Reis metsiku ida tuhamägedest igivanade liustikeni.

                   Ka Eestis on võimalik seiklusrohkeid reise teha. Tegelikult kui sul on väiksed lapsed, võid seiklusrohkeid reise teha kus iganes. Enda kogemusest võin öelda, et kolme lapsega 400 meetri kaugusel kodu Selveris käik ületab mitmekordselt mistahes Indiani Jonesi või James Bondi filmides nähtava actioni.  Koju tagasi jõudes lähed paned altaril küünla põlema ja tänad... Continue Reading →

Suvi.

Palun ärge laske ennast eksitada sellest minimalistlikust pealkirjast. Tegemist ei ole Oskar Lutsu menuromaaniga. Saate hoopis osa killuksesest Piltsbergide suvest. Viimased aastad on suvi olnud tegusamaid aastaaegasid meie pere elus. Ja eks ta ole õige ka, sest looduses on ka ikka kevadel ja suvel seda sagimist kõige rohkem. Rohkematele toimetamistele lisab nüanssi juurde asjaolu, et... Continue Reading →

#101kingitust. Viimane nädal purgis! Me tegime ära!

Väljakutse nagu ikka oli väljakutse. Meil oli kergemaid päevi ja oli väga keerulisi päevi, kus murdumishetked lähedal. Kuid tegime selle möllu läbi. Mida me sellest õppisime või kuidas see meie elu muutis, näeme ja kogeme tulevikus rohkem, kui täna. Võib olla näen väljakutse külvatud seemnete vilju selles, kuidas minu tütred enda lapsi kasvatavad. Kuid juba... Continue Reading →

Perepalati lood. Epiloog.

Üks korralik sünnituslugu ei lõppe tavaliselt sünnitustoa tegemistega. Üldiselt läheb lugu edasi kas pere või ühispalatis. Kahjuks või pigem õnneks mul ühispalati võludest ja valudest lugusid jagada ei ole. Ma olen jutustanud teile kolm lugu sünnitusest ja nüüd on paras aeg need kenasti kokku sõlmida perepalatis toimunud jätkulugudega. Merimee perepalati katsumused. Olime siis alles täiesti... Continue Reading →

Päev 78-91

#78. Meisterdasime maski. Elanora üks lapsepõlve trauma on maskid. Katu vennalaps kihutas omal Star Warsi sõduri maskiga mööda elamist ringi ja see tundus talle ülilahe. Isegi Katule ja mulle tundus see ülilahe. Ja Merimee arvas ka, et see on ülilahe, sest see tegi häält ka. Ainuke inimene, kes sümpaatia asemel täielikku õudust tundis, oli Elanora.... Continue Reading →

Nädal 71-77

#71. Jantsuga lauamängude mängimine. Jants on meie laste lemmar tegelane. Võiks öelda, et ta on see imeline haldjast ristiisa, kes meie lapsi poputab. Eelneval päeval toimunud laste sünnarile Jants kahjuks ei jõudnud. Ja hea oligi, et ei jõudnud. Seal oli nii palju rahvast ja sahmimist, et lapsed oleks Jantsu personaalsest poputamisest lihtsalt ilma jäänud. Selle... Continue Reading →

Nädal 64-70

#64. Puzzletamine. Merimee polnud vast kolmeseks saanudki veel, kui avastasin ta esimest korda omaette puzzlet kokku panemast. Elanoral ma sellist huvi pole näinud puzzlede vastu. Ma ise olin väiksena suur puzzlede fänn. Oma esimese tuhandese puzzle panin kokku vast juba kümneselt. See on mõneti selline meditatiivne tegevus. Samas õpetab kohanema värvide maailmas ja märkama mustreid... Continue Reading →

Blog at WordPress.com.

Up ↑