Täitsa õudne lugu, minust on saanud torisev vanamees. Mind lähemalt ja kaugemalt ümbritsevad inimesed teavad ikka mind kui nalja ja elurõõmu täis inimesena. Ma olen ikka olnud see tüüp, kes seiklust kohates pikalt mõtlema ei hakka, vaid kargab kohe paati. Ma olin ju see vend, kes suudab lastega koos hullata nii nagu homset ei tuleks.... Continue Reading →
Mulle kirjutas paar päeva tagasi instagrammi Kaili. Ma kohe kirja avada ei saanud ja nägin vilkasmisi ainult algust - olen nüüd juba mitu päeva hoogu võtnud, et kirjutada... Kohe käis automaatselt jõnks läbi, et millise õudse käkiga ma nüüd olen hakkama saanud. Vaata ikka kuidas on meie sees mingid salajased hirmud. Kohe tuli silme ette... Continue Reading →
Kui vanad on sinu lapsed? Võib olla on sul lapsed juba täiskasvanud või on sul lapsed alla kümne aastased nagu meilgi. Igal juhul kutsun sind kaasa ühele mõttekäigule. Kas sa oled enda peas flirtinud ideega tutvustada alaealistele lastele alkoholi? Kujuta ette, et su lapsel on kaheksa aastane sünnipäev. Sellises vanuses lapsed on juba piisavalt iseseisvad,... Continue Reading →
Paras aeg on teha läinud aasta kokkuvõte. Midagi keerulist siin ei ole. Kõigepealt tuleb kannikate vahele puhkama saata kõik tegelased, kellel minust paremini läks. Hoiatan kohe kõiki ette, et allpool lähen pisut rohkem emotsionaalsemaks ja luban endale kasutada väheke vägisõnade rohkemat kõnepruuki, kui olete harjunud Piltsbergi blogist lugema. Paraku teisiti lihtsalt ei anna seda emotsiooni ehedalt... Continue Reading →
Elas kord üks perekond Kellusid. Mitte ennemuistsel ajal, vaid täitsa tänasel päeval. Ja polnud nad ehitusel müüriladujate poolt kasutatavad kellud, vaid perekonnanimi oli Kellu. Minu arust üpris armas nimi. Seda arvas ka pereema Liisa, kui omal ajal altari ette astus koos perepea Kenno Kelluga. Nende kaks last olid loomulikult ka Kellud. Tütar käis veel lasteaias,... Continue Reading →
