Miks ma Katut veel naiseks pole võtnud?

Käisin siin paar päeva tagasi Epp Kärsini tuttuues stuudios ühte videot salvestamas. Te nüüd kohe mõtlete, et no nii, Epp Kärsin võrdub mingi seksi teemaga kohe. Vot võtke näpust, ei olnud ainult seksi teemal filmimist. Tegelikult oli enamus jutt viljakuse teemadel. Viljakuse juttu võib minna rääkima küll mees, kellel on kolm last ette näidata. Siit saab natuke juba piiluda kuhu see ülesse võetud materjal läheb. Kui Epp oli oma väga silmi avardavad jutud ära rääkinud, kutsuti mind kaamera ette. Et võimalikult vabalt ennast kaamera ees tunda, otsisin diivanil mõnusat asendit. Rätsepaiste tundus see kõikse mõnnam olevat. Küsisin Epu käest, et kas on ikka ok, kui istudes jalad ta tutikal diivanil tagumiku alla panen. Epp ütles, et see on jumala ok, kui sul ikka puhtad sokid jalas on. Kinnitasin, et on küll puhtad.

Piu-pau-põmmm! Selle peale lõi mulle ette üks mu veidruseid, millele pole ma kuidagi tähelepanu teadlikult pööranud. Mul on nimelt selline kiiks, et ma mitte kunagi ei astu koduuksest välja, kui mul pole puhtaid sokke jalas. No ok, kui lähen prügikasti välja viima, siis on mul suva. Ütleme siis nii, et kodu väravatest välja ma ei astu, kui puhtad terved sokid jalas pole. 

Eriti veider on tunne, mis selle põhjustab. Ma nimelt tunnen tohutut piinlikkust, kui minuga peaks midagi juhtuma ja satun näiteks kiirabisse ning minult võetakse riided seljast ja mul on mustad aukus sokid jalas. Mul peab selle kiiksu pärast alati olema sokisahtlis korralik tutikate sokkide varu. Õnneks ägedate värviliste sokkide soetamisega Eestis sellist probleemi ei ole nagu üleriietega. See näitab seda, et muidu tagasihoidliku eestlase sees on ikka seda julget mänguhimulist sisemist last, kes vähemalt turvalise kinga või tumeda ketsiga ümbritsedes julgeb ennast välja elada. 

Madeliine üheks veidruseks on näiteks erinevate akente keelega pesemine. Loodetavasti läheb see täiskasvanueas üle.

 Mul muideks on korra elus sedasi läinud, et pidin kiirabiga sõitma. See juhtus vast kuskil 4 aastat tagasi. Käisin rattaga tööle sõites korralikult käna. Nõnda, et maandusin näoli vastu teed, ilma et oleks käsi maandumise pehmendamiseks ette saanud panna. Pidin peale pauku ülahuule sikutama esihammaste küljest lahti, sest need olid läbi naha lõiganud. Õnneks hambad jäid kenasti suhu. Paraku suust jooksis lahinal verd. Mina muidugi seda ei taibanud. Šokk oli nii tugev, et valu ma ei tundnud. Mul oli isegi plaan omal käel rattaga lähimasse EMOsse sõita. Kui aga selgus, et ma ei suuda tuvastada oma asukohta ega päris täpselt mõistnud, mis linnas ma üldse parasjagu asun, jäi otsus ikka kiirabisse helistamise kasuks. 

Kui kiirabi kohale jõudis, tabas mind see sama vana hea kiiks. Pagan, kas mul ikka puhtad sokid on jalas? See ei tohiks just esmane mõte olla, kui ülahuul kuskil allpool lõuga töllerdab, riided verest läbi on imbunud ja sul pole täit kindlust, kas suus krõbisevad kukkumisest suhu sattunud kruusakivikesed või välja kukkunud hambad. 

Loomulikult olid mul puhtad sokid jalas. Mul on ju selline iseäralik kiiks. Kui suutsin selle meelde tuletada, läks elu kohe palju rahulikumaks ja sain tohtritega juttu puhuma hakata. Milline suurepärane pingelangus ja ikka veel oli savi, kas olen hambutu või mitte, põhiline, et korralik sokk jalas oleks. EMO-s õmmeldi mul mokk ülimalt oskuslikult tagasi ja tehti turgutavad protseduurid minuga nõnda ära, et rattakingasid jalast võtma ei pidanudki. 

Mingeid kiikse on mul veel. Paljudest olen välja kasvanud. Näiteks väiksena sõin lastevorsti teeküpsistega. Juuksuris sain käia ainult ühe konkreetse inimese juures, keda usaldasin. Mul oli tunne, et kui lähen suvalise juuksuri juurde, siis juba enne tooli istumist on mul vasak kõrv küljest lõigatud. Ma olin omal ajal ikka päris hädas, kui mu isiklik juuksur otsustas korra Soome õnne otsima minna. Ta muide leidis oma õnne sealt, kuid selle hinnaks oli metsjeesuse soenguga Illimar.

Minu nägu, kui kuulsin, et mu isiklik juuksur Soome kolib.

Paar vana väga veidrat foobiat on mul ka. Omal ajal kartsin ma meeletult bussipeatuse märke, millel ei olnud kirjas kohanime. Esimest korda lõi see mul välja, kui olin noore mehena Leedus reklaamide paigaldamiseks komandeeringus. Kuskil jumala poolt maha jäetud kohas lumetormis sõitsime mööda ühest bussipeatusest, millel ei olnud nime. Mul kammis ikka korralikult ära. Tekkis sundmõte, et mis siis saab, kui ma olen jumala ihuüksi samas kolkas ja mul peaks auto katki minema, kuidas ma siis abi kutsun, kui mul pole õrna aimugi, kus kohas olen. Helistan autoabisse, et tulge kähku, ma hakkan siin külmuma. Küsitakse, kus kohas oled? Vastan lihtsalt, et bussipeatuses… eee nime ei tea, aga tulge kähku. Õnneks täna on gpsi olemasolu ja kogemused selle hirmu ära kaotanud.

Veel üks häiriv foobia oli mul veel. Ma muideks ei olnud sellest ühestki otsast teadlik, enne kui juhtus see, mida keegi ei osanud oodata. Nimelt panen ma pildi tasku, kui olen kellegi laulatusel ja tuleb see koht, kus tuleb JAH öelda. Esimest korda juhtus see kui olin esimese pruudi venna pulmas. Nii kui Raits JAH välja ütles, jooksis mul pilt taskusse. Mul oli tunne nagu mees ütles enda viimased sõnad enne kui talle kuul kuklasse kihutati. Kes nagu kuulist tabatuna pulksirgelt põrandale langes olin mina muidugi. Ääretul ebaviisakas oli mul tähelepanu sedasi pruutpaarilt ära röövida. Järgmised laulatused sättisin ennast juba targu tagumisse pinki kuskile väljapääsu lähedale. Nii palju see päästis, et vähemalt polnud nii kõrget kukkumist, pildi panin tasku ikka. Eelmisel aastal sai semu pulmas käidud. Seal seda tunnet ennam peale ei tulnud, kuigi Katu oli kõrgendatud valmisolekus nuuskpiirituse pudeliga. Arvatavasti olen sellest foobiast välja kasvanud, kuid kindluse mõttes ei hakka Katuga lähiaastatel veel altari ette ronima. Peaks ikka enne veel paaris pulmas testimas käima.

Kindlasti on mul veel väiksemaid kiikse, mis tulevad nii loomulikult, et ei pane neid tähelegi. Need olid minu kiiksud, kuid jumala lahe oleks teiste kiiksudest ka kuulda! Kindlasti on neist mõni päris naljakas. Niiet, kui vähegi viitsid, jaga enda või mõne teise inimese kiiksu. Ma lähen seni täiendan enda sokisahtli uute sokkide varu. 

✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫

3 thoughts on “Miks ma Katut veel naiseks pole võtnud?

Add yours

  1. Ma ei tea, kas seda päris kiiksuna saab võtta aga mina ei astu kunagi nendele metallist kaevu kaante peale. Ma kujutan vaimusilmas ette, kuidas ma kukun sinna sisse ja löön oma pea lõhki. Ma ei söö shokolaadi, kus sees on pähklid. Kõige jäledam asi üldse maailmas. Samas eraldi shokolaad ja pähkel on jumala head asjad aga koos täiesti jäledad.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: