Site icon

Mõne tegelase elu läheb kohe hinge. 

Meil on siin hoovis üks hõbehalli sabaga orav. Nimeks on tal Snufik. On üsna tõenäoline, et tal endal pole sellest nimest õrna aimugi, igatahes minu jaoks on ta nii Snufik, kui vähegi Snufik ta saab olla. 

Tegemist on üpris karmi elusaatusega tegelasega. Pesast kupatas ema Snufiku üsna kärmelt minema. Põhjus selles, et Snufik oli teistest niivõrd erinev oma halli saba pärast. 

Snufiku isal oli ka hõbedaselt hall saba. Selline suur ja kohev väljapaistev saba, lõi mitmelgi orava proual jalad alt. Ei olnud ka Snufiku ema mingi erand. Temagi lasi ennast hüpnootiliselt võnkuva sabaga härrasel end ära võrgutada. Paraku oli sellel härral üks omamoodi vigur küljes, tal oli nimelt paaniline hirm raseduse ja sellele järgnevate kohustuste ees. Nõnda siis juhtuski näotu lugu, kus Snufiku ema läks hõbesabale teatama, et nende kireleek on vilja kandnud. Ei jõudnud ta oma sõnumit lõpetadagi, kui hõbesaba horisondi poole punuma pani. Tema jaoks oli siinkohal lugu lõppenud ja juba samal õhtul võnksutas ta oma hõbedast saba järgmise kergeuskliku oravapreili ees.

Snufiku paps teadis mida elult tahta. Tema olek oli juba selline, et ma tulen ja võtan mis on minu.Ja siis lasen kärmelt jalga.

Snufiku ema maailm kukkus kokku. Peale pojakese sündi iga kord, kui Snufiku ema tema hõbehalli saba nägi, rebis see ta murtud südame armid taas lahti ja kõik valu meenus. Eks mõistate vast isegi nüüd, mis poja hülgamise tegelik põhjus oli.  

Nii pidigi Snufik üsna noorelt ise siin karmis maailmas hakkama saama. Ei antud talle kaasa moonakoti ega ka hädavajalike oskuseid, kuidas ennast ära elatada. Sellistel juhtudel võtab elu ise üsna karmi käega õpetaja rolli, kes teist korda sama viga ei lase korrata. 

Nõnda siis polnudki Snufikul suve lõpus õrna aimugi sellest, et talvevarusid peab koguma. Sel ajal, kui teised oravad kibekiirelt seemneid ja pähkleid ilma puhkepausideta varusid, peesitas Snufik meie naabruses tühjana seisva maja vihmavee rennis. Tema ainuke mure sellel hetkel oli, et kas külje all on ikka piisavalt pehmed lehed. 

Pikalt siiski Snufik vedeleda ei suutnud. Mingi kummaline ärevus tuli sisse. Ei aidanud selle ärevuse vastu uued värsked pehmematest pehmemad lehed ega ka ebareaalselt mugavate vedelemispooside leiutamine. Mingi sõnulseletamatu tung kiskus oravat liigutama.

 Me kutsume seda instinktiks. Taeva võlvil madalamalt käiv päike sütitas ka Snufikus kogumiskire. Tal polnud aimugi miks seda tegema peab. Polnud ta ju näinud oma elus ühtegi talve ega teadnud ta kuidas see sügisene küllus peatselt kaob. 

Snufik tegi hoolega tööd.

Igatahes asus Snufik usinalt tööle ja kukkus hirmsa hoolega pähkleid ja seemneid koguma. Usinalt täitusid orava peidukohad hea ja paremaga. Snufik tundis kuidas ärevus asendub tasapisi uhkuse ja rahuloluga. Päevade lühenedes kaotasid puud oma leherüüd ja samas tempos vähenes ka korjatava saagi küllus. Sellel hetkel mõistis Snufik, miks tema ja teised oravad endal talveks sahvrid varudest punni vedasid. 

Paraku oli elul Snufikule veel üks karm õppetund varuks. Tollel päeval sadas maha esimene lörts ehk talv andis märku, et ta pole enam kaugel. Oravake oli lehehunnikut tuuseldades leidnud viimase tammetõru. Seda oma koopakesse viies tabas teda ootamatu üllatus… 

See oli tühjaks varastatud. Mitte keegi polnud Snufikule õpetanud valvsust. Üks kogemustega bossim orava jõmm oli Snufiku tegemistel silma peal hoidnud, oodates seda õiget hetke. 

Orava poisi lugu oleks siinkohal lõppenud kui see oleks aset leidnud paksus metsalaanes. Meie lugu toimub äärelinnas, kus inimesed aed lindudele söögimajatesse söögipoolist talvel poetama hakkavad. See asjaolu Snufiku päästiski. Siiski oli tal siingi kõvasti õppida. 

Talve hakul vähenes ka suurematel lindudel söögipoolis. Paar varest üritasid Snufikut puu otsast alla ehmatad või talle lihtsalt nokaga pähe virutades uue funktsiooni anda. Lõunasöögi funktsiooni. Ja eks oli alguses vaja leida oma koht aialindude kambas. Niisama naiivselt seemnekesi nosima tormamist karistati karmilt tihase poolt.

 Siiski tekkis ajapikku Snufikul ka semusid. Nimelt varblased olid need vennad, kes tulid Snufiku poolele ja ajasid tihased minema, kui orav einestama tuli. Tänutäheks pudistas Snufik osa seemneid maha kus varblastel oli neid palju loomupärasem nokkimas käia kui linnumajas. 

Oma kehvade turvameetmetega pehkinud ja niiske puukoopakese vahetas  Snufik keset talve välja. Õigupoolest kukkus see lume raskuse all lihtsalt kokku. Nüüd elab ta meie maja ees kõigi mugavustega kuldnoka pesas. See on mõnusalt vana vatijope sisuga ära vooderdatud ja sellel hoiab ta valvsalt silma peal. Eks nende valvsuse ja koostöö õppetundide eest, peab ta ikka elu tänama. 

Teinekord on peale karme elu õppetunde tänulikust tunda. Jonn tuleb lihtsalt peale ja ebaõigluse tunne, et miks mina… Kuid Snufik õppis selle ära ja kui sa oled õppetunni vastu võtnud, siis teistkorda seda sulle ei anta.

Vot selline lugu, siis Snufikust. Mis ma selle looga öelda tahtsin on siin ridade vahel kenasti kirjas. See on nüüd igaühe enda teha kuidas ta selle poindi  välja loeb ja endale tõlgendab. Võib olla oled ka sina mõnda Snufikut kohanud või oled kogenud elu valusaid õppetunde, mille üle esialgu on raske isegi tänu tunda. Mõnikord lihtsalt on nii ja teinekord on kohe hoopis teisiti.

✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫

Exit mobile version