Site icon PILTSBERG

Julia.

Eelmisel reedel saime kogeda Katu ja meie keskmise tütre Elanoraga midagi täiesti uut.  Ja seda kõike aitas meil kogeda Julia. 

Las ma räägin teile Juliast. Tegemist on tõeliselt tragi ja aktiivse naisterahvaga, kes kasvatab üksinda hoole ja armastusega oma kaht teismelist last. Ta osaleb näiteringis, aitab korraldada väga erilisi õhtusööke ja peab jumal teab mitut ametit veel. Lisaks on meil Juliaga üks äge ühine huvi. Talle meeldib  matkata. Ta on isegi läbinud kuulsa Camino de Santiago  palverändurite teekonna.  

Kõige selle eelneva põhjal võime üheskoos kinnitada, et tegemist on igati tragi ja kõvasti üle Harju keskmise aktiivse naisterahvaga. Ah jaa,  kas ma juba mainisin, et Julia on pime… No mitte täiesti, sest mingit valgust ta tajub, aga objekte ei näe. 

Kui nüüd päris aus olla, siis olime meiegi Juliaga juba mõnda aega tuttavad olnud enne kui teada saime, et Julia ei näe. See oli päris lahe lugu, mida ma enda teada ei kavatse jätta. 

Pimedate Ühing kutsus meid läbima pimedate rada. Kahe tunni jooksul saad kogeda maailma nii nagu pimedad seda kogevad. Etteruttavalt võin öelda, et see on midagi sellist, mida sa suure tõenäosusega pole kunagi kogenud ja mida Piltsbergid täiega soovitavad omal nahal proovida. 

 Seiklus toimus Pimedate Ühingu majas, meid juhatas teele Helen, kes tutvustas kuidas kasutada valget keppi. Juhend kätte saadud, panime ette silmaklapid ning saatsime järgmiseks kaheks tunniks nägemismeele puhkusele. 

Pidime omal käel trepist ülesse saama, kus meid võtis vastu Julia. Ta juhatas meid järgmisesse tuppa. Tutvustas, kuidas see kõlab, et me saaksime aru, et see on suurem ruum. Sealt edasi läksime kööki. Kui eelmises ruumis veel võis silmaklappide vahelt mingit valgust tajuda, siis köök oli täiesti pime. 

Seal saime kogeda, kuidas valada klaasi täis vett nii, et sa ei tea, kui palju sa juba valanud oled. Hea, kui saad aru, et klaasi vett kallad, mitte kõrval istujale pähe. Tõstsime endale taldrikule toitu ja tegime valmis võileivad. Julia juhendas meid ja samal ajal ajasime elust enesest juttu, mille käigus saime teada Julia aktiivsest elust. Loomulikult eeldasime, et Julia on nagu meid teele saatnud Helengi nägija. Julia jälle eeldas, et meie teame, et ta pole nägija. 

Selgus saabus siis majja, kui Julia rääkis, et on juba üle kümne aasta juhendanud pimedas ruumis restorani õhtusööke. Ma uurisin, kas ta kasutab infrapuna prille või kuidas ta orienteerub pimedas? Selle peale Julia imestas, et mis ta nende prillidega peale hakkab? Kas me ei teadnudki, et ta pime on ja meie omakorda, et kuidas see võimalik on? Ta lihtsalt seletas meile nii detailselt, kus me oleme ja mida teeme, et meil ei tulnud kordagi pähe mõte, et ta pole nägija.  Ma puistasin Julia selle peale küsimustega üle, et kuidas ja mis moodi ta ikka matkab. No ja Camino de Santiago ei ole mingi kolme kilomeetrine tuttav pargi ring, vaid ikka mitusada kilomeetrit mägede vahel. Sain aru, et kui oled piisavalt aktiivne ja pealehakkaja, ei ole mingi puue takistuseks. 

Selle tõestuseks oli Viktor, kellega kohtusime järgmises ruumis. Viktor tutvustas meile, kuidas pimedad internetis surfavad ja paar abistavat aparaati, kuidas värve ära tunda ja palavikku mõõta. Ma teile kõigest ei taha rääkida, sest tegelikult soovin, et läheksite ise ja saaksite selle kogemuse. Seikluse tipphetk oli minu jaoks pimedate lauatennis. Viktor tutvustas meile seda mängu. See tõmbas täiega hasardi sisse. Ma silmaklappidega Viktorile vastu ei julgenud mängida. Ta oli liiga proff selle jaoks. 

Processed with VSCO with m6 preset

Pärast käisime selle sama raja uuesti nägijatena läbi. Täitsa ulme ikka, mismoodi me maailma endale ette kujutame. Julia ja Viktor olid minu ettekujutuses hoopis teistsugused. Millegipärast otsustasin Juliale kohe alguses krunni pähe panna 🙂 Lihtsalt selle järgi, milline ta hääletoon oli. Ruumid olid hoopis midagi muud, kui ma neid ette kujutasin. Ruumidest rääkides, siis pean ausalt ütlema, et Pimedate Ühingu maja seisukord pole kuskilt otsast kiita. 

Ja neid ruume on neil väga vaja.  Saime ise oma nahal kogeda, kui vajalik see kõik on. Koht, kus pimedad saavad lihtsalt koos käia või hoopis koos õppida uusi oskusi nagu näiteks massaaz, tegeleda hobidega nagu teatriring ja keraamika. Me saime piiluda keraamika tuppa ja nägime, mis ulme ägedat loomingut pimedad teinud on. Ma nägijana ei saaks hakkama selliste detailidega. 

Meie pere on tänulik selle ägeda kogemuse eest! Ma soovitan igal juhul Pimedate rada proovida. See annab hoopis teise dimensiooni maailmatunnetusele. Julia jutu järgi on plaanis see elamusteenus neil sisse võtta. See oleks kindlasti üks võimalus, kuidas selle maja ja ühingu käekäiku toetada. Igal juhul mina tegin peale seda kogemust ja nende inimestega kohtumist omalt poolt annetuse. Seda pole küll palju, kuid iga pisku loeb. 

Sügav kummardus Pimedate Ühingu rahvale, et kutsusite meid. Mega suured tänud Juliale ja Viktorile ägeda tuuri ja kogemuse eest! 

Exit mobile version