fbpx

Kellele meeldiks torisev vanamees?

Täitsa õudne lugu, minust on saanud torisev vanamees. Mind lähemalt ja kaugemalt ümbritsevad inimesed teavad ikka mind kui nalja ja elurõõmu täis inimesena. Ma olen ikka olnud see tüüp, kes seiklust kohates pikalt mõtlema ei hakka, vaid kargab kohe paati. Ma olin ju see vend, kes suudab lastega koos hullata nii nagu homset ei tuleks. Nüüd see rõõmus tüüp pahur nagu kohitsetud isane kass keset kevadist jooksuaega. 

Oot, mida ma kuulsin? Seiklus kutsub! Lapsed, pole siin aega mõelda, hüppame seiklusesse!

Selle porina kulminatsioon oli eile vastlaliu mäelt auto poole kõmpides. Enne seda, kui mul porisemise mootor suure plahvatusega täistuuridel tööle läks, eelnes unistuste päev. Päike siras kevadiselt. Lasime igas asendis mäest terve perega alla. Rõõmu ja kilkeid oli sajaga! Lõime terve perega uusi ühendavaid mälestusi. Pärast jalutasime retrohõngulisse Sõõrikukohvikusse vastlakuklit ja suppi sööma. Täielik idüll. 

Peale söömist hakkas kruttimine pihta. Esimene oli Madeliine, kes vaidles Katuga. Põnn oli täiesti veendunud, et ema peaks teda mööda paljast asfaldit kelgus lohistama ega olnud nõus kõndime see viis meetrit, et siis uuesti jäisel teel edasi sõita. Madeliinest oli see jauramise põhjus arusaadav, sest talle sõitis meie idülliline lõunatamine tugevasti uneaega sisse.

Jätsime suuremate plikadega Katu läbirääkimisi pidama ja suundusime Nõmme keskuse juures oleva raamatupoe vaateaknaid uudistama. See oli lapsena mu lemmar tegevus ja ega siin suurt midagi muutunud pole. Merimee tuli hiilgava idee peale miskit poest osta. Selline naiselik tunne tema sees ütles, et siit poest tuleb kohe kindlasti midagi koju viia. Mis täpsemalt? Vot seda ta ei osanud öelda. Kaugemalt lähenes jaurav Madeliine ning mul polnud mingit tahtmist selle pundiga poodi minna, et sealt “midagi vajalikku” otsima hakata. 

Merimee, nähes, et me poodi mineku asemel hoopis vastupidises suunas minema hakkame, tõmbas oma viiuli käima. Kas papa Piltsbergist oli selleks hetkeks saanud torisev vanamees? Mitte veel. Kuid ta oli paari sammu kaugusel. 

Elanora, kes seni oli tahaplaanil olnud, otsustas nüüd omalt poolt jauramise komitee tegevusse panustada. Olime jõudnud lõpusirgele. Mõnisada meetrit ja päästev auto paistab. Lihtsalt lapsekesed, olge kenasti kelgul ja issi lohistab teid kohale. Saate kõik autos puhata. Rahulikult olemise asemel kukkusid Merimee ja Elanora üksteist hoopis tümitama. Kevadine Nõmmet kaunistav linnulaul asendus kaklevate Piltsbergide pisipiigade sõjakisaga. 

Vot nüüd tuli torisev vanamehepäss minus esile. Ma ilmselt lõugasin ka seal koos lastega. Ise ma seda ei märganud, kuid Katu konkreetselt välja öeldud käsklus “OLGE KÕIK VAIT” ja kontidest läbi puuriv pilk minu pihta andis märku, et ju ma ikka lõugasin. Eks kõik olid korraliku energiportsu kelgumäele jätnud ja polnud miskit imestada selle ühisjauramise pärast. Mulle andsid need vaikuse minutid hoopis mõtteainet. Nõme ja piinlik oli keset tänavat laste peale karjuda. 

Ma olin varem nii normaalne paps.

See olukord oli minu jaoks kulminatsioon. Hakkasin selle peale enda mälupilte tagasi kerima ning avastasin, et neid karjumisi on viimasel ajal jube palju ette tulnud. Ikka ja jälle on need teemal “Miks sa seda tegid?” , “lõpetage kohe ära”, “ma olen sulle juba 25 korda öelnud, et aitab”, “ära tee seda”. Kui ma nüüd vaatan neid olukordi kaugemalt, siis näen, et need mind närvi ajavad momendid on tulnud sellest, et lapsed on lihtsalt lapsed ja teevad laste asju. Aga mina tahan, et nad käituksid nii nagu mina tahan. Ma tahan, et mu lapsed oleksid korralikud väikesed vanainimesed. Sellised, kes käed põlvede peal istuvad ja iga käskluse peale kulpi viskavad ning naeratades: “Jah, issi, teeme nii!” ütlevad. Dziisas, minus on saanud kõike kontrollida üritav diktaator, kes üritab igal sammul oma laste vaba tahet surmata.  Eriti irooniline on see, et ma kohe kuidagi ei salli seda tüüpi tegelasi. 

Nad on ju kõigest lapsed. Lapsed, kes alles avastavad maailma. Lapsed, kes peavadki ringi jooksma ja tuuseldama. Lapsed, kes veel ei oska oma emotsioonipagasit kontrollida ega peagi. Selle asemel, et koos lastega ringi lustida ja neid innustada, olen hoopis kõike keelav torisev vanamehepäss… Kes on ära unustanud, et mängimise käigus võibki tuba sassi minna või mingi asi katki minna. Toa saab alati korda ja asjad on asjad. Ma olen ära unustanud, kuidas olla laps ja keelan seda ka enda lastele. See on minu jaoks kõige õudsem avastus. Samastuda lastega ja näha maailma läbi laste silmade, on minu supervõime. Ja nüüd on see kustunud.  Ma olen praegu väga kurb. Tunnen läbikukkumist ja häbi. Tunnen süüd laste ja enda ees. 

Täiesti tavaline teisipäev Piltsbergide pool. Nüüd on lastega mängimine asendunud jauramisega.

Ja ma lasen neil tunnetel tulla. Kogen neid üle kogu keha ja lasen minna. See on võti, mis käivitab taas minu supervõime – äratada ülesse minu sisemine laps. Sest lapsed lubavad kõiki tundeid endal kogeda, mitte ei suru neid alla.  Ja ma tean, et see teeb mind igal juhul paremaks isaks, kui ma võtan endale vastutuse, et mina ise näitan neile kehva eeskuju, proovides lahendada konflikte kisades. Ei karjunud keegi teine minu eest, ikka täitsa ise sain hakkama.  Mitte keegi teine ei teinud mind vinguvaks mossis vanameheks.  Mina ise ja mitte keegi peale minu enda ei saa mu emotsioone kontrollida. 

Oma vigade tunnistamine on väga oluline oskus, mida lastele edasi anda. Sama oluline on endale lapsevanemana tunnistada, et ei ole võimalik olla super isa või ema. Me kõik paneme pange. Me kõik kukume kuskil mingi olukorra lahendamisega kolinal läbi. Oluline on seda endale tunnistada ja endast anda parim just nende oskuste, teadmiste ja energia hulgaga, mis sul parasjagu on. Ka parimad Rahumeelse Vanemluse või Gordoni kooli lõpetajad unustavad oma teadmised hetkel, mil energia tass on tühi. 

Aga mida ma siin praegu üldse jauran. Kuskil peavad isad lastekasvatamise asemel rindele minema, et võidelda ühe mehe hullude ambitsioonide nimel. Sõda tekitab rusuvaid tundeid, kuid ka nende eest pean vastutuse võtma. Meedia on paksult sõja teemat täis ja kui tahta võib selle sisse uppuda. Pean võtma vastutuse ja vahepeal ennast meediast välja lülitama, et olla olemas endale, oma lastele ja lähedastele.

Aitäh, et lugesid. Kui oled lapsevanem, siis palun hoolitse enda energia tassi eest. Te neid tegevusi, mis sulle uut jõudu annavad, siis oled parem lapsevanem ja kaaslane. Ja julge endale tunnistada vigu, sest just sellel hetkel sa õpid neist. 

Elu on näidanud, et nii minu, kui meie põnnide akusid laeb kõikse kiiremini ja paremini maal metsade vahel müttamine. Tuleb varsti minna enne kui asi päris hulluks kisub.

One thought on “Kellele meeldiks torisev vanamees?

Add yours

  1. Jep, nii lihtne see ongi. Lihtsuse mõistmiseks tuleb vahel keerukamat teed käia 😏

Leave a Reply

Powered by WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: