olime nüüd maakera kõige eeskujulikumad eeskujud üldse. Sõime tervislikku toitu ja muudkui kiitsime aga takka, kui maitsev ja kasulik see meie kehadele on. Loogiliselt oleks pidanud see mõjuma lapsi innustavalt, reaalsuses lükati taldrikud kirtsus näoga tagasi nagu oleksime just serveerinud kausitäie elusaid vihmausse. Tundsime Katuga kuidas oleme nurka surutud. 

Pubeka ajal oleksin endale ilmselt kolm t- särki selga tõmmanud, enne sellist supluse etteastet.

Kurtsime Orgule ka oma muret. Kes ei teadnud, siis Orgu äpis on võimalik sul igast nõu küsida. Kas seal vastab Orgu või mõni tema käsilane, sellel juba vahet pole, sest vastused on siiani olnud väga asjalikud. Anti meile nõu, et valige järgmised toidud koos lastega. Täitsa pekkis noh! Kuidas ma selle peale ise ei tulnud, paps kes igal sammul üritab promoda laste kaasamist enda tegevustesse, paneb nüüd nii lamedalt mööda. Polnud siin aega pikalt ennast piitsutama jääda. Lapsed olid vaja meie tervisliku toitumisteekonnale kaasa haarata. Järgmiste päevade õhtusöögid valisime koos nendega. Ja voilaaaa!!! See toimis! Muideks tänaseks on olnud meil menüüs isegi neid toite, mis algus suust välja sülitati ja universiumi kõige rõvedamaks söögiks tembeltati. 

Igatahes on meil lapsed nüüd Orgutamisega kambas. Meie näitame neile igapäevaselt eeskuju, et tervislik toitumine on loomulik elu osa. Ilma et peaksime rasket seletamise ja keelamise tööd tegema, mis on hea ja mis on halb valik nende kehale. Lihtsalt ise näitame ette, et see on meie perele ok valik, mis ei ole ok, seda lihtsalt valikus ei ole. Lisaks näitame enda suhtumisega, et keha on muutuses ja me ei peagi nägema ei viieselt ega ka kolmekümneselt (või peale kolme lapse sünnitust) välja nagu Cosmopolitani esikaane fotoshopitud 16 aastased modellid. Igal juhul tundub see vähemalt meile elutervem lähenemine, kui näidata eeskuju, et ränkraskete paastudega ja näljutamis dieetidega keha äärmusesse viia on ok oma liigseid kilosid kaotada. Et pärast jälle vanade harjumuste rajale tagasi pöörates need kilod sõrmenipsu kiirusel tagasi hankida. Pigem juba niimodi proovida elada, et midagi üleliigset ei tulegi 🙂

Kui oled sama meelt, hüppa ka meiega Orgutamise kampa (siin Piltsbergide soodusregamine) ja muuda tervislik toitumine esmaseks eeskujuks oma lastele. Minu meelest on Orgu äpp selleks super hea tööriist! Peale hea eeskuju, millega tugevdad oma laste tervist ja toetad nende arengut,  võid boonusena saavutada veel enda soovitud ideaalkaalu ka 🙂 

Ääää mmmm…. kommid!!! Loomulikult ei kavatse me oma lastelt ära võtta kommide rõõmu, et nad peaksid bensuka aknast magusletti nähes ilast nõretama hakkama. Kuid me näitame neile, et magusaga saab rahulikult ka läbi ajada.

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: