Minu meelest on ikka ulmeliselt äge, et ilmataat meile aasta alguses valge kauni lumevaiba kinkis. Ma tean üsna hästi, et ega ma üksi sellest rõõmu tunne. Aasta teisel päeval läksime semuga ratastega sõitma. Pidime Harku metsa terviserajad koheselt välistama. Need olid lihtsalt nii paksult inimesi täis nagu Tokyo metroo tipptunni ajal. Vast mõne väiksemat kasvu naisterahva oleks hädaga rahvamassi vahele veel pressinud, aga kaks elusuuruses ratastega mehemürakat kõige parema tahtmise ja kahe purgi vaseliini abiga oleks olnud juba eos läbikukkunud üritus .
Kõrvalt vaadates meenutas see pilti mu lapsepõlvest. Seisime emaga lõputuna näivas vaikselt liikuvas järjekorras, et osta peldikupaberit. Need inimesed siin olid samamoodi pikkades järjekordades, kuid nende sihiks polnud peldiku paber. Seda ja muud kraami, mis Nõuka ajal defitsiit oli, on poed kuhjaga täis. Ei pea isegi poodi enam minema, teed nutifonis kaks klikki ja kuller on sul pelleri paberi hunnikuga ukse taga. Need inimesed jahtisid tänapäeva defitsiiti – värsket metsa õhku, talvist metsa vaikust ja soovisid lasta silmadel puhata looduse poolt valgeks võõbatud kunstiteosel. Sellist kraami juba kulleriga kohale ei telli ega poeletilt osta ei saa.
Ilmselt nad seda kõike sellisel skaalal linnalähedastel terviseradadel ei saa, kui hingelt sooviks, aga ajab asja ära seegi. Päris vaikuse ja üksi olemise jaoks peab ikka tunnikese jagu linnast välja sõitma. Ei tundugi nagu väga defitsiitne värk see talvine metsavaikus, kõigest tunnikese kaugusel pealinnast. Kuid kui vaadata nüüd suuremat pilti, siis see on maailma mõistes midagi täiesti erilist.
Loen praegu Romet Vaino raamatut “Peegel karu silmades”(muideks kui sind natukenegi metsa poole tõmbab, siis see raamat on sulle kohustuslik kirjandus). Romet toob raamatus mitmeid kordi esile, kuidas ta on korraldanud matku välismaalastele, kes lihtsalt ei jõua ära imestada seda korrastamata looduse ilu ja tõeliselt haruldast väärtust – vaikust. Inimesel on komme märgata asjade tõelist väärtus alles siis, kui see igaveseks kadunud on. Loodame, et me ikkagi nii kaugele ei pea minema nagu läänes juhtunud on. Ega pea kõike enne kultuurseteks metsadeks muutma, et taibata kui hinnalised meie põlised laaned olid.
Meile eestlastele on mets ikka pelgupaik olnud kui jama majas või vesi ahjus. Sõdade, nälja, haiguste eest oleme metsa pagenud ja metsalt abi otsinud. Ma olen südamest tänulik, et see pandeemialaine meid metsa tagasi kihutas. Eriti hea meel on mul, et lapsed on metsa saadud. Just lapsed on need tegelased, kes saavad seista selle eest, et ka nende lastel oleks alles mets, kust vajadusel abi otsida. Olgu see siis akude laadimine, vaikuses kümblemine või viiruste seljatamine läbi vitamiinidest pakatavate metsasaadustega. Seda oli juba kevadel esimese koroonalaine ajal näha, kuidas rabade laudteed ummistusid inimestest. Ühtepidi on see tore, et inimesed leidsid tee loodusesse, aga teistpidi kurb, et paljude jaoks on mets nii võõraks jäänud, et ilma ettevalmistatud radadeta ei julge ega oska metsas liikuda. Tegelikult on meile kõigile siin metsaaluseid küllaga kus ringi luusida, ilma et teist hingelist näeks.
Mulle on südameasi lastele näidata, et metsa ei pea kuidagi moodi kartma. Märgistatud matkarajast korraks kõrvale astudes ei karga kohe sulle marutaudis rebane kõrri või ei ime miljon puuki sind sedamaid verest tühjaks. Täna näitan ma lastele metsa teise nurga alt läbi metsa sünnipäevade mida korraldan. Need on saanud aina populaarsust juurde. On vanemaid, kes ise juba otsivad alternatiive tubastele üritustele ja on ka neid, kes lihtsalt häda sunnil on tee leidnud metsünnipäevadeni. Mängutoad on lihtsalt kinni ja last ilma peota jätta tundub ka kuidagi julm. Tulgu need lapsed mis iganes teed pidi, kuid peale sünnipäeva on üldiselt ikka sama tulemus. Lapsed said metsaga lähedasemaks.
Iga sünnipäeva alguses teen ma lastega soojendusvõimlemise. See on mulle indikaator, mis näitab, kui temperamentse, välja elamata või vastupidi väljaelanud pundiga mul tegemist on. Muideks täpselt samad lapsed võivad erinevatel päevadel anda hoopis erineva tulemuse. Seega on absoluutselt iga metsamatk või sünnipäev täiesti erinev ja unikaalne.
Kui grupis on terve hulk marakratte, kellel on energiat rohkem kui Duracelli jänesel, läheb metsas kõvaks mürgliks. Vabandan juba ette nende ees, kes samal päeval plaanisid metsa vaikust kuulama tulla. Ma usun, et annate andeks, sest see on kõik laste nimel. Lasen neil läbi erinevate mängude, kuhjunud emotsioonidest tühjaks karjuda ja joosta. Teraapiliselt vabastavat mõju võib kohe samal hetkel näha. Kuid see mõju ei piirdu ainult metsaga. Seda kinnitavad lastevanemate poolt saadetud tagasiside kirjad. Nii mõnigi on küsinud, et mis sa mu lapsega tegid? Miks ta tavapärase maja lammutamise ja vanemate närvidel sõitmise asemele rahumeelselt mängib ning ilma jauramata magama läheb? Ma ütlen selle peale, et ah tead, mine metsa! Ja võta laps ka kaasa!
Mõne vaiksema pundiga me teeme jällegi rohkem maagiat ja suhtleme loodusega. Mõlemal juhul muutub mets lastele hirmutava kõleda koha asemel loomulikuks mänguruumiks. Tekib side loodusega. Erineva kujuga puid nähakse nüüd kas turnimispuu, nõia majana või hoopis on tegemist sõbraliku teejuhiga. Lapsed saavad endale elukestvaid kingitusi läbi uute teadmiste loodusest. Järgmine kord metsa minnes on lapsel uued teadmised, oskused ja avatud fantaasia, mis muudab selle keskkonna põnevaks arendavaks mängumaaks.
On olnud juhuseid, kus isegi rauast tugevamad nutiahelad on mets purustanud. Lahutamatu ihuliige telefon jäetakse vabatahtlikult maha. Nendest lastest saavad metsapoole lapsed. Loomulikult ei piisa ainult ühest metsasünnarist sellest, et lapsest saaks automaatselt looduslaps. See on kõigest üks hea ukseavaja nii lastele, kui ka vanematele kes sünnaril kaasa löövad. Ülejäänud töö on ikka meie lapsevanemate teha, et edasisi rännakuid loodusesse julgustada.
Ja metsapoole lapsi on meile vaja, kui soovime, et jääksid püsima meie rahvuslikud aarded – puutumata laaned ja rabad. Iga tänane selline laps kasvatab oma suhtumise ja austusega looduse vastu tulevikuks hektari jagu puutumatut metsa juurde. Meil võib ju olla üle poole maast metsa all, kuid kuniks me mõõdame selle väärtust raieküpsuse järgi, ei oma ta väga suurt erinevust põllul kasvavast nisust. Monokultuurseid metsapõlde kohtab läänes igal pool, puutumatut metsa paraku mitte. Kui juba täna tullakse meie metsade metsikust ja rabade vaikust kaugetelt maadelt nautima, siis igasugune loogika ütleb, et tulevikus läheb see veel rohkem hinda. Minge nüüd metsa ja võtke lapsed ka kaasa, et neist saaksid metsapoole lapsed.
Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.
