Laske sisse mardisandid! Marti-marti!

Käisin üleeile lastega Marti jooksmas. Uskuge või mitte, kuid olen siin Maarjamaal 36 aastat nõnda mööda saatnud, et pole kordagi Marti jooksnud. See oli täitsa esimene kord minu elus. Ma kasvasin maal metsade keskel. Lähim püsiasukast naaber oli vanaproua Agnes. Tema elas meist pea kahe kilomeetri kaugusel. Kui ma oleks omaette talle pimedal novembri õhtul... Continue Reading →

Kas me oleme lõplikult oma laste tuleviku pekki keeranud või on siin veel miskit teha?

Kui me Katuga kohtusime, pidasin ma kõrtsmiku ametit. Töötasin ühes vanalinna pubis. Nagu igas pubis, olid meil ka omad püsikunded. Mulle meenub üks vanem daam, kes elas samas majas, kus meie pubi asus. Iga nädal vähemalt korra, vahel ka rohkem, astus ta meite poolt läbi. Tellis koogitüki, kohvi ja klaasikese konjakit. Pidavat vererõhule hästi mõjuma.... Continue Reading →

Blog at WordPress.com.

Up ↑