Lugu sellest, kuidas üks noor pere kaotas oma kauni kodu ja lapsed.

Jaan oli sündinud Eestis. Tänapäeval ei ole vast Jaan kõikse popim nimi, aga seda nime oli kandnud Jaani isa ja omakorda tema isa ja nii edasi. Selline oli nende pere traditsioon. Ja traditsioonid on need, mis panevad meid tundma ühtse rahvana.  

Jaan oli pool enda elust elanud välismaal. Ta oli kogenud igat sorti reisiraskuseid, kuid samas saanud maitsta võõramaa märksa pehmema kliimaga rikkalikumat elu. Ühel varakevadel tundis ta oma sünnimaa tugevat kutset ja pöördus tagasi kodumaale. Mis võiks ühele tulihingelisele eestlasele rõõmustavam olla, kui kaasmaalase tagasi saabumine oma esivanemate koju. 

Tagasi kodukanti jõudes saabus Jaani hinge ütlemata suur rõõm. Tore oli taas näha tuttavaid kohti ja äratada ellu vanu sooje mälestusi. Tema rõõm sai täiesti uue seninägematu mõõtme, kui ta kohtas imekaunist, kuid tagasihoidlikku Mari.  Ka Maril oli sarnane taust Jaaniga. Temagi oli kaugelt rännakult tagasi pöördunud oma sünnimaale. Noorte südamed lõid esimesest pilgust ühte takti. Nende sisehääl ütles, et on üksteise jaoks loodud, justkui oleks kohtunud kaks ammust tuttavat, kes on teineteist teadnud terve elu. Jaan ja Mari olid hingesugulased. 

Noored hakkasid koos ühist tulevikku looma. Koos otsiti kena rahulik looduskaunis koht, kuhu sai hakata ühist pesa punuma. See oli kaugel linnakärast ja mürast. Nende naabrid olid sõbralikud, arvestades teineteisega, andes üksteisele ruumi. Eks alguses oli ikka väikeseid jagelemisi Jaani sugulastega, kes tundsid huvi selle sama koha vastu, kuid lõpuks leidsid kõik endale sobiva nurgakese kuhu elamine teha. 

Jaani ja Mari armastuse viljana õnnistati neid kolme väikese pisipõnniga. Nagu pisikesed tegelased ikka, olid nad parajad lärmajad, nõudes kõvahäälselt turvatunnet ja süüa. Jaani see ei morjendanud, ta teadis, et kunagi oli temagi samasugune kõvahäälne marakratt. Ta tegi palehigis hommikust hilisõhtuni tööd, et lapsi toita. Samas ei kaotanud ta kunagi valvsust, hoides kodul silma peal, et oma lapsi kaitsta. Loomulikult ei istunud Mari käed rüppes, vaid toimetas laste talitamisega päevad läbi. Olgugi, et lastekasvatamise töö oli raske, valmistas see neile rõõmu näha oma lapsi päev päevalt tugevamaks kosumas. Nad teadsid, et varsti saabub päev, kus nende võsukesed sirutavad tiivad, et pesast lahkuda. Ehk lähevad nemadki laia maailma avastama, et siis suurte kogemuste pagasiga tagasi koju pöörduda. See teadmine andis noortele jõudu juurde.

Paraku ei olnud saatus neile armuline. Ühel hommikul taas tööle kihutades kohtas Jaan närvilise olekuga kaugema nurga naabrit. Tal ei olnud häid uudiseid. Nende kodukanti oli saabunud maaomanik, kes tuli oma kasumit välja nõudma. Jaani sisemust täitis halvaendeline tunne. Ta läks tagasi koju, et kaitsta oma naist ja lapsi. Kuid pilt, mis ta ees avanes, tundus lootusetu… Sihikindlalt ilma igasuguse ette hoiatamiseta lammutas maaomanik maha Jaani naabrite kodusid suurte mürisevate masinatega, lähenedes armutu kiirusega nende koos punutud pesa poole. Jaan ja Mari olid nurka surutud, nende lapsed olid veel liiga väikesed, et kodust lahkuda…

Peatselt olid noored tunnistajaks, et ka neil ei ole pääsu. Juba langesid nende kõrval elanud naabrite elamised. Suurest ahastusest läks Jaan koos naabritega maaomaniku peale karjuma. PALUN LÕPETA SEE HULLUS!!! SA HÄVITAD MEIE KODUD! MEIE LAPSED HUKKUVAD! Kuid need meeleheitlikud palved läksid tühjadele kõrvadele. Nad olid oma silmadega tunnistajaks, kuidas nende kodu koos lastega purustati… Vanemate hinge saabus tühjus. Nende armsast kodukandist oli järele jäänud laastatud maa. Neilt olid võetud ära lapsed, kodu, elu eesmärk, unistused.. Selle asendas tühjus. Ja mille nimel?  Ahnuse ja kasumi nimel. Jaan ja Mari läksid kumbki oma teed. Nende hingeside oli purustatud. Samal sügisel pöördusid nad tagasi välismaale ega tulnud kunagi enam tagasi oma kodukanti, sest seda polnud enam. 

Mis tunded sind valdaksid, kui sinu kodu ja lastega sama juhtub? See tundub tänases ühiskonnas täiesti uskumatu lugu. Võib olla kuskil tumedal feodaalajastul oleks võinud selline sündmus aset leida, kus türannist südametu maaomanik oleks oma suva järgi enda maal asunud küla maha põletada, et sinna rajada midagi, mis toob talle suuremat kasumit. Isegi siis oleks vast maaomanikul nii palju oidu olnud, et seda mitte teha nähes kasu enda maal elavatest inimestest. Paraku ei ole see lugu välja mõeldud ja selline kodude hävitamine toimub siin samas meie kodumaal igal aastal. Asja teeb veel eriti kurvaks tõsiasi, et selle hävitustöö lubamise eest vastutame me kõik. 

Jaan ja Mari on metsvindi pere. Maaomanikeks, kes nende kodu hävitama läksid, oleme me kõik, sest riigimets kuulub meile kõigile. Olenemata sellest, kas sa oled hoolas erametsa omanik, kes pesitsusajal metsa ei raiu või mitte nii hoolas, keda see asjaolu ei morjenda, vastutame me ikkagi. Isegi erametsas raierahu väljakuulatamise eest vastutame me kõik, sest ka siin saame oma sõna sekka öelda.

Metsvint on meie metsades kõige arvukam pesitseja.Metsvindi kiiretempoline laul on lühike. Seda laulu on rahvas ilmekalt edasi andnud lausega: “Siit siit siit siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirru tikk”.

Mina isiklikult ei soovi, et keegi tuleks minu kodu hävitama ja mõrvaks mu lapsed selle nimel, et kuskil keegi ennast minust paremaks pidav rahvas saaks mugavamalt elada. Looduse silmis oleme me kõik võrdsed ja vajalikud. Nii inimene, kui pisike metsvint või limane vihmauss. Kõik peavad üksteisega arvestama, et ökosüsteem püsiks tervikuna ja kõik sellest kasu saaksid. Linnastumise käigus oleme loodusest võõraks jäänud ja paar tühist hävinenud linnupesa ei tundu just väga suur kaotus olevat. 

Kuid me ei räägi tegelikult siin paarist linnupesast. Ega ka ainult metsvindi perest. Lageraie võtab ära ka metsvindi naabrite pesad. Rahvasuus levivad harvesterijuhtide lood sellest, kuidas akna kojamehed tööd saavad, et klaasile puruks kukkuvaid linnupoegi ja munasid minema pühkida. Need linnud, kes maa peal pesitsevad, jäävad märkamata. Neist sõidab harvesteri ratas lihtsalt üle, justkui poleks seal kunagi midagi olnud. Seal oli elu! Kellegi kodu!

Sellises kõrbes nagu väga ei pesitse. Läheb ikka jupp aega enne, kui siia mingi elukõlblik võsa peale kasvab, metsast rääkimata.

Metsalindude arvukus väheneb Eestis keskmiselt 101 400 linnu võrra aastas. Varsti peame vist RMK laudteede äärde kõlareid paigutama hakkama, kus kaugete aegade mälestusi linnulaulust kuulda saab. Erametsades hukkus 2018 aastal raiete tõttu vähemalt 84 000 linnupoega. Need on ainult erametsa numbrid. Kõige räigem hävitustöö käibki kevadsuvisel perioodil tehtud lageraie ajal. Selle käigus hävivad maapinnal, põõsastikus, puuõõnsustes kui ka võrades pesitsevate lindude munad ja lennuvõimetud pojad. Praegu kehtib raierahu 15. aprillist 15. juunini ainult riigimetsas ja sedagi osaliselt. Peaaegu igal pool on lubatud teostada rasketehnikaga hooldus-ja valgustusraieid ning metsa seisundit parandavaid raieid. 2020. aasta kevadel võis teostada ulatuslikke lageraieid ka kuuse-kooreüraski vastase tegevuse raames.

Empaatiavõimet omava inimesena mõtleksin ma, et tule taevas appi, miks midagi ette ei võeta?  Chill, Illimar, rahune maha. Selline seadus on täitsa olemas. Looduskaitseseaduse paragrahvi 55 järgi on keelatud looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtlik hävitamine ja kahjustamine. Samuti lubab metsaseaduse paragrahv 40 keskkonnaministril raierahu välja kuulutada.

Looduse heaolust hoolivad inimesed on palunud juba üle kahekümne aasta, et kuulutatakse välja pesitsusrahu. Paraku pole siiani seda ükski keskkonnaminister välja kuulutanud. See vaigistaks ka erametsades pesitsusajal saagide undamise. Pole midagi teha, excel, metsamajandamise plaani, mahtude ja kasumiga on sellest pisiasjast üle. Kui me käiksime rohkem metsas ja oleksime kontaktis loodusega, siis ehk mõistaksime, et helendava ekraani taga on mingi suurem väärtus. Isegi vanad metsaülemad vangutavad pead, et metsamajandmine on kolinud arvutisse ja numbrite taha. Tänastel metsavanematel on lihtsalt niipalju tööd arvutis ja paberimajandust, et enam metsa ajaliselt ei jõua. Soovitan kuulata silmiavardavat artiklit, mille loeb peale Märt Avandi. Märdi häält ja taustal olevat muusikat on juba iseenesest mõnus kuulata.

Metsal on märksa rohkem väärtust, kui lihtsalt raha, mis selle eest saab.

Aga kuidas ma saaksin siis oma häält kuuldavaks teha, et mulle ei ole selline asi ok? Puude külge ennast aheldama pole mõtet tormata. Esiteks on puid metsas märksa rohkem, kui meil inimesi riigis. Teiseks tundub kuidagi tobe ennast meile kõigile kuuluva vara külge dramaatiliselt aheldada. No ja erametsade puhul, kus probleem kõikse suurem, oleks see lausa keelatud. Puu küljes jõlkuv inimene võib paratamatult ise hoopis pesitsevad linnud ära hirmutada. Kõige lõpuks on pesitsusaeg küllalt pikk, et selle ajaga võib maru igav hakata.

Eesti Keskkonnaühenduste Koda on teinud ettepaneku kehtestada Eestis raiepiirangud kõikides metsades 15.04–15.07 ja kaitsealadel 15.03–31.08. Samamoodi pole pointi harvesteridel kütusevoolikuid mõtet läbi lõikama tormata. Ma usun, et me kõik oleme seda meelt, et metsa peab raiuma, kuid kas kõige paremaks variandiks on lageraie ja kas seda peab tegema pesitsusajal on juba kahtlane. Igatahes neid masinaid läheb meil vaja.

