27. päev. Ehitasime metsa onni. Ma olin väiksena kõva onnimeister. Loomulikult sai neid oskusi nüüd ka tütardega ja Katu vennapoja Ramsesega jagada. Püstitasime metsa ühe mõnusa elamise, kuhu saavad tulla üüriliseks kitsekesed ja rebased, kui me parasjagu ise seal ei viibi. Nanobeebi vaatas kogu seda onni ehitamise möllu mõnusas soojas pesas läbi unefiltri pealt. Paps... Continue Reading →
Kolmanda lapse saladus… Meie endine naabrimees on siin loos üks võtmetegijaid.
Iga lastega pere teab, et esimesed kaks aastat tahab laps jõhkralt palju tähelepanu. Mina kutsun seda perioodi koomaperioodiks. Kimad lihtsalt silmad ruudus selle kaks aastat läbi, ilma et saaks midagi aru, mis ümberringi toimub. Esimese lapse puhul oli asi kohe eriti kreisi. Kadus igasugune sotsiaalne elu ära ja eks pablasid ka asju rohkem. Pärast kahte... Continue Reading →
Lokkis okastega siil ehk Piltsbergide unejutud.
Kui Merimee oli nii vana, et alustas omaette toas tudumist, proovisin ma talle unejutte lugeda. Paraku raamatutest ta sellel ajal veel suurt huvitatud polnud. Eriti kui nendes pildid puudusid. Pealegi oli raamatu lugemiseks vaja tuli põlemas hoida ja see pikendas tudule jäämise aega tunduvalt. Nii siis juhtuski, et hämaras toas hakkasid sündima täiesti eriskummalised jutud.... Continue Reading →
Kallile naisele!
Alljärgnev kiri tuleb otse minu südamest. Avaldan teie ees enda isiklikke mõtteid ja sügavaid tundeid. Kindlasti on Sinul oma arvamus ja seisukoht ning ma hindan seda väga sügavalt. Ilusat lugemist! Mu kallis naine, ma vaatan sinu kurbust ja tunnen seda koos sinuga. Sa oled kurb, sest tunned, kuidas oled kaotanud selle, mida nimetad naiselikkuseks. Sa... Continue Reading →
Hõissa vastlad! LapsCurling Eesti moodi. #101kingitust 9.päev
Piltsbergid istusid vastlapäeva ajal kodus ja heegeldasid muinaseestlaste traditsioonidele kohaselt maailma igavavamaid vastlasokke. Kujutage ette pilti hallides toonides lastest, kes mornide nägudega sokke heegeldavad. Samal ajal kostub kelgumäelt sellist mürglit, et aknad värisevad. Võib olla näed sa midagi sellist kuskil lõuna Lätimaal, aga mitte meie kodus! Me otsustasime hoopis pundi sõpru kohale kutsuda, et teha... Continue Reading →
Origami. #101kingitust 8.päev.
Väljakutse kaheksas päev. Kratimamma oli taas jalul. Jehuuu!!! Minu üksikisa aeg oli möödas. Kuigi seekord väga keeruline polnudki. Olenemata sellest, et Katul üsna halb oli, toimetas ta ennastohverdavalt ikkagi põnnidega edasi ja klõpsas isegi mõned blogipildid. Kes natuke fotograafiaga sina peal, teab et pildi lõpptulemuseni kulub kõvasti rohkem tööd ja aega, kui sekundi murdosa pikkune... Continue Reading →
Haigusepoisid on platsis. #101kingitust 6.päev MÜRGELDAMINE
Juhtus nüüd nõnda, et meie poolt astus läbi haigusepoiss. Esimesena tegi ta tutvust Merrumiga. Olin laupäeval sõbra juures metsas talgutel, kui tuli Katu kõne, et memm helistas ja Merrum pidi haige olema. Olin lapsed reede pärastlõunal memme taadu juurde viinud. Merimee nuias juba nädala alguses Memmele Taadile külla.Ta ei jõudnud kuidagi reedet ära oodata. Kahjuks... Continue Reading →
Mul on niiii igaaaaav!!! #101kingitust 4.päev
Ma usun, et nii mõnigi lapsevanem on kuulnud sellist klassikalist lauset oma lapse suust nagu "MUL ON NIIIII IGAAAV!". Ka meie peres on see lause aktuaalne olnud. Minu meelest on see märk ühest parimast seisundist, mis lapsel olla saab. Sellest hetkest alates on võimalik lapse loovus ülesse äratada. Klassikaline "MUL ON IGAAAV!!!" näoilme võiks olla... Continue Reading →
Kodused SPA mõnud. #101kingitust 3.päev
Merimee on meil sünnist saadik hirmsat moodi vett armastanud. Sõna otseses mõttes sünnist saadik, sest ta sündis vannis. Eks seda mere ja vee lembust võib ka nimest välja lugeda 🙂 Kurgipiraat hoos. Selle eest on Elanoral totaalne blokk vee vastu. Ma olen siin Katule omad teooriad välja pakkunud, et miks see hirm nii suur on.... Continue Reading →
