Aus ülestunnistus. Ma käin endaga deidil.

Kirjutasin selle blogi valmis juba eelmisel nädalal. Kuid see tundus just nüüd õige ülesse panna.

Oh jess! Ma sain üle saja aasta metsa. Võtsin Elanora ja Madeliine ka endaga ühes ja sõitsin maale. Mul on nõndaviisi, et kui pole jupp aega metsa saanud, lähen seest katki. Meil on kodu lähedal ka mets, aga see pole päris see. Siin on hunnikute viisi inimesi. Mul on vahepeal vaja olla ikka päris üksi metsas. Võin tundide viisi sihitult ringi tatsata või lihtsalt tagumiku kuskile samblasele kännule päevaks asetada. Lihtsalt istun, kuulan ja passin. 

Katule tundus see alguses igasuguse loogika vastane, et inimene tahab üksipäini tundide viisi mööda metsa ringi lonkida. Linnas kasvanud inimesele paistab see tegevus isegi suisa kõhedust tekitavalt. Metsas on ju karud, sitikad ja ussid, kes kõik juba metsaservas hambad irevil ootavad, millal saaks abitu ohvri tervena pintslisse pista. No ok ega see asi nii hull ka pole. On Katugi minuga mööda metsi ringi lonkinud, kuid üksinda ta sinna ei roni. 

 Sügisene mets jääb peale päikese loojumist haudvaikseks. Mõned krabinad siin seal on. See vaikus ongi alguses hirmutav.  Sest vaikuses sa hakkad kuulama iseennast – kõige tähtsamat inimest oma elus. Täna me teeme kõike selleks, et seda tüüpi mitte kuulata ja temaga suhelda. Näiteks linnas olles ümbritseb mind pidevalt mingi müra. Ja kui tekib vaikus, siis ma tahan kohe selle summutada. Kodus toimetades panen käima muusika või läheb taustaks käima telekas. Kui hakkab ebamugav tunne tulema, on vaja kutsuda külla sõbrad või nende juurde ennast sättida või hoopis haaran telefoni, et sotsiaalmeediast kiiret infot peale kammida. Jääb selline tunne nagu põgeneks , et jumala pärast ei saaks olla iseendaga. Kohe on vaja mingit tegevust või kära. Paraku on vähemalt minul nõnda, et kui ma summutan müraga enda sisemise mina, siis läheb asi hapuks. 

Mu sisemine mina üritab mulle aeg ajalt kõval häälel märku anda, et pole mõnda aega suhelnud. Ma jälle teen näo, et ei kuule. Kiirelt leian mingi tegevuse, et see hõikamine summutada. Lõpuks, kui see sisemine mina on enda hääle kähedaks karjunud, lööb ta käega, keerab solvunult selja ja poeb kuskile urgu tagasi. Sellest saan siis aru, kui ei tunne ennast enam tervikuna. Jube võõras on olla iseenda kehas. Kõige ümbritseva vastu kaotan huvi ja muutun närviliseks. Vot siis on aeg kibekärmelt metsa poole punuma panna. Kui ma ise lähen katki, pole mul ümbritsevatele inimestel miskit toredat pakkuda, ma teen ka nemad nõnda katki. 

Esimest korda see tunne tabas mind, kui elasin Mustamäel üheksakordse maja esimesel korrusel. Korteri aknad jäid sisehoovi poole. Muidu nunnu korter hakkas ühel päeval kuidagi rusuvalt mõjuma. See tunne kasvas ja kasvas. Lõpuks oli nii, et töölt koju tulles tegin kõike selleks, et võimalikult kaua vältida tuppa minemist. Ühel talvisel nädalavahetusel ei suutnud seal sekunditki olla. Istusin autosse teadmata kuhu suund võtta. Lihtsalt sõitsin ja sõitsin. Jõudsin omadega Kurtna lähedale vanemate kodukanti. Jätsin auto ühe metsaserva äärde ja läksin läbi kohevate lumehangede sumbates metsa. Jõudsin pisikese lagendikule, kus maha kukkunud puu pakkus mõnusat istumisealust. 

No ja siis lihtsalt istusin ja istusin. Kuni hakkas jahe. Mul ei tulnud kordagi mõtet pähe autosse tagasi minna. Tegelikult mul ei olnudki mingeid mõtteid peas ja selline hetk on nii mõnus. Otsisin hoopis lume alt hunniku oksasid ja tegin lõkke ülesse. Seda just parajal hetkel, sest viivuke talvepäev oli oma otsi kokku tõmbamas. Enne suurt pimedat tõin paraja hunniku oksi veel juurde. Nüüd sain niisama passimise asemel lõket passida. Ja see oli hea. 

Hakkasin iseendaga aru pidama, et kui kaua meid inimesi on tuli paelunud ja kas see leekide tants võiks olla mingi omamoodi salajane keel, mida me lugeda ei oska. Algus oli tehtud. Minu sisemine hääl oli koopast välja roninud. Istus koos minuga seal ümber kukkunud puul ja sai lobiseda. Ajaga läksid meie jutud sügavamaks.  Kuni ta lõpuks ilma igasuguse filtrita mulle välja käratas, et tüüp, me peame sagedamini rääkima!!! 

Loomulikult selgitas ta mulle ära, kus oli tulnud minu talvine depressiooni laadne toode korteris olemise vastu. Üheksakordse maja esimesel korrusel elades oled nagu koopas. Seal oli isegi suvel pime. Sest päike ei suutnud ennast parima tahmise juures ka üle järgmise üheksakordse küünitada. Ta rääkis veel, et inimene sa kasvasid metsade sees. Need said sinu koduks. Kutt sa olid kümne aastane, kui esimest korda üksinda öid hakkasid metsas mööda saatma. Sa pead vahepeal puhkama kõigest. Inimestest, tööst, hobidest, mürast, pimedusest. Loomulikult rääkis ta tol õhtul veel palju muudki, mida polnud saanud rääkida. Siit tuli kuhjaga selgust ja taipamisi, mida olin lihtsalt alla surunud. 

Selle nädala alguses metsa jõudes oli ta alguses ikka üsna solvunud, et polnud kaua vestelda saanud. Esimese päeva passis mu sisemine mina lihtsalt vaikides. Teiseks päevaks oli solvumine üle läinud ja päev läbi jaurasime. Sai palju nalja ja muidu mõnus oli näha igast uusi ideid, mõtteid ning meenutada hiljutisi vahvaid elusündmusi. Viimasel neljandal päeval ärgates oli mul sees isegi väike kurbus, et pean juba metsast ära minema. Sõlmisin enda sisemise minaga kokkuleppe, et teen endale teadliku harjumuse iga kuu maale sõita metsade sisse. See oli hea kokkulepe, millega mõlemad rahule jäime. Kingituseks kinkis ta mulle võimsa hetke. 

Jalutasin Nanobeebit käruga lõuna unne. Keset metsa täiskopsul mõnusaid sügisesi lõhnu rindu tõmmates vaatasin, kuidas värvilised puud oma rüüd seljast viskavad, et valmistuda talviseks pikaks puhkuseks. See kõik oli nii mõnus. Mu suule venis kõrvust kõrvuni lai naeratus. Ma ei saanud sinna midagi teha ega tahtnudki.  Kui suvaline seeneline oleks mulle vastu tulnud, oleks ta üsna kindlalt vaikselt taganedes vastasuunas punuma pannud. Veits kahtlane võis see pilt paista, kui sulle keset metsa lapsevankrit lükkav lambist naerev tegelane vastu longib ja sõnagi suust välja ei saa. 

Minu seest kadusid ära kõik hirmud, emotsioonid, mõtted. Tekkis tühjus, mille täitis mühinal kõike hõlmav armastus. Seda on keeruline seletada, kui ise pole seda kogenud. Kuid see on maailma võimsaim kogemus. Kasutasin seda momentumit ära ja lasin silme eest läbi kõik oma lapsed. Oi, ma nägin kõike head, mida neis nii palju armastan. Ma lasin silme eest läbi Katu. Vahel on nii, et päevast päeva ninapidi koos olles ei märka sa mingi moment enam seda kõike ilusat, mis sul kaaslasega on. Ja nüüd tuli see kõik minu sisse võimsamalt, kui kunagi varem. Paradoksaalsel moel peame me olema vahepeal oma kallitest inimestest eemal, et neid rohkem armastada. Lasin silme eest läbi kogu oma pere ja sõbrad. Oi, kuidas ma teid armastan! 

Aitäh selle kingituse eest, minu sisemine Mina! See kõik on minu enda sees. Ja see kõik on ka Sinu sees, kes sa selle segasevõitu blogi läbi lugesid. Mõtle, millal sina viimati oma sisemise minaga korralikult maha istusid ja vestlesid? Mõtle sellele, kas ehk ta ootab juba ammu sinuga kohtumist? Mõtle, mis on sinul see koht, kus saate omavahel täiesti segamatult vestelda ja leida? 

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.