Issiiiii!!!! Palun, palun, palun võtame õige ühe hiigelküüliku!

Merimee siin aeg ajalt ikka katsetab meid, et kas läheme kaasa kodulooma võtmise plaaniga. Iga jumala kord, kui seda juttu kuulen, viskab mul millegipärast ninna kirbe hamstripissi hais. Katu juhatan ma sellest vestlusest kohe välja. Tema üli emalik leebe loomus murduks lihtsalt varem või hiljem ja üsna pea oleks meil vannitoa asemele miniloomaed. Ta on mõnikord minuga omavahel arutanud, et mis see kassike siis ära ei ole. No on ikka küll!

No nii nunnud kiisukesed. Võtame kohe kaks tükki issi!!!

Mul on olude sunnil olnud linnakorteris kaks kassi. Kumbagi pole ma ise võtnud, vaid olen viimases hädas semud välja aidanud. See liivakasti tühjendamine, toitudega jamamine ja küünte eest hoolitsemine võtab oma energia ja ma lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda. Loomulikult tuleb selle peale plikadelt jutt, kus käsi piibli peal vannutakse kuni surmani ise kõik need tüütud protseduurid ära korraldada. Mul on paraku kogemusi, et need kivisse raiutud lubadused kipuvad kuidagi kärmelt unustuse hõlma vajuma.

Pealegi paneb kassi pidamine mingil määral elu lukku. Tahad minna paariks nädalaks reisule, hakka siis looma kuskile sokutama või kaasa tarima. Kolmas asi on looma vabadus. Maal elades nägin, millised vabad hinged loomad olid. Kass sai põldudel ringi luusida ja meie koertega kilomeetrite kauba metsades rännata. Linnas on kass või koer aheldatud väiksele alale. Ok, kui on oma hoov, siis veits on rohkem uudistamist.

Võtame kaks kiisukest ja aasta pärast on olukord nagu Naksitrallide filmis.

Ainuke hea asi kassi võtmise juures on see, et mu ämmal on räme kassiallergia 🙂 Merimee jagas selle matsu välja, et kassi teemaga pole mõtet jätkata. Hamstreid ta ei taha, sest need pidavat liiga kärmelt maha surema. Jumal tänatud, et ta ei tea, kui kiiresti need tüübid suudavad juurde paljuneda.

Vahepeal oli kalade jutt ka õhus. No need vennikesed on ikka tuumateadus. Mul sugulasel on kaks akvaariumit. Mingid õiged ph tasemed ja taimede kooslused, söögikorrad ja kalade paastu dieedid. Ühesõnaga, kui plikade poolt tulev kalade jutt piisavalt tüütuks läheb, sõidame sugulase juurde, kus nad siis kalade vahtimisest isu täis saavad ning jälle rahu maa peale saabub.

Koera juttu Merimee juba teab, et ajada ei tasu. Minu jaoks on korteris koera pidamine õige asi pole. Olgu öeldud, et ma olen täitsa koera inimene, aga koer peab ikka koera mõõtu ka olema. Eks väiksemat tõugu koeral on vast rohkem suva, kuid ka tema tahab liikuda ja vähemalt kaks korda päevas jalutamas käia. Ja vot, kas plikad seda vastutust võtavad, on üks hiiglama pirakas küsimärk. Merimee alles jõuab sinna staadiumisse, kus hakkab tekkima mingi kohusetunde taoline käitumismuster. Oma toa poolt ta suudab nüüd enam vähem korras hoida. Aga see võtab temalt mega vaeva. Ei mina ega tema kujuta ette, kus kohast ta võtaks selle püsivuse, et iga jumala päev koeraga jalutamas käia.

Suuremat sorti koeraga tekib muidugi küsimus kas sina jalutad teda või hoopis tema sörgitab sind?

Praegu on populaarsust koguma hakanud jänese võtmise jutt. Merimee on oma oskuseid kõvasti lihvinud. Ta pole enam nende juttudega üksi, kampa on haaratud väiksemad õed. Kujutan ette, kuidas ta lastetoas õdedele on korraldanud salajasi loenguid koos power point esitlustega, et mismoodi täpselt läheneda kodulooma vaenulikule papsile ülimalt nunnu jäneste jutuga. Ei leebunud minu süda ka siis, kui kolm kiisupoja silmadega nunnupalli mulle suure õhinaga rääkisid, kuidas nende elu homne päev läbi saab, kui jänest majja ei tooda.

Jänese all mõeldakse meie peres ikka korraliku jänest. Inspiratsiooni said nad kevadel, kui külastasime KALLASTE HOBITALU. Seal oli üks hobuse mõõtu jänes.

Tegelikult ei ole ma absoluutselt kodulooma vaenulik inimene. Lihtsalt korter pole see koht, kuhu loomi võtta. Igasuguste puurielukatega kaasneb ikkagi see iseloomulik pissihais. Kurja, alles pool aastat tagasi väljusime perioodist, kus Madeliine mähkmevõõrutus perioodil hoolitses, et kõik korteris olev pehme mööbel staabilselt oleks pissihaisuga varustatud. Pealegi täidavad need kolm pisikest metsalist ruumi küll ja rohkemgi ära, niiet peab neid ka korra päevas välja maha jahtuma saatma.

Kuid kui me ühel momendil linnast minekut teeme, siis maal elades olen ma esimene, kes loomad võtab. Kui ma väike olin, siis olid minu lemmar koduloomad kanad. Oi, kuidas mulle meeldis nendega mässata. Koeri jagus mul lapsepõlves küllaga ja oli kasse ka. Rääkimata siis muudest taluloomadest. Sigade seljas ratsutamine oli näiteks mul üks lemmar meelelahutus. Isegi kalad olid mul. Looma joogivee tünnis kasvatasin ühel aastal kogred ilgelt pirakaks ja isegi ühe ahvena elatasin sügiseni välja.

Tead, mul on tunne, et pean hoopis plikad ühele salajasele lastetoas toimuvale koosolekule kutsuma. Teen neile puust ja punaseks selgeks, et igaüks neist saab vähemalt kaks kana, ühe jänese ja kamba peale ühe koera ja vähemalt pool kassi, kui emme pehmeks räägivad, et aeg on metsa elama minna.

Seni peavad plikad läbi ajama mänguloomadega. Madeliinel pole Nublu vastu näiteks mitte midagi.

Võib olla ma mõtlen selle lemmiklooma asjaga üle… Olen jube tänulik, kui jagaksite oma kogemusi, kuidas on lemmikloomad teie lastele mõjunud? Kui kiiresti see hoolitsemise tuhin üle läheb? Ja kas selle pissihaisuga harjub ära (ilmselt vist harjub, sest ühel momendil olin Madeliine mähkuvõõrutamis “õnnetustega” mul nina nii ära harjunud, et pidin sõrme pissiloiku sisse pistma, kontrollimaks ega pole tegemist lihtsalt ümber läinud veega). Igatahes olen super tänulik, kui jagate enda kogemusi väikesed lapsed + koduloomad, korteris.

✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫

4 thoughts on “Issiiiii!!!! Palun, palun, palun võtame õige ühe hiigelküüliku!

Add yours

  1. Meil kaks kodulooma (väike koerake ja kass) ja kolm peaaegu sama vana põnni kui Teil. Elame kahe korteriga majas 🙂 loomad on 60% minu õlul. Lapsed küll viivad päevas korra ise koera õue pissile, vahel(kord nädalas 😂) tuleb meelde et kassi pott vaja puhastada. Üldiselt hommikusöögi annavad nad ka loomadele ise ja vee kaussi täidetakse suurima rõõmuga (eriti 3aastane) 😀 oma küünte eest hoolitseb kass ise ja teeb siin maniküüri ja pediküüri õhtuti😀koer käib iga 3kuu tagant oma karva pügamas ja siis lõigatakse ka küüned 😀koer on olnud Meiega 4aastat ja kass 2aastat ☺️ mõlemad n.ö teise ringi loomad. Aga vot jänes ja muud puuri loomad on minu jaoks hetke seisul suur eiii. Esiteks juba see pidev puuri puhastamine ja see hais mis nendega üldiselt kaasneb 🤦🏻‍♀️muidu meil siin ka soovitakse juba deegusid lausa 🙈 PS meil on kassi mõõtu koer ja ausalt parim otsus, kui võtta seda et tahan et nad ise koeraga õues käiksid😀 muidu ka ikka sooviks ise ka koera mõõtudes koera. Pole kunagi olnud väikeste koerte fänn ja rohkem pisikesi koeri meie perre ei tule aga vot kui on väiksed lapsed siis pigem soovitan pisemat koera 😀 saab osa kohustusi enda pealt ära 😂😂😂

    Like

  2. Enda kogemuse põhjalt ütleks, et liiga kaua ei tasu selle otsusega venitada – ühel hetkel lihtsalt on nad juba suured ja on tekkinud muud huvid ja siis tuleb mängu see “ma ju ütlesin et sa nagunii ei viitsi ise hoolitseda ja kõik jääb minu kanda”. Tegelikult terve see aeg, kui laps oleks saanud loomaga sidet luua ja ta oli valmis oma aega panustama, ei võetud tema huvi tõsiselt. Mina tahtsin koera alates 6-7a vanusest, vahepeal oli meil ka küülik ja tõsi on et eks ikka pidi ema meile aeg-ajalt meelde tuletama et vaja puuri koristada jms, aga midagi katastroofilist küll ei meenu. Koera ma ei saanud, tekkisid muud huvid ja selleks hetkeks kui ma vanemate arvates olin valmis ise vastutama (10 aastat hiljem ehk 16-aastaselt), siis olin ma juba arvutist sõltuvuses, olin harjunud sõpradega ringi chillima jne. Ehk et noh, barbiet või Lego city helikopterit me ju ei kingiks lapsele 10a peale soovi kuulmist ja olgugi, et loom on suur vastutus siis jänes on minu arust üks ideaalsemaid loomi lapsele. Soovi korral saab teda rihma otsas õue jalutama viia ja minu küülik õppis selgeks ka läbi tunneli jooksmise ja üle tõkete hüppamise (sest ma ju tahtsin koera, kellega agilityt harrastada 😀 ).

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: