Täiesti uskumatu, aga oleme oma väljakutsega jõudnud poole peale ja enamgi veel. Tänaseks on lastega möllamine igapäevaseks mõnusaks harjumuseks kujunenud. Kuid ega kõik nii libedalt ka ei lähe. Katul on pildistamisega tööd viimasel ajal üpris heas mahus ja ilmselgelt on mul keeruline talle broneerida aega enda projekti jäädvustamise jaoks. Mõni päev on näiteks neidudel hoopis... Continue Reading →
Piltsbergide sünnituslood läbi mehe silmade triloogia teine vaatlus. Nähtus nimega Elanora.
Elanora raseduse ajaks oli meil oskusi ja enesekindlust juba märksa rohkem. Oskasime seda aega tunduvalt chillimalt võtta. Enam me perekooli minema ei pidanud, vaid pigem jagasime teistele saatusekaaslastele hüva nõu. Katu rasedus hakkas ka sellel korral augustis. Kahe triibuga pulk ei võtnud enam kellelgi jalgu värisema. Elasime ikka oma aktiivset elu edasi nii nagu poleks... Continue Reading →
#101kingitust 43-49.päeva ülevaade.
Ma ei tea kuidas teil on, aga meil on küll nii, et mida kõrgemalt päike paistab, seda lühemaks päevad lähevad. Just ajalises mõttes. Tempo on kuidagi hirmsat moodi peale läinud. Katul tuleb tööd uksest ja aknast ning mina hakkasin siin tublilt koolitusel käima. Tundub, et oleme jõudnud oma tegemistega suisa suveaega, sest just suved on... Continue Reading →
Ühe naise sünnituslugu läbi mehe silmade! Esimene vaatlus – Merimee.
Ma olen südamest tänulik, et ajad on nõnda edasi läinud, et ka isad võivad sünnitusest osa võtta. Minu isa sai heal juhul järgmine päev läbi kolmanda korruse haigla akna uut ilmakodanikku näha. Täna on võimalik koos naisega see võimas protsess käsikäes läbi teha. Katu on oma sünnituslugusid naistega nii saunas kui sauna taga pajatanud küll... Continue Reading →
Ülevaade meie eelmise nädala tegemistest. Ehk #101kingitust 34-42.päeva ülevaade.
Uuuh! Kevad on käes! Kased pumpavad värskest mahlast oksad punni. Linnud laulavad nii kuidas torust tuleb ja ojakesed vulisevad täie rõõmuga. Täpselt need tunnusmärgid on ka Piltsbergidel välja löönud. Süda laulab, keha pumbatakse täis uut värsket energiat ja naabrinaised vulised ning mulisevad kaks korda kiirema tempoga. Ilusad ilmad kutsusid meid välja ja nõnda on omajagu... Continue Reading →
Meie pere auliige, Onu Karma.
Need, kes Piltsbergide tegemiste kohta varasemalt lugenud, teavad juba nime ja nägupidi kõiki meie pereliikmeid. Näiteks, kui Vikerkaare Karu peaks teile koos oma parima sõbra Vikerkaare Hobusega kuskil kaubanduskeskuses vastu jalutama, oskaksite neid juba nime pidi tervitada. Siiski pole meie senistest lugudest läbi käinud ühte väga tähtsat tegelast. Tema on meie pere üks vanemaid liikmeid... Continue Reading →
Pildid ja jutud meie eelmise nädala tegemistest. Ehk #101kingitust 27-33.päeva ülevaade.
27. päev. Ehitasime metsa onni. Ma olin väiksena kõva onnimeister. Loomulikult sai neid oskusi nüüd ka tütardega ja Katu vennapoja Ramsesega jagada. Püstitasime metsa ühe mõnusa elamise, kuhu saavad tulla üüriliseks kitsekesed ja rebased, kui me parasjagu ise seal ei viibi. Nanobeebi vaatas kogu seda onni ehitamise möllu mõnusas soojas pesas läbi unefiltri pealt. Paps... Continue Reading →
Kolmanda lapse saladus… Meie endine naabrimees on siin loos üks võtmetegijaid.
Iga lastega pere teab, et esimesed kaks aastat tahab laps jõhkralt palju tähelepanu. Mina kutsun seda perioodi koomaperioodiks. Kimad lihtsalt silmad ruudus selle kaks aastat läbi, ilma et saaks midagi aru, mis ümberringi toimub. Esimese lapse puhul oli asi kohe eriti kreisi. Kadus igasugune sotsiaalne elu ära ja eks pablasid ka asju rohkem. Pärast kahte... Continue Reading →
Lokkis okastega siil ehk Piltsbergide unejutud.
Kui Merimee oli nii vana, et alustas omaette toas tudumist, proovisin ma talle unejutte lugeda. Paraku raamatutest ta sellel ajal veel suurt huvitatud polnud. Eriti kui nendes pildid puudusid. Pealegi oli raamatu lugemiseks vaja tuli põlemas hoida ja see pikendas tudule jäämise aega tunduvalt. Nii siis juhtuski, et hämaras toas hakkasid sündima täiesti eriskummalised jutud.... Continue Reading →
