Kes meid instagrammis ja facebookis jälgivad, näevad sealt ringi kargamas alati kammitud peadega hoolikalt puhtaks küüritud nägudega rõõmsaid lapsi. Ekraanilt vaatavad vastu puhanud, laia naeratusega, muretut elu elavad vanemad. Jep, tegelikult see nii ongi 🙂 Meil on kodus imelapsed. Keegi kunagi ei jaura. Alati mängivad üksteisega sõbralikult ja on valmis igasuguseks koostööks. Meie Katuga oleme... Continue Reading →

Oma eelmist blogi (Kõva paadipidu Emajõel ja mis on sellel pistmist tulekahjuga Amazonases) alustasin ma sõnadega, et selle kirjatükiga endale uusi sõpru juurde ei saa. Ma pole vist kunagi nii rängalt eksinud. See lugu läks korda uskumatult paljudele. Seda jagati tuhandeid kordi. Sain kümnetelt inimestelt postitiivset tagasidet ja tänusõnu. Piltsbergi insta ja facebooki lehele tuli juurde... Continue Reading →

Ma tean, et selle kirjatükiga ma endale palju uusi sõpru juurde ei saa, kuid lihtsalt on asju minu sees, mida kinni ei tohi enam hoida. Üldiselt ma tegelikult ei soovita alljärgnevat juttu neil lugeda, kellele ei meeldi vastutust enda tegude eest võtta või tunnistada tehtud vigu. Amazonase metsad ja Siberi Taiga põlevad. Meie ühise koduplaneedi... Continue Reading →

Vana Eesti rahvatarkus ütleb, et ämma tuleb hoida nagu lõikeroosi. Ehk siis pimedas keldris, kaelast saati külmas vees. Mul ema töötas aiandis, kui laps olin ja tõepoolest roose hoitigi keldris kaelapidi vee sees. Jube hästi säilisid. Mul on ämmal üsna mõnus kelder, kus on saun ja korralikult pirakas duššinurk. Eks ta seal külma dušši all... Continue Reading →

                   Ka Eestis on võimalik seiklusrohkeid reise teha. Tegelikult kui sul on väiksed lapsed, võid seiklusrohkeid reise teha kus iganes. Enda kogemusest võin öelda, et kolme lapsega 400 meetri kaugusel kodu Selveris käik ületab mitmekordselt mistahes Indiani Jonesi või James Bondi filmides nähtava actioni.  Koju tagasi jõudes lähed paned altaril küünla põlema ja tänad... Continue Reading →

Palun ärge laske ennast eksitada sellest minimalistlikust pealkirjast. Tegemist ei ole Oskar Lutsu menuromaaniga. Saate hoopis osa killuksesest Piltsbergide suvest. Viimased aastad on suvi olnud tegusamaid aastaaegasid meie pere elus. Ja eks ta ole õige ka, sest looduses on ka ikka kevadel ja suvel seda sagimist kõige rohkem. Rohkematele toimetamistele lisab nüanssi juurde asjaolu, et... Continue Reading →

Väljakutse nagu ikka oli väljakutse. Meil oli kergemaid päevi ja oli väga keerulisi päevi, kus murdumishetked lähedal. Kuid tegime selle möllu läbi. Mida me sellest õppisime või kuidas see meie elu muutis, näeme ja kogeme tulevikus rohkem, kui täna. Võib olla näen väljakutse külvatud seemnete vilju selles, kuidas minu tütred enda lapsi kasvatavad. Kuid juba... Continue Reading →

Üks korralik sünnituslugu ei lõppe tavaliselt sünnitustoa tegemistega. Üldiselt läheb lugu edasi kas pere või ühispalatis. Kahjuks või pigem õnneks mul ühispalati võludest ja valudest lugusid jagada ei ole. Ma olen jutustanud teile kolm lugu sünnitusest ja nüüd on paras aeg need kenasti kokku sõlmida perepalatis toimunud jätkulugudega. Merimee perepalati katsumused. Olime siis alles täiesti... Continue Reading →

#78. Meisterdasime maski. Elanora üks lapsepõlve trauma on maskid. Katu vennalaps kihutas omal Star Warsi sõduri maskiga mööda elamist ringi ja see tundus talle ülilahe. Isegi Katule ja mulle tundus see ülilahe. Ja Merimee arvas ka, et see on ülilahe, sest see tegi häält ka. Ainuke inimene, kes sümpaatia asemel täielikku õudust tundis, oli Elanora.... Continue Reading →