Täna on mul ilus ümmargune juubeli päev! Ärge muretsege, et olete papa Piltsbergi neljakümnenda juubeli maha maganud. Sinna on veel nats üle kolme aasta aega nii, et paras aeg kingifondi raha koguma hakata. Täna tähistan ma hoopis seda, et kirjutan uhkelt oma päevikusse numbri 300. Täpselt nii palju päevi pole ma tilkagi alkoholi tarvitanud.
Jep, ma märgin päevikusse palju mul on olnud kaineid päevi. Tundub üsna probleemne, kas pole? Ma muideks ise alguses selle nurga alt seda asja ei vaadanudki. Ma lihtsalt alustasin 300 päeva tagasi iseendaga ühte suurejoonelisemat väljakutset. Nimelt otsustasin, et 1000 päeva ei tarbi tilkagi alkoholi. Selleks on vaja päevi ju kirja panna, et aru saada, kus maal ma omadega olen.
Väljakutse käigus sain aru, kui suur probleem mul alkoholiga tegelikult on. Pidin sel suvel mitmel üritusel tutvustama erinevatele inimestele oma väljakutset, et nad saaksid aru, miks keeldun nende pakutavast märjukesest. Ja kui mainisin mitmes päev mul parasjagu sellel teekonnal on, sain tihti vastuseks, et sul mees on ikka päris suur probleem, kui märgid kaineid päevi ülesse.
Aitäh teile, kullakesed! Tänu teile jõudis mulle päriselt kohale probleemi sügavus. Nagu iga alkohoolik, ei olnud ka mina endale tunnistanud, et mul on probleem. Teadvustasin seda, aga vot lõpuni keeldusin omaks võtmast. Ma ei ole ju mingi sopajoodik, kes elu konkreetselt p***e joob. Mina tegin endale eelkõige uhke tuhande päevase väljakutse, et puhastada oma keha ja vaimu. Olen varemgi teinud umbes 500 päevase alkopaastu. See õnnestus mul ideaalselt ja täitis perfektselt ülesse seatud enesearengu boostimise eesmärki. Sellised paastud ei sünni lambi kohast.
Minu väljakutse algas eelmisel aastal kohe peale mu sünnipäeva. Ma olin kuidagi suutnud järjest 4 õhtut ennast kenakesti purjakile timmida. Imelikul kombel saabus selgushetk just sellel viimasel päeval, kui mu sisemine hääl ütles, et siinkohal on kõik. Tulid riburadapidi taipamised. Need, kes on mitu päeva järjest tina pannud teavad vast seda tunnet, kuidas ühel hetkel võid juua palju tahad, aga rohkem purju ei jää. Vähemalt enda arvates. Sellel hetkel võivad tekkida need selgushetked või kukkumine koledasse musta depressiooni.
Esiteks, kas ma tahan olla oma lastele selline eeskuju? Mees, kes südamest populariseerib tuhandete inimeste ees kvaliteetaega lastega, on ennast neli õhtud plämmi joonud! Tore eeskuju küll onju. Ma ei soovi kuidagi, et mu täiskasvanud tütred paneksid neli päeva järjest tina ja peaksid seda normaalsuseks.
Teiseks mõjutas see otseselt meie suhet Katuga. Sain aru, et enamus suurematest jamadest, mis mu elus on juhtunud, on saatnud alkohol. Ehk need asjad lihtsalt ei juhtunud lambist, vaid ma ise tekitasin neid oma joobes olekuga. Katul pole kunagi alkoholiga suurt sõprust olnud. Heal juhul on ta oma nooruses tudengipidudel paar korda purjakil olnud. Ja iga kord, kui ma võtsin mõne pitsi rohkem, oli tunda tema ärritust. Täna saan sellest üsna kenasti aru, kui viibin purjus inimeste seltskonnas, et miks tal tekkis vastumeelsus. Ega ise ka pikalt viitsi jommis tegelastega jaurata. Minu puhul võis muidugi \”mõni pits rohkem\” tähendada, et magasin pool ööd vannitoa põrandal või trepist ülesse jõudmine meenutas rohkem Mount Everesti vallutamist, kui kergelt taaruval sammul tatsamist. Õnneks on selliseid ekstreemseid juhuseid siiski Katuga suhtes olles paar korda ette tulnud. Muidu poleks enam meil mingit suhet. Enne Katut olid tunduvalt pöörasemad lood. Neist seiklustest ja kuidas minust kujunes siiski mõtlev organism ning täitsa normaalne paps saate pikemalt lugeda minu raamatust MEES 4 \”Kõik on võimalik\” Soovitan seda raamatut kindlasti lugeda, kui soovid positiivset muutust oma ellu kutsuda.
Kolmas avastus oli, et ma olen enda keha ja vaimu unarusse jätnud. Kerge vine all tundub elu mõnusalt chill. Lihtne on ennast lõdvaks lasta ja tänased probleemid homsesse lükata. Praegu on ju lõbus ja lõõgastav. Hommikune jooga, mis mõjus mu seljavaludele imeliselt, jäi pohmaka hommikul ära, sest polnud viitsimist ega jõudu sellega tegeleda. Kerge ärrituse vastu saab kiirema lahenduse pudeli õllega, kui mõtteid puhastava jalutuskäiguga looduses.
