Kreeni kiskuvad uusaastalubadused.

Juhuuu, täna on selle aasta kõige masendavam päev! Briti psühholoog ja teadlane Cliff Arnall on võtnud endale vaevaks välja uurida, mis on aasta kõige masendavam päev. Ta koostas selleks matemaatilise valemi. 

Valemi koostamisel arvestati kuut olulist faktorit: ilmastikuolud, pühadega tekkinud materiaalsed raskused, puhkuste lõpp, purunenud uusaasta lubadused, madal motivatsioon, kehv enesetunne.

Arvutuste tulemusena sai ta vastuseks, et kõige masendavam päev aastas on jaanuari kolmas esmaspäev. Minu arust on täitsa lahe, et see kõige masendavam päev kohe aasta alguses ära on. Siit saab ju ülejäänud aasta ainult paremaks minna! 

Eks muidugi on kehv enesetunne peal, kui mõistad, et jõulude ajal nädalaga sisse aetud lisakilod teps mitte nii kiiresti ära ei kao. Oled juba mitu nädalat jõusaalis hullu pannud, aga tulemused on visad tulema. Seapraest ja toorjuustu koogist tulnud lisakalorid on justkui superattakiga tagumiku külge liimitud. No selline värk tõmbab igal juhul moti maha. Ja madala motiga ongi uusaasta lubadused unustuse hõlma vajunud. Tõsised jõusaali jõmmid saavad selle peale ainult kergendatult hingata. Taas on rohkem ruumi rahulikult kangi tõstmiseks. Aasta esimestel nädalatel jõusaale ummistanud ülimotiveeritud uusaasta lubadustega tegelased on käega löönud. Proovime järgmine aasta uuesti ehk läheb paremini… 

Ma pole kunagi endale uusaastaks lubadusi andud. Olen iseendale antud lubadustega üsna kehv. Õnneks teistele antud lubaduses olen tunduvalt parem. Selle asemel olen ma väljakutsete ja eesmärkide meetodid valinud. Eks nad sarnased on, kuid lubadus on minu jaoks nagu soov või unistus. Eesmärk on konkreetselt ajaliselt piiritletud ja tulemus on mõõdetav. Näiteks võtsin eelmine aasta eesmärgiks 101 päeva järjest iga päev vähemalt tund aega lastega kvaliteetaega veeta. Eesmärk oli arendada endas püsiv positiivne harjumus lastele tähelepanu pöörata. Võin öelda, et toimis. Nii lapsed, kui mina harjusime ära, et iga päev on meil omavaheline aeg. 

Olen ka teinud üle 400 päeva kestnud väljakutse. Selle nimi oli “ära lõhu ketti”. Esialgu oli see mõeldud 100 päevaks, aga tulemused olid super head ja harjumus nii sees, et läks 4 korda pikemaks. See oli täiesti hardcore enesearengu kiirendi.  Lugesin selle väljakutse jooksul palju raamatuid, kuulasin sadu tunde podcaste, tegin lugematul hulgal kätekõverdusi ja kõhulihaseid. Eks see läks tänu sellele pikemaks, et sain kogeda kogu aeg edu tunnet. See edutunne ja enda progressi jälgimine on ülimalt olulised elemendid just pikemaajaliste väljakutsete puhul. 

Neid edutunde teadlike kontrollpunktide tekitamisel kasutasin “marjakorvi meetodit”. Kindlasti on sellel meetodil mingi teine nimi, aga mina kogesin seda esmakordelt pisikese poisikesena just marju korjates. 

Oli mõnusalt palav augusti algus. Kodukandi järverand suisa röökis kutsuvalt “Tule ja lange mu jahutavate lainete vahele! Tralli liivases rannas koos teiste põnnidega! Tule juba kiiresti!!! Ära passi, need on viimased soojad ilmad!!”.

Olin juba rattasadulas, kui ema pakkus välja hoopis teise plaani. Ma võiks tal paar marjapõõsast tühjaks korjata. Ma rääkisin omalt poolt sellest üle metsade ja põldude kaikuvast vastupandamatust järve kutsest ja viimastest ilusatest ranna ilmadest. Paraku ei muutnud need ta meelt. Jõudsime siiski diilile, et kui saan terve ämbri marju täis, olen vaba mees. 

Ämber näpus asusin ülimotiveerituna eesmärki täitma. Silme ees kajastusid saltoga vettehüpped ja kõva plärtsuga pommid.  Rahmeldasin mõnuga, tundus, et kõik sujub plaanipäraselt, kuni vaatasin ämbrisse. Paganamas, sellel oli alles põhi vaevalt kaetud. Mulle tundus, et olin pool oma noorest elust siin põõsas veetnud. Motivatsioon kukkus sekundiga rämedasse miinusesse. Minu eesmärk jõuda järve äärde kaugenes kinnipüüdmatusse tulevikku. Mitte ühestki otsast ei tundunud mulle, et jõuan enda eluaajal selle ämbri täis korjata. See pingutus oli nii mõttetu ja kättesaamatu, et otsustasin siis üldse mitte korjata. Mis seal vahet on, nii kui nii ei jõua järve äärde ju. 

Ema nägi mu noore hinge rabelemisi ja ulatas selle peale mulle kruusi. Ütles, et tead, korja kõigepealt kruus täis ja kalla see siis ämbrisse. Siis ei pea rasket ämbrit käe otsas hoidma ja nii on kergem. Kergemaks läks tõesti. Kruus täitus kui imeväel. Pops ja pops lendas järgmine kruusitäis ämbrisse. Nagu iseenesest  oli ämber järsku täis. 

Pikkade eesmärkidega on tõesti nõnda, et mott kaob üsna kähku. Edu tunne jääb nii kaugesse teadmatusse tulevikku, et lõpuks väsid ja lööd lihtsalt käega. Kuigi tegelikult võid liikuda väga õiges tempos. Oma viimased väljakutsed ja eesmärgid ma olengi ära jaotanud väiksemateks “kruusideks”. Ja väljakutsete fänniks olen ma siin nelja aasta jooksul saanud. Neid on erineva pikkusega erinevas stiilis tehtud juba omajagu. Seega tean ma omal nahal üsna hästi, mis on motivatsiooni puudus ja kuidas sellega võidelda.

Kõikse tähtsam on ikka eesmärk! Juba see peab olema piisavalt motiveeriv, et sa päriselt tahad ka sellesse punkti jõuda. Võtame näiteks mu viimase 90 päeva kestnud väljakutse Terve paps = terve laps. Eesmärgiks oli parandada enda enesetunnet ja võtta kaalust alla. Tundub nagu üsna lihtne, paned eesmärgiks a la kümme kilo kergem kolme kuuga ja asi korras. Ma soovisin teada saada, mis päriselt sügavuti see kaalulangus mulle tähendaks. Selleks küsisin kõigepealt endalt viis Miksi ? 

“Illimar, miks sa tahad kaalust alla võtta?” – See annab parema enesetunde. 

“Illimar, miks sul on vaja paremat enesetunnet?” – Siis on mul rohkem enesekindlust ning energiat ja mul jagub seda teistelegi. 

“Illimar, miks sa tahad, et sul jaguks energiat teistele?” – Selle energiaga saan rohkem veeta kvaliteetaega oma lastega ja inspireerida teisigi seda tegema.

“Illimar, miks sa tahad veeta rohkem aega oma lastega?” – Sest näen, et see on neile samasugune põhivajadus nagu söök, jook või puhkus. Ja kui ma nendega rohkem aega veedan, siis annan sellega neile tulevikuks head eeskuju.

“Illimar, miks sa tahad neile tulevikuks head eeskuju anda?” – Ma soovin väga, et nad oleksid julged, energilised, tervisest pakatavad täiskasvanud. 

Voilaaa! Jõudsingi oma tõelise eesmärgini, mis mulle mõjus väga motiveerivalt. Enne väljakutse algust ma oma 13 kilose ülekaalu, vähese liikumise ja olematu puhkamisega ei andnud just parimat eeskuju lastele tervislikeks ja energiliseteks täiskavanuteks sirgumiseks. Minule sai see eesmärk hoopis teise ja palju võimsama tähenduse kui algupäraselt. 

Nüüd, kui sügavam eesmärk oli välja selgitatud, vaatasin, kuidas saaks lisada juurde mõõdetavuse. Selleks said kaalunumber 82 kilo. Füsioloogiline vanus senise 45 asemel alla 30. Rasvaprotsent alla 20 jne. Ajaline mõõdetavuseks panin kolm kuud. Selle ajaga kinnistuvad kohe kindlasti uued harjumused. 

Lisaks mõjub mulle väga hästi distsipliin. Iga jumala päev tuleb korrata mingit tegevust lollikindla järjepidevusega, et sellest saaks sinu kasulik harjumus. Mul olid selleks toidupäeviku pidamine, 50 kätekat ja kõhulihast. 

Seadsin endale 2 nädalased kontrollpunktid, kus jälgisin arengut ja sain teha korrektuure kui vaja. Nendes kontrollpunktides jooksin trepist ülesse jälgides, kas seda on lihtsam teha. Jälgisin lastega koos trenni tehes, kas nad on nõus vabatahtlikult minuga kaasa siplema. Viskasin uhkuse tundega pilgu peale oma kirja pandud menüüle. Ja käisin kaalul. Need kontrollpunktid töötasid justkui marjakruusid, mis ämbrit täitsid.

Kuigi väljakutse lõppes juba kuu aega tagasi, on mul tekkinud sellest uued kasulikud harjumused ja minu kaal kenasti paigas ja muud näitajad lähevad tõusvas joones aina paremaks. 

Hetkel on meil käimas #kogumispäeviku väljakutse. Seda teeme kogu perega. Esmane eesmärk on harjutada ka Katu väljakutsete kunniks ja temas kuidagi see distsipliinipisik ellu äratada. See on mulle isiklikult väga arendav moment. Saan sisuliselt harjutada ennast motivatsioonikõnelejaks, kes päeva lõpuks suudab isegi muidu tumma seina rääkima motiveerida. 

Pikemas skaalas on eesmärk saavutada kontroll rahade väljamineku üle. Ehk igakuine eelarvetabel saab meie uueks harjumuseks. Sellest eesmärgist esimesed kruusikesed on suurte kuluridade protsentuaalsed vähendamised. Need kaks kulurida on toit ja “müstiliselt kaduma läinud raha”. Tegelikult võiks eesmärgiks seada, et seda “müstiliselt kaduma läinud raha” rida üldse ei tekikski eelarvesse. Kuid eesmärgid peavad olema lisaks motiveerimisele ka teostatavad. 

Vaadake korra enda uusaastalubadused üle. Kas olete kenasti rajal või hakkab vaikselt motivatsioon langema?  Mõelge kas ehk oleks mõttekas need hoopis konkreetselt mõõdetavateks eesmärkideks seada? Proovi enda peal seda viie miks küsimuse meetodit ja vaata, mis on see sügavam väärtus, miks seda teed. Võib olla on juba see uus motivatsioon. Jaota eesmärk tükkideks ja ära unusta tähistamast neid väikseid võite. 

Edu ja jaksu! Üks on kindel, homme on üsna tõenäolisemalt vähem masendavam päev, kui täna 😉

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.