Kas me oleme lõplikult oma laste tuleviku pekki keeranud või on siin veel miskit teha?

Kui me Katuga kohtusime, pidasin ma kõrtsmiku ametit. Töötasin ühes vanalinna pubis. Nagu igas pubis, olid meil ka omad püsikunded. Mulle meenub üks vanem daam, kes elas samas majas, kus meie pubi asus. Iga nädal vähemalt korra, vahel ka rohkem, astus ta meite poolt läbi. Tellis koogitüki, kohvi ja klaasikese konjakit. Pidavat vererõhule hästi mõjuma. Ta käis alati kuskil kella kolme nelja paiku pärastlõunal. See on pubis päeva üks vaiksemaid aegasid, iga vähegi jutukam klient on sellel kellaajal kui jumala õnnistus ka kõige kinnisemale pubitöötajale. Lihtsalt igavus võib muidu mölluga harjunud pubitöötaja maha murda. 

See daam oli õnneks jutukas. Üldiselt jutustas ta ikka vanadest headest aegadest, kuid kord läks meie vestlus hoopis teise suunda. Daam rääkis, et on terve elu töötanud arstina. Täpsemalt oli tema ampluaa kopsuhaigused. Mõned aastat tagasi oli ta pensile jäänud. 

Kuidagi oli mulle silma jäänud pubi tolmused aknad, tegemist oli varakevadise ajaga. Kesklinnas sulab lumi tänavatel varem ära ja tolm läheb liikvele. Proua võttis teema ülesse, et ega see tolm ja autode heitgaasid midagi vahvat pole. Ta olevat oma elu jooksul lahanud paljusid inimesi. Terve elu kesklinnas elanud inimese kopsud pidavat välja nägema sarnased nagu ahelsuitsetaja omad. Kuigi tegemist ei olnud suitsetajatega. 

See pani mind juba tollel ajal pilguga tulevikku vaatama. Olgugi, et mul sel hetkel veel lapsi polnud. Tavaliselt hakkavad inimesed tuleviku peale rohkem mõtlema, siis kui järglased tulevad. Vähemalt minu põlvkond tegi veel nõnda. Mulle tundub, et tänapäeva noortele läheb aina rohkem korda see, milline maailm neid ees ootab. Ja õige ka. Me oleme oma kalli planeedikese viimase paari põlvkonnaga üsna pekki keeranud. Looduse tasakaaluga ei tasu mängida, see maksab üsna valusalt kätte. Tööstusrevolutsioon ja ülemaailmne ületarbimine on tasakaalu üsna nihkesse ajanud. 

OMG! Ma olen oma laste tuleviku pekki keeranud!!! Kas ikka olen? Või on mul võimalik seda muuta?

Ma hakkasin juba sellel ajal mõtlema, milline peaks linn olema, kus oleks hea elada ja ma ei peaks muretsema, et olenemata sellest, et üritan tervislkult elada, ei suitseta ega midagist, saan kopsuvähi endale viiekümnendaks sünnipäevaks lihtsalt sellepärast, et elasin näiteks kesklinnas. Juba sellel ajal oli mul peamisteks liikumisvahendiks jalgratas ja ühistransport. Kuigi tol ajal oli jalgrattasõbralikust linnast Tallinn sama kaugel, kui Saaremaa on New Yorgist. Sügisel rattaga kesklinnas liiklemine oli paras Kamikaze treening. Rattateid polnud ja autojuhid absoluutselt ei arvestanud ratturitega. Täna, äärelinnas elades, tunnen tihti süümekaid, et valin esmalt auto liiklemiseks.

Tartu kesklinnas on väga mõnna liikuda põnnidega. Siin on nii palju rohelust.

Võrdluseks saan tuua Iirimaalt Dublini. Seal oli kesklinn autode vaba, inimesed liikusid jalgsi ja rattastega. Meil võivad masinad isegi Vanalinnas vurada. On küll mugav, aga pikemas pildis maksab see mugavus sulle mürkgaaside sisse hingamisest põhjustatud DNA mutatsioone, mis võivad lõppeda liialt vara vähki suremisega.

Tegelikult on meil seda rohelust ikka omajagu. Näiteks Pääsküla raba on lausa tõeline kingitus. Raba keset pealinna, sellega just paljud pealinnad uhkustada ei saa. Astud bussist maha ja oled sisuliselt juba raba laudteel. Rohealasid ja lindude ning putukate jaoks tehtavaid rohetunneleid tuleb aina juurde. Super uudis siin koroona kriisis tõmblemise vahepeale. Rattaliiklus läheb aina paremaks. Täna saab rattateedel sisuliselt linnale tiiru peale teha. Ja toimub ka majade areng energiasäästlikumaks. 

Katu naudib Pässa raba sajaga!

Et see protsess saaks suurema hoo sisse, peame juba täna mõtlema koos oma lastega nendest probleemidest, mis meil on praegu ning mis võivad tekkida linnastumisega homme. Täna elab Eestis kümnest inimesest 7 linnas ehk see teema puudutab väga suurt osa meist kõigist. Mul on nii hea meel, et KIK ja NEGAVATT kutsusid ellu konkurssi  “Linnadesse uppuv maakera!” .See on mõeldud esimese kuni kuuenda klassi lastele. Meie lapsevanematena saame omalt poolt utsitada klassijuhatajaid ja huvialajuhte lapsi konkursile kaasama. 

Ma ise käisin koolis Merimee klassis sel teemal lastega arutelu tegemas. Ja see oli vägev! Lapsed teadvustasid tänaseid probleeme, kuidas betoon ja asfalt kuumendab linnad üle ning võivad tekkida üleujutused, sest vesi ei pääse maapõue. Ja kuidas rohkem rohealasid puhastab meie õhku ning aitab ülekuumenemise vastu. Kuidas ühistranspordiga või rattaga liiklemine päästab maailma juba täna. Mis moodi tulevikumajad ise endale energiat toodavad ja palju muud. See kõik tuli välja seitsme aastastelt laste seest! Vau! 

Vähem, kui kahekümne aasta pärast, võib neist keegi olla insener või linnaplaneerija. Üsna kindlasti on tulevikus neist enamus iseseisvad linnakodanikud, kes oskavad teha keskkonda hoidvamaid valikuid, et elada tasakaalus loodusega. Meie tänased tegutsemised ja ostused loovad meile tuleviku. Mina soovin oma lastele tulevikku, kus neil oleks puhas õhk, mida hingata, rohkem stressi maandavaid rohealasid ja kõrgem elukvaliteet, mis ei tule enam planeedi käest võlgu võtmise arvelt. Kui ka sina seda soovid, siis täna on viimane aeg oma lapse klassijuhatajat utsitada, et nad osaleksid MINI NEGAVATI konkursil. Esmaspäeval 7.11 läheb konkurss lukku. Üks asi on ägedad auhinnad (700 eurone klassiekskursioon on ikka väga äss auhind), mida nad klassiga võita võivad, kuid palju tähtsam on mõttemustrite muutmine ja hoolimine keskkonnast!

✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: