Tahaks nats perega rännata, aga pea on tühi…

Tahaks perega Eestit avastama minna, aga pea on ideedest tühi nagu Ülemiste keskus keset koroona aega. Pole hullu, Piltsbergid annavad sulle kohe hüva nõu, kuidas endale võtta täiesti tasuta reisijuht.

Üldiselt on meil peres kombeks, et kui on kuskile väljasõit, siis vaatamisväärsuste ja marsuudi koostamine lükkub minu õlule. Lastega reisides on see paras väljakutse. Katuga koos oleks üsna suva seigelda. Võtaks kuskile Eesti piiripunkti sihi ja vahiks kõik tee äärde jäävad pruunid sildid ära. Lastega peab see eest korralikult planeerima. Vaatamisväärsused peavad olema huvitavad, sõidu punktide vahemaad ei tohi olla liiga pikad, uneaja sättimine, õigest ajastatud söögipausid jne, jne. Kui me viiksime nad lihtsalt kolme tunni pikkusele reisile, mille sihtpunktiks on ülimalt “huvitav” munakarpide valmistamise ajaloost rääkiv muuseum, paneksid nad samal päeval lehte kuulutuse – “OTSIME UUSI NORMAALSEID VANEMAID!”.

Sel suvel planeerisime kogu perega traditsioonilist “avasta kodumaad” väljasõitu. Juba aprillis rääkisime sellest. Ma üritasin vaikselt seda kohustust kogu aeg edasi nihutada. Augusti alguses seisin silmitsi olukorraga, kus väljasõiduks planeeritud kuupäev oli enda külastuse kalendris sättinud järgmise päeva hommikule. Kuupäev oligi ainuke asi, mis oli planeeritud. Kogu ülejäänud reis, kaasarvatud üsna tähtis punkt selles plaanis –  SIHTKOHT, polnud isegi jutuks tulnud.

Ühesõnaga me olime Katuga mõlemad plindris, sest lastele oli lubadus antud ja see on sama püha nagu aamen kirikus. Kuidas sa ütled ärevusest värisevate kätega matkakotti pakkivatele lastele, et eeee…meil plaani pole, jätame reisi ära istume kodus ja vaatame, kuidas te õdedega väikses korteris üksteisega olelusvõitlust peate. Värskendust oli meile kõigile vaja ja kohe kindlasti oli meil kohe vaja head reisijuhti ka, kes teeks nüüd ühe õhtuga kogu selle töö ära, milleks mul tavaliselt kena nädalake kulub. 

Nagu öeldakse” küsi ja sulle antakse! “. Meiega oli millalgi suve alguses ühendust võtnud Metsa matkaraja rahvas, teemal, et me lastega matkame ja ehk on huvi oma jälgiatele tutvustada nende rada. Ma pikalt ei süvenenud sellesse teemasse, sest mõtlesin, et pean kuskil seljakotiga päevi koos lastega müttama. Nad on selliste katsumuste jaoks veel liiga väikesed või pole mina selleks veel valmis. Andsin nüüd Metsa matkaradajale uue võimaluse ja otsustasime, et teeme kõigepealt rajaluuret. Süda küll kutsub seljakotiga matkama ja selleks Metsa matkarada on mõeldud, kuid kolme lapsega oleksime jalgsi jõudnud läbi mitte üle 5 kilomeetri. Läksime seekord autoga, et vaadata tuleviku rattamarsuute. Rada algab Riia kesklinnast ja lõpeb Tallinna kesklinnaga. Tegelikult on see rada ühe suure Hollandist algava matkaraja E11 üks väike osa. Kaart on kenasti jaotatud ühepäevasteks jalgsimatka lõikudeks. Nende lõikude juures on ära märgitud kõik rajale või selle äärde jäävad põnevamad vaatamisväärsused, muuseumid või tegevuskohad. Asi tundus parem, kui ma olin lootnud, ole ainult mees ja vali välja sobiv rajalõik, kus alustada ja pane aga lõhkuma!

Otsustasime, et sellel aastal alustame Peipsi ranniku avastamist ja kui aega jääb, siis ampsame nats ka Lõuna-Eestit. See oli koos lasteriiete kokku panemisega ainuke asi, mida planeerisime. Ülejäänud jätsime Metsa matkarada äpi ja nende koduka teha. Tahtsime virtuaalse reisikorraldaja ikka korralikult proovile panna. Räägin lühidalt meie seiklusest ehk tekib sinulgi huvi seda kanti avastama minna. 

Seikluse alguspunkt oli Avinurme, mis on tuntud oma käsitöö poolest. Mind aga huvitas hoopis sealne rong, mida ma polnud oma silmaga veel näinud. Plikad olid maru pöördes rongist. Meiega ühinesid täiesti plaanimata veel minu vanemad, kelle Rakverest läbi sõites endale kampa haakisime. Olid teised sinna shoppama sattunud. Niiet ka neile tuli see reis täiesti spontaanselt. 

Rongi juures sai ema meile rääkida, kuidas tema omal ajal kitsarööpalisega Tallinnast maale sõitis ja mis mugavused on täna võrreldes tolleaegse eluga. Elanorat puudutas kõikse rohkem loomavagun, millega küüditauid Siberisse viidi. Sellel teemal sai veel õhtuni räägitud. 

Ajalootund. Mitte just kõige helgematel teemadel, aga ka see on vajalik.

Rongiga ühele poole saanud, avanes meil võimalus mööda raudteed autoga kimada. Tegelikult oli raudtee sealt juba oma 50 aastat tagasi ära koristatud. Lihtsalt tee oli rajatud vana raudteetammi peale. Päris sürr oli Mustvee poole liikuda mööda pulksirget kruusakat metsade vahel. Keset seda tühjust ilmus meie ette vana mahajäätud Piilsi jaamahoone. Minu jaoks oli see üks vägevamaid elamusi. Saime seal sees ringi konnata. Mu silme ette jooksid vanad pildid ajast, kui seal veel elu käis. 

Kilomeetrite viisi keset metsa sirgel teel liikumine oli ikka sürr kogemus. Rattaga või jalgsi on see kindlasti väga meditatiivne kogemus.
Noh kus see rong nüüd jääb, siis??? Tükk aega juba jaamahoones oodanud.
Minu nõrkus on igasugused hoonete ajaloost rääkivad infotahvlid. Kevadel semuga RMK Penijõe-Kauksi rada sõittes unistasime, et vanade talude juures võiks olla sellised infotahvlid.

Järgmine peatus oli Mustvee rippsild. Ei tundunud miskit erilist, aga lastele pakkus seal tatsamine tõelise elamuse. Kujutad sa ette, et silla peal kõndides see kõigub!!! Saad aru issi, see on nii põnev! Selle vahetus läheduses on muidaks laste mängupark. Peale mõningast istumist said põnnid ennast kenasti maha laadida.

See kitsuke sild kannatab oma 15 tonni ära. Väga rets!

Meie liikusime mööda kaarti Läti poole, kuigi rada on koostatud nõnda, et algus on Riia kesklinn ja lõpp Tallinna vanalinn. Matkatee liigub läbi Peipsi ranniku külade. See on juba omaette elamus mööda kilomeetreid pikka ridaküla rändamist. Üks pikk kitsas külatänav ja üsnagi eksootiline Peipsi äärne arhitektuur. 

Sihtisime järgmisteks punktideks Peipsi- ja Vanausuliste elust rääkiva muuseumite külastused, kuid kahjuks jõudsime napilt pool tundi enne mõlema sulgemist. Polnud pointi piletiraha välja käia selle sutsaka eest. Siit väike nõuanne, tutvuge enne nats muuseumite lahtioleku aegadega. Matkaradade lehelt juhatab otselinkidega muuesumite kodukale ehk see töö on ka ära tehtud. Ehk midagi oleksime võinud ikka planeerida 🙂

Muuseumitesse saime ikka korra nina sisse pista ja samovare näppida. Kuid muuseumist palju atraktiivsem tundus põnnidele keset küla asuv laulukaar.
Peipsi muuseum oma täies hiilguses!

Kallaste vaatetorn ja punane pankrannik olid need kohad, mille pärast lahtioleku aegade pärast ei peaks muretsema. Need võtsimegi järgmisteks sihtmärkideks. Vaatetorniga läks meil igatahes nihu. Ei suutnud me seda ei Navicupi ega Googel mapsi järgi leida. Kuid punane pankrannik oli selle eest üllatusi täis. Ma ei olnud teadlik, et Peipsi ääres pankrannikut üldse eksisteerib. Ise veel kõva geograafia huviline inimene eksole. Veel vingema üllatuse tegid seal läheduses olevad värvilised majad. Meiesuguste värvihaigete silmad lõid tõeliselt särama. 

Järve lained ja jää on uuristanud liivakivisse müstilised koopad.
Alt vaadates ei tundugi nagu eriti kõrge…
… aga ülesse ronimine tõmbas keele korralikult vestile.
Perekond värvihaigete emotsioonid olid põhjendatult laes!!!

Kahjuks oli meie kõikse väiksem matkasell Madeliine magusasse unne suikunud selleks hetkeks. Magas ta veel järgmise sihtpunkti Alatskivi lossigi juures. Isa oli nõus teda nii kaua valvama, kui me plikadega lossi imetlema suundusime. Suurepärane reisinõuanne on kaasta punti vanavanemad. Ma olen nii tänulik, et sain koos vanematega seda seiklust jagada ja nende abi eest. Lossis sees me tuuritama ei hakanud, selle jätame järgmiseks korraks, kui Madeliine saame ka kampa võtta. Kuid ilus oli seal sellegipoolest. Alatskivis tegime hilise lõuna ühes teeäärses kohvikus. Kivi kõrts oli vist nimi. Soovitan soojalt seda külastada. Miljöö on seal väga vahva. Meil kulus plikade uudistamisele rohkem aega, kui söömisele. 

Alatskivi loss viib mind alati kuskile Alpide kanti rändama. Ju olen seal reisides sarnaseid losse näinud.
Värske ja väljapuhanud Madeliine otsustas peale söömist Kivi kõrtsus edasi rännata õide puhkenud ratta seljas.

Kõhud heast paremast täis võtsime suuna Kolkja küla suunas. Emal oli tõsine plaan talvine sibulavaru sealt ära soetada. Meie jahtisime suitsukala. Müüdi mõlemat nagu ikka traditsiooniliselt, otse tee äärest, oma koduhoovist. Jama oli ainult selles, et terve küla oli kinni pandud, sest seal oli tollel õhtul etendus. Meil lubati küll läbi minna, aga peatuda ilma piletita ei tohtinud. Vot selle kohta ei oleks saanud parima tahmise juures ka Matkarade kodukalt infot. 

Leppisime oma saatusega ja otsustasime viimaseks elamusena Varnja parvega üle Emajõe sõita. See on ainuke koht Eestis, kus autode ja jalgratastega saab parvega üle jõe sõita. Kahjuks jäi see elamus meil saamata, sest parvepoisid olid otsustanud pool tundi enne tööpäeva ametlikku lõppu õhtusele õllele minna. Meil ei olnud sellest suurt lugu, aga ühest rattaga matkavast lätlasest oli küll paganama kahju. Temale tähendas see mitmekümne kilomeetrist ringi, kuigi jõe teine kallas oli sisuliselt kiviga visata. Soovitasin tal otsida mõne kohaliku, kes paadiga saab üle viia. Paate oli seal hulgim, ehk leidis. 

Alguses oli meil mõte matka teha matka moodi ja telkides ööbida, aga otsustasime lõpuks ikka spontaanselt katuse all ööbida. Puhkame söögi valmistamisest ja koristmisest. Võtsime endale Võrus Kubja hotellis hoopis toa. See oli seda väärt! Hommikul saime põnnid spaas kenasti maha laadida. Kubja on nii looduskaunis kohas metsade vahel, et annab küll metsamatka tunde. 

Vot see on miljoni vaade!

Hommikul hakkasime matkarada teistpidi läbima ehk nüüd võtsime suuna nii nagu kodulehel märgitud. Alustasime Suurest Munamäest. Soovitan enne septembrit seal ära käia. Piletid on hetkel poole odavamad ja septembri alguses läheb torn remonti. Tornis sai Elanora jälle sellise elamuse, et mul oli pooleks päevaks avatud geograafia ning loodusteaduste tund. Lätimaast ning Haanja kõrgustiku tekkest sai omajagu pajatatud. Lisaks veel erinevate pilvede hingeleust, kuni erisuguste metsamotiivide saamislugudeni välja. Uskumatu, mida suudab üks väike inimene talletada kümne minutilisest vaatlusest.

Kõigepealt on see mets, siis mõned künkad ja kilomeetrite viisi imeliselt kaunist Eestimaad ja siis oledki kodus.
Kõrguse kartusega plikadel vähemalt probleemi ei ole.
Madeliine leidis endale uue söögitooli. Kahjuks jäi nats ruumi pagasiruumis puudu. Muidu oleks koju kaasa soetanud.

Munamäest järgmine sihtkoht sai valitud Nopri talu. Palun minge lastega kindlasti sinna. Olgugi, et aeg on edasi läinud ja nii mõndagi teevad nüüd ära masinad, saavad lapsed ikka pildi ette, kus kohast piim lauale tuleb ja mis moodi sõnniku aroom nina kihelema paneb ning miks see nõnda kasulik on. Oma käega saab vasikaid sügada ning omal käel farmis tuuri teha. Kohe poe juures on üks pirakas piimanõu, kus peal maastikumäng. Alustad piimalaudast, sealt edasi virstahoidlasse, vasikalauta, silohoidlasse ja majandushoovi. Iga punkti juures on jutt, kuidas kõik toimib ja miks see kõik vajalik on. Siin läks meil ikka korralikult aega. 

Vot siin hiiglaslikul piimanõul on juhend olemas kuidas omal käel farmis õppetuur teha.
See ongi laut lapsed. Uskumatu, et mulle nii tavaline hoone vajab tänapäeval lastele tutvustamist.
Madeliinel oli eluelamus! Ta sai pisikesi vasikaid paitada!

Peale Konjut võtsime ette Vana Vastseliina linnuse. See oli minu jaoks päeva elamus. Minu viimasest külastusest oli möödas kindlasti rohkem kui kümme aastat ja selle ajaga on seal korralikult asjad muutunud. Ma võtsin siin rahulikult endale aega. Vaimusilmas elasin ja toimetasin seal kindluses nendel aegadel, kui seal veel müürid püsti olid ja elu käis. Lõpuks suutsid põnnid mind ikka sööma meelitada. Söömine kustutas Elanora ja Madeliine nõnda ära, et meie järgmine Piusa koobaste külastus jäi kahjuks katki. Sain vähemalt Katule näidata selle ümbrust ja andsime lubaduse siia tagasi tulla. Järgmine kord kindla plaaniga võtta ette korralik Setomaa külastus ja seda kindlasti Metsa Matkatee juhendamisel.

Terve pere ka lõpuks pildil.
Siin asus ennevanasti kabel. Kabelit pole, aga kui vaikselt istud kuuled munkade pühasid laule ikkagi kajamas.
Siin lõpeb Pirita kloostrist algav palverada. Meiegi süütasime küünla ja soovisime ühist perehoidmise õnne üksteisele.
Nuusutasime kergelt ka Piusa koopaid. Me tuleme veel tagasi koopad!

Kokkuvõtteks võin öelda, et vägeva asjaga on hakkama saadud Metsa matkarada poolt. Võtad aga äppi lahti ja vaatad, mis huvi pakub ning paned punkti paika, kus kohast pihta hakkad. Kõige õigem on muidugi seljakott seljas või ratta otsas kogu teekond läbida. Meie võtame järgmine aasta Läti poole ette. Ja mul on kindel soov suuremate plikadega siis juba rataste ja telkidega rännata. Seal on see äpp kohe kindlasti kuldaväärt abimees. Ja mul on kindel soov suuremate plikadega siis juba rataste ja telkidega rännata. .

Meie rajaluure sai seekord tehtud autoga, kuid tõelise elamuse saab kätte siiski siis, kui võtad aja maha ja kulged mööda matkateed kondimootori jõul. Siis jõuab ehe matkaessents sinuni.

Mõnikord lapsed lihtsalt vilistavad su ideede peale. Aga ka see on jumala ok! Elu ongi muutuses 🙂

Suvi veel kestab poole septembrini. Piltsbergid soovitavad soojalt minna perega matkama. Parim matkamise aeg ongi just nüüd kus pole enam hullult sitikaid ja palavus ei tapa maha.

Meie pere julgeb kindlalt Metsa matkarada enda virtuaalseks matkajuhiks võtta. Kindlasti võtame endale veel plaani selle abil rännata.

✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: