#78. Meisterdasime maski. Elanora üks lapsepõlve trauma on maskid. Katu vennalaps kihutas omal Star Warsi sõduri maskiga mööda elamist ringi ja see tundus talle ülilahe. Isegi Katule ja mulle tundus see ülilahe. Ja Merimee arvas ka, et see on ülilahe, sest see tegi häält ka. Ainuke inimene, kes sümpaatia asemel täielikku õudust tundis, oli Elanora.... Continue Reading →

#71. Jantsuga lauamängude mängimine. Jants on meie laste lemmar tegelane. Võiks öelda, et ta on see imeline haldjast ristiisa, kes meie lapsi poputab. Eelneval päeval toimunud laste sünnarile Jants kahjuks ei jõudnud. Ja hea oligi, et ei jõudnud. Seal oli nii palju rahvast ja sahmimist, et lapsed oleks Jantsu personaalsest poputamisest lihtsalt ilma jäänud. Selle... Continue Reading →

#64. Puzzletamine. Merimee polnud vast kolmeseks saanudki veel, kui avastasin ta esimest korda omaette puzzlet kokku panemast. Elanoral ma sellist huvi pole näinud puzzlede vastu. Ma ise olin väiksena suur puzzlede fänn. Oma esimese tuhandese puzzle panin kokku vast juba kümneselt. See on mõneti selline meditatiivne tegevus. Samas õpetab kohanema värvide maailmas ja märkama mustreid... Continue Reading →

Kui sul on kodus kaks parajat marakratti, kes pidevalt tähelepanu lunivad ja üksteise võidu sigadusi korraldavad, siis terve mõistuse juures sa seda olukorda hullemaks teha ei soovi. Aga vot meie tegime! Meil oli algusest peale väike plaan, et kolm last tulevad. Viimase tuleku aeg oli pigem selline kaugem tulevik. Kuni ühel saatuslikul päeval purjetas meie... Continue Reading →

Uuh! See nädal juhtus ikka kõike. Saime laste esmaabis käia, kodu muutus korraks telestuudioks ja jõudsime isegi Merrumi sünnari selle möllu juures ära pidada. Sellist tempot ei mäleta ma küll juba pikemat aega nagu meil eelmine nädal peal oli. #57.Koristasime Elanoraga kodu. Merrum avaldas soovi memme- taadu poole jääda. Seega saime Elanorale rohkem fookust suunata.... Continue Reading →

Meie väljakutse viiekümne kaheksas päev kujunes niivõrd eriliseks väljakutseks, et sellest peab lausa eraldi blogi kirjutama. Vabandan etteruttavalt nende paari uduse pildi eest, mida tavapäraste ägedate Katu tehtud piltide asemel näete. Teatud asjaolude tõttu Katu enda kaamerat haiglasse kaasa võtma ei hakanud ja tegelikult polnud minulgi plaanis pilti teha, aga siiski paar udust klõpsu sai... Continue Reading →

Elanora raseduse ajaks oli meil oskusi ja enesekindlust juba märksa rohkem. Oskasime seda aega tunduvalt chillimalt võtta. Enam me perekooli minema ei pidanud, vaid pigem jagasime teistele saatusekaaslastele hüva nõu. Katu rasedus hakkas ka sellel korral augustis. Kahe triibuga pulk ei võtnud enam kellelgi jalgu värisema. Elasime ikka oma aktiivset elu edasi nii nagu poleks... Continue Reading →

Ma ei tea kuidas teil on, aga meil on küll nii, et mida kõrgemalt päike paistab, seda lühemaks päevad lähevad. Just ajalises mõttes. Tempo on kuidagi hirmsat moodi peale läinud. Katul tuleb tööd uksest ja aknast ning mina hakkasin siin tublilt koolitusel käima. Tundub, et oleme jõudnud oma tegemistega suisa suveaega, sest just suved on... Continue Reading →