Selle blogi pealkiri on üks mu lemmik lauseid, mida olen viimased aastad päris ohtralt kasutanud. Kui juba lilled ja elu jutuks tuli, siis paneme samal lainel edasi. Ole nüüd nunnu ja haara mul käest kinni, hiilime salaja ühte maagilisse botaanikaaeda, kus aasta läbi lilled õitsevad ja muru rohetab. Proovime siin ringi liikuda äärmiselt hoolikalt, et kogemata mõnele lillele liiga ei teeks. Kui oleme jõudnud läbi põõsasse kasvanud väravast, laiub meie ees imeliselt ilus lõputuna tunduv õitemeri. Siin on ikka igat sorti õisi. Peab tunnistama, et need kõik on igaüks täielik looduse kunstiteos. Siin aasal kasvab minu elu lill ja ka sinu oma. Lähme otsime nad teiste õite seast ülesse. Nuusutame nende lõhna ja vaatleme, kuidas meie õiekestel läheb.
Seda lugu kirjutades pole ma päevi päikest näinud. Ilmataat ilmselt tõmbas kuskile palmi alla puhkama ja unustas pilvekardinad taeva lõuendile ette. Ai, aga oota nüüd… Korraks tuli päike piiluma.Atsaaa, kui tänulik ma olen selle haruldase kingituse eest. Muidugi olen ma tänulik iga päikesepaistelise hommiku eest, kellele see siis ei meeldiks. Kuid eriti suur tänu tuleb siis sisse, kui olen pikalt sellest ilma olnud. Mõistad. Sombust ilma on vaja selleks, et ma oskaks hinnata, kui haruldaselt ilus võib talvine päike olla.
Ja kui me nüüd oma lillekest vaatame, siis tekib mõistmine, et mitte üks lill ei saa sirguda suureks ja tugevaks ainult päikese käes mõnuledes. Tegelikult mõjuks see lillele suisa hävitavalt. Ta närbuks peatselt. Toitainete kättesaamiseks on lillekesel vett vaja. Nii paljukest ma olen oma elu jooksul märganud küll, et vihma üldjuhul selgest taevast alla ei kalla. Selleks, et taimed saaksid korralikult kasvada, on vaja ikka korraliku vihmasadu. Teinekord suisa mitmeid päevi, et maapind oleks korralikult läbi leotatud.
Nii on ka minu lillega. Tõeliselt saab ta kasvada ainult läbi sombuse vihmasaju, kus pole lustlikust päikseset jälgegi. Oi, kuidas ma nooruses pelgasin kõike, mis ei olnud päikesepaiste. Kuid nüüd mõistan, et ilma valusate kogemuste ja põlvili suuruvate raskuste ei oleks toimunud minu elus mitte mingisugust arengut. Mu lill oleks kämbu jäänud ainult päikesepaistet taga ajades. Jah, need eluraskused ehk vihmased päevad, kui nad saabuvad, tunduvad need olevat sellel hetkel lõputud. Need päevad on nii ebamugavad, et suisa võimatu on märgata mingit arengut või kasvu selles loos. Ometigi on näiteks meie kahe aasta tagune suhtekriis Katuga meid meeletult arendanud nii isikliku kasvu teekonnal kui ka paarisuhtes. See pea poole aastane vihmaperiood tundus sellel momendil igavene, kuid mingi õrn teadmine ütles, et kui see lõpeb, oled sa mees sirgunud suuremaks ja tugevamaks ning kohe kindlasti saad tänu sellele rohkem nautida päiksesära. Eks see teadmine oli pärit varasematest valusatest kohtadest, mis päeva lõpuks osutusid nii vajalikeks kasvamisteks ja taipamisteks. Vaata palun nüüd korra oma lille ja meenuta, millal sa olid selles sombuses lõputuna tunduvas vihmasajus. Meenuta korra, kui habras või vastuvõtlik sa olid igale tuuleiilile siis ja võrdle enda kasvu täna.
Jah, sombuseid ilmasid on vaja meie ellu, et toimuks kasvamine, kuid kui on liiga palju vihma ja päikesega nigelad lood, siis kahjuks lilleke enda kroonlehti ei pruugi avadagi. Me ei näe kunagi seda tõelist potentsiaali. Nii juhtub lilledega, kes on sattunud toksilistesse suhetesse või kes ei suuda välja astuda ohvrirollist. Ohvrirollis elamine on justkui päikese käest ise plehku pagemine. Otsus päikse kätte jääda peab ikka lille enda seest tulema. Meie lillekestel on vaja järelikult nii päikest, kui vihma, et kaunistada täiel rinnal seda imelist eluõite aeda.
Justkui võiks need asjad olla tasakaalus. Vat see tasakaal on iga lille jaoks erinev. Mõni katkuse tüüpi lill kulgeb läbi päikesepaiste terve aasta. Talle piisab vaid mõnest üksikust vihmasest päevast, et oskuslikult sellest viimanegi piisk ära kasutada. Mõni džunglis kasvav lilleõis vajab iga jumala päev mõnusat sahmakat selga, et saaks siis päikese käes ennast hästi tunda. Ehk nagu näha, siis keskkond on see, mis paljuski lille vajadusi mõjutab. Siinkohal toon sisse uue väljendi, mida meeldib mu sugulasel ikka öelda: “Lapsed on elu õied!”. No kuna tal lapsi endal pole, siis lisab ta tavaliselt naljatades juurde: “Las nad parem kasvavad naabri aias!”.
Me jätame oma seiklusel naabri aia rahule. Vaatame kuidas meie endi hoovis väikestel eluõitel läheb. Me teame, et paljustki mõjutab nende kasvu see keskkond, mida me loome. Kas tulevad siit kõrbe kaktused või džungli orhideed või hoopis karikakrad Läänemaa niitudelt. Ostsin kunagi emale sünnipäevaks Hortesest lille. Lillemüüja oli täielik fanaatik. Andis mulle nii palju juhendeid ühe lille kohta, et kui ma oleksin selle kirja pannud saanuksin Piiblist 2 korda paksema teose. Suu ammuli kuulasin ja mõistsin, kui paganama keeruline võib olla üks lille kasvatamine. Mitte mõhkugi ei saanud ma ta jutust aru. Proovisin jutu lõpuks asjalik olla ja küsisin, et kui tihti seda lille pidigi nüüd kastma? Naisterahvas pööritas selle peale silmi ja vot tema lõpulause, mis võttis kogu selle eelneva korralikult kokku, sööbis mulle igaveseks ajukurdude vahele: “Lilled ei vaja lihtsalt kastmist ,vaid nad vajavad hoolitsemist!”.
Vaatame nüüd oma väikseid elu õiekesi. Mina isiklikult pean tunnistama, et nii mõnelgi päeval ma lihtsalt kastan neid. Vaatan, et lastel söök oleks nina all, enam vähem soojalt riidesse paneksid enne välja minekut ja õigel ajal magama saaksid. Õnneks on neid päevi harva. Sellised olukorrad tekivad üldiselt siis, kui mu enda energiatass on tühi. Lapsed vajavad kohalolu, lähedust, tunnustamist, koos loomist, elutervet eeskuju. See on hoolitsus, mis kasvatab nende eluõied tugevateks. Vastupidavamateks eluteele jäävatele vihmasajustele ilmadele. Neist tumedamatest päevadest pole meil kellelgi pääsu, kuid vanemad saavad kaasa anda teadmised ja enda peal ette näidata, et ka need mööduvad. Ma teadlikult ei varja laste eest, kui me Katuga mõnikord võtame ette ühe suhtearendus alase koosoleku (loe lihtlabaselt tülitseme). Hoopis vastupidi. Nad näevad, et konflikid on loomulik elu osa. Meie õpetame läbi eeskuju, kuidas neid vastu võtta ja neid lahendada.
Siit tuleb välja, et ka lillekeste kasvatamisel on oluline tasakaal. Üle ega eest ära pole mõtet hoolitseda, võtad lillekese kasvuvõimalused ära, kui ainult päikest lased talle peale paista. Nii on juhtunud lastega, kelle propellervanemad lasteaiast kooli viimase klassini kõiki lapse ebamugavusi ja konflikte käivad tema eest lahendamas. Pole haruldased juhtumid, kus selline lahenduskäikude jada jätkub lapsukese täiskasvanud elus, kus ülihoolitsev ema või isa hakkab täiskasvanud lapse eest ise suhteprobleeme lahendama. No ei saa see õis ise kasvada ega särada. Samas pole ka kena õisi hooletusse jätta. Ilma vanemate armastuse väetiseta kipub lapsuke seda väetist igat muud võimaliku teed pidi otsima. Paremal juhul läbi radikaalse käitumise, et kas või läbi kurjustamise endale mingitki tähelepanu tõmmata. Halvimal juhul lõpeb see mõne tugeva sõltuvusega. Kas siis alkohol, narkootikumid, hasartmängud või klammerdumine teistesse inimestesse.
Aga kes minu lille eest hoolitseb? Ja sinu lille eest? Seda tegelast ei ole pointi kaugelt otsida. Me ise peame ikkagi selle vastutuse võtma. Võib ju tunduda lihtsam istuda ohvrirolli trooni peale, kus igast virtsa päevast päeva alla sajab. Seal on küll ebamugav istuda ja kõiki teisi oma õnnetus elus süüdistada, kuid igal juhul on see mugavam, kui ise enda elu eest vastutus võtta.
Tõuse lihtsalt püsti ja mine päikese kätte. Jap, see teekond on raske, sest ega keegi sind tassida ei saa, ikka ise pead oma juuri läbi vihma lohistama. Aga kui sa võtad sulle antud õppetunnid omaks ja lõpetad teiste süüdistamise, jõuad sa peatselt kosutavasse päikese paistesse. Olen istunud seal ohvrirolli toolil, täie tuhinaga süüdistanud teisi oma õnnetus elu ja samas otsinud õnne läbi teiste. Ära väsitas selline elu, sest muhvigi ei muutunud. Virisemisega kaotasin hinnalist eluenergiat, mida sain hoopis elus edasi liikumiseks kasutada. Jätsin sõrmega viibutamise sinna paika ja võtsin ise oma eluõie heaolu nimel vastutuse.
Täna vaatan enda eluõit ja näen enda ees kaunist karikakart sealsamas Lääne-Eesti niidul, millest varem rääkisin. Kollane mumpsu keskel ja valged kroonlehed selle ümber moodustavad minu elu. Iga kroonleht on mingi nüanss mu elust. Üks leheke on lapsed, teine on hobid, kolmas on mu elukaaslane, siis tulevad sõbrad, töö jne. Kokku moodustab see minu elu. Vahel ma keskendun ainult ühele valgele kroonlehele ja justkui unustan kogu ülejäänud kauni terviku ära. Näiteks, kui ma olen haige, siis väga nagu ei jookse pähe mõte, et mida semudega vahvat teha või läheks tegeleks õues puudelõhkumisega. Kuid on ka pikemaid perioode olnud, kus olen olnud läbi põlenud ja kogu elu tundub ikka täiesti mõttetu. Saate aru, ma olen pannud kogu oma elu ühele kehvale tundele ja unustanud kogu ülejäänud eluõie ilu. Õnneks on need tormised päevad mind aina tugevamaks karastanud. Ma oskan nüüd ennast ühest halvast emotsioonist välja tirida, sest mu elu ei ole ainult üks tunne, ta ei ole ainult üks kroonleht, mu elu on palju enamat. Ta on eluõis, mis koosneb paljudest kroonlehtedes luues terviku. Kui seda endale teadvustan ja kogu tervikut vaatlen, mõistan ma, et elu on lill! Ja ma ei unusta seda kasta iga päeva oma naertusega ning tema eest armastusega hoolitseda. Sest see on minu lill!
Aitäh, et sa minuga kaasa rändasid. Mainin ära, et tegemist polnud lilleväetiste sisuturundusartikliga, vaid ühe pisikese rännakuga iseenda sisse. Võid julgelt seda lugu jagada. Kes teab, ehk tärkab kellegi nukralt longu vajunud õis peale selle loo lugemist.