Radikaalsemate sammude asemel saad sa hoopis rahulikumaid samme teha, millest on ka juba suur abi. Mina näiteks kirjutasin selle blogi. Kui sina, kallis lugeja, kirjutamise vastu huvi ei tunne, siis vähemalt jaga seda kirjutist teiste eestlastega. Ehk annab selle loo lugemine mõne uue vaatenurga ja tugevdab austust looduse vastu. Või kui sinus on hoolivust veelgi suuremal määral ja soovid rohkem panustada, toeta mõnda keskkonna organisatsiooni tegevust, nõnda saab sinu arvamus ja hoiak jõudu juurde. Näiteks MTÜ Päästame Eesti metsad on hea koht, kus algust teha. Mina näiteks sain siin blogis välja toodud numbrid nende kodukalt.

Iga väike samm loeb! Aitäh, et lugesid, hoolid ja kaasa mõtlesid!

✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫

5 thoughts on “Lugu sellest, kuidas üks noor pere kaotas oma kauni kodu ja lapsed.

Add yours

  1. Kas saaksite viidata, kust pärinevad need numbrid?
    “Metsalindude arvukus väheneb Eestis keskmiselt 101 400 linnu võrra aastas. Varsti peame vist RMK laudteede äärde kõlareid paigutama hakkama, kus kaugete aegade mälestusi linnulaulust kuulda saab. Erametsades hukkus 2018 aastal raiete tõttu vähemalt 84 000 linnupoega. Need on ainult erametsa numbrid.”
    tänan

    Like

      1. Mina selles postituses küll ei näe linki ühelegi uuringule. Googeldades selgub, et samu numbreid on korranud looduskaitseaktivistid erinevates arvamuslugudes ja üleskutsetes, aga mis on nende numbrite allikas, ei saa ikkagi aru. Antud postituse juures on lingid Levila metsalugudele, teie enda sotsiaalmeedia kontodele ja teistele postitustele, ühele MTÜle. Ehk on see link kusagil mujal teie blogis, mida ei leia. Kui see väga raske pole, pange siia kommentaari link. Juhul, kui tegu on mahuka dokumendiga, paluks ka viidet lehekülgedele või peatükkidele. Sooviks ennast harida. Tänan ette.

        Like

  2. Viidatud numbrid on saadud ühest vastavasisulisest uuringust, aga see on ülimalt jäme ja küsitav arvutus mida faktina presenteerida kindlasti ei saa. Seireandmete kohaselt metsalindude arvukus ei vähene, tegelikult nende lindude arvukus, mis metsaga kõige rohkem seotud on isegi kasvab. See muidugi ei tähenda, et ükski pesa kunagi kahjustatud ei saaks ja eetiline probleem on seal kindlasti olemas, aga ka see on oluliselt laiem küsimus. Samamoodi ei suuda me tagada, et ükski loom ega lind ei saa kahjustatud põllumajanduses, igapäevaselt autoga maanteel sõites, klaasist hooneid omades jne. Nulltolerantsi puhul peab inimese valemist eemaldama, teisiti kahjuks ei saa.

    Like

    1. Mina saingi need samalt MTÜ lingilt. Mul on väga hea meel, et see lugu pani kaasa mõtlema ja äratas huvi rohkemaks harimiseks. Soovitan teil võtta ühendust alustuseks sama lingina välja toodud MTÜga nemad kindlasti oskavad juhatada teid konkreetsete uuringuteni. Lisaks tasub LEVILA artikli autoriga ühendust võtta. On temalgi neid materjale. Minu kirjutatud loo point oligi tekitada kaasamõtlemist ja huvi. Vägagi kindel fakt on see, et pesitsusrahu pole siiani mitte üks keskkonnaminister välja kuulutanud ja eetilist probleemi vast ei varjuta mitte mingid numbrid. Tasub ka ise lihtsalt võileva kott kaasa pakkida ning minna mõnele töös olevale raielangile üheks päevaks pikniku pidama. Sedasi saab vast isiklikult veenduda mis, siis kah päriselt toimub.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: