Jube keeruline on rääkida enda küljes olevatest mitte meeldivatest asjadest. Ikka tahad välja paista ju vähe asjalikumana, kui tegelikult oled. Mõnes mõttes on see edasiviiv jõud ja annab kamaluga enesehinnangut juurde ning aitab sirgema seljaga loojangu poole tatsata. Maha sureme me kõik kunagi, miks siis pea norus läbi elu minna. Samas veidike enesekriitikat ei tee... Continue Reading →

Merimee siin aeg ajalt ikka katsetab meid, et kas läheme kaasa kodulooma võtmise plaaniga. Iga jumala kord, kui seda juttu kuulen, viskab mul millegipärast ninna kirbe hamstripissi hais. Katu juhatan ma sellest vestlusest kohe välja. Tema üli emalik leebe loomus murduks lihtsalt varem või hiljem ja üsna pea oleks meil vannitoa asemele miniloomaed. Ta on... Continue Reading →

Kuidas sinul unenägudega lood on? Mul on unenäod vägagi elavad. Ma kunagi mõtlesin, et see on kõigil nii. Meie peres räägiti unenägudest väga tihti. Nõnda tuligi mulle üsna suure üllatusena, et osad inimesed ei näegi praktiliselt kunagi und või kui näevad, siis ei mäleta ärgates sellest suurt midagi. See teadmine jõudis minuni, kui olin juba... Continue Reading →

Käisin üleeile lastega Marti jooksmas. Uskuge või mitte, kuid olen siin Maarjamaal 36 aastat nõnda mööda saatnud, et pole kordagi Marti jooksnud. See oli täitsa esimene kord minu elus. Ma kasvasin maal metsade keskel. Lähim püsiasukast naaber oli vanaproua Agnes. Tema elas meist pea kahe kilomeetri kaugusel. Kui ma oleks omaette talle pimedal novembri õhtul... Continue Reading →

Kui me Katuga kohtusime, pidasin ma kõrtsmiku ametit. Töötasin ühes vanalinna pubis. Nagu igas pubis, olid meil ka omad püsikunded. Mulle meenub üks vanem daam, kes elas samas majas, kus meie pubi asus. Iga nädal vähemalt korra, vahel ka rohkem, astus ta meite poolt läbi. Tellis koogitüki, kohvi ja klaasikese konjakit. Pidavat vererõhule hästi mõjuma.... Continue Reading →