Tuli ka taipamine, et miks ma joon. Nagu enamus alkohoolikuid, põgenesin minagi millegi eest. Mul oli selleks väsimus. Intensiivse tööperioodi õhtul oli abiks ikka kusagil seltskonnas gini koksidega lõõgastust otsida. Jama oli selles, et tegelikult seltskonnas viibimine ei andnud mulle energiat juurde, vaid võttis seda vähemaks. No ja järgmine päev, kui väsimus veel suurem oli, siis mis lahendus kohe varnast võtta oli? Ikka järgmine pidu. Peo ajal ju väsimus kaob. Vana hea klassikaline nõiaring.
Ma olen selline tavaline enim levinud joodiku tüüp, keda kohtab vast igal sammul. Ehk päeval funktsioneerin täiesti kaine peaga, kuid õhtul lõõgastuseks üks õlle või klaasike veini on jumal ok. Jälle puhas põgenemine väsimuse eest. Korra nädalas täis juua on samuti jumala ok. Reede õhtu või laupäeval semudega väike grill või tubane chill koksi klaasi taga on normaalsus. Kõik teevad nii ju ja keegi ei vaata viltu, et kuradi joodik. Sedasi ei tundunudki mul probleemi olevat. Ilmselt paljudel ei olegi, aga minu mätta otsast on küll.
Mis on siis muutunud senise 300 päevase teekonna jooksul? Asjad on ikka mõnusalt paremaks läinud. Tegelikult ma teadsin seda ette, sest varem tehtud 500 päevane alkopaast oli jõhkralt suur hüpe mu isiklikus arengus. Ma ei elaks täna oma uniste elu, vaid ikka veel unistaksin sellest, et kunagi tead hakkan ma alles elama. Elu on selge ja ma oskan elada hetkes. Pole sellist uimas olekut kuskil enda keskmest eemal. Kui ära väsin, siis puhkan, mitte ei tõmba ennast viinaklaasi taga täpiks. Väsimust tuleb nüüd ikka kordades vähem ette. Ma ei kurna oma keha lihtsalt enam alkoholiga. Kui kerkib esile mingi jama suhtes või probleem elus, siis tervitan seda kui väärt õppetundi ja lahendan ära, mitte ei põgene keldrisse esmaabikapist õlut tooma.
Üks suur muutus eelmise ja tänase alkovaba väljakutse juures on siiski toimunud. Nimelt ei mõtle ma enam alkoholist. Esimese väljakutse ajal kumas juba neli kuud enne jaanipäeva, et jumal halasta, kuidas ma nüüd jaanid mööda saadan kaine peaga. Kevadel mõtlesin, et paganamas, mul ju sügisel sünnipäev tulemas. Kes see kuivik siis sünnipäeva kuiva suuga saab tähistada. Aastavahetus, eestlaste suur joomatalgu ja mul kui tulihingelisel talgufännil jääb see asi ära… Või tuli neid tavalisi stressirohkeid hetki ette, kus mõtlesin, et paneks klaasi viskit selle jama peale. Mure käraka pärast saatis mind igal pool.
Need kiusatused ja sundmõtted on kadunud. Kuidagi hästi kerge on see teekond minu, kui alkohooliku jaoks olnud. Selle kerguse taga on enda joomise põhjuse väljaselgitamine ja selle aktsepteerimine. Enamus kordadest jõin, et põgeneda väsimuse eest. Sain oma terapeudilt teada kunagi, et iga sõltuvuse taga on mingi põhjus ja kui inimene selle välja selgitab ning seda endale tunnistab, kaob tung ära.
Teine oluline koht on semude toetust. Eelmisel korral ei suutnud sõbrad kuidagi aru saada, et Illikas ei joo. Ikka käis tihe tügamine ja keelitamine, et mis see pudel õlut ikka teeb. Nüüd on inimesed vanemaks saanud ja taipavad, et see on igaühe enda otsus, kuidas oma elu elab. Ma suudan olla sama pullimees, kes üritustel hullustega lagedale tuleb ja täiega möllu paneb ka kaine peaga. Nii mõnelgi on käraka probleem peidetud just selle vaba oleku taha. No ei saa naistega peol jutule või kohe kuidagi ei lähe tuju ülesse, kui pole paari klaasikest joonud. Ma soovitaksin tal natukene oma lapsepõlves sonkida ja vaadata, kus oli see esimene sotsiaalne surve jama koolis või perekondlikul sündmusel. Kui ise ei oska sinna tagasi minna, siis selleks on olemas õppinud inimesed, kes saavad käsikäes rännata tagasi sõlmede juurde, mida saab lahti arutada. Muidugi peab kõigepealt enda sees siiras soov olema.
Üks suur muutus on veel. Mul pole põrmugi häbi enda alkoholismist avalikult teile rääkida. Veel aasta tagasi oleks see mulle üsna suurt ebamugavust valmistanud. Ehk aitab see lugu kedagi, kes täna on depressioonis või alkoholi nõiaringis.
Mõnel teil vast tekkis küsimus, mis saab peale seda, kui 1000 päeva alkovaba väljakutse läbi saab? Tänase tunde pealt võin öelda, et mul siin kuklas terendab idee teha üks korralik 10 000 tuhande päevane mammut väljakutse 🙂 Aga elame ikka päev korraga ja naudime seda imelist seiklust nimega elu!
✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫
