Elu teiselpool Instagrammi ekraani.

Kes meid instagrammis ja facebookis jälgivad, näevad sealt ringi kargamas alati kammitud peadega hoolikalt puhtaks küüritud nägudega rõõmsaid lapsi. Ekraanilt vaatavad vastu puhanud, laia naeratusega, muretut elu elavad vanemad. Jep, tegelikult see nii ongi 🙂 Meil on kodus imelapsed. Keegi kunagi ei jaura. Alati mängivad üksteisega sõbralikult ja on valmis igasuguseks koostööks. Meie Katuga oleme otsast lõpuni energiat täis ja ausalt öeldes me ei saa aru, milleks see ööuni vajalik on. Paneks 24/7 trilli ja tralli. Veel ei saa me aru vanematest, kes virisevad, et vahel on lastega nii keeruline. Ostke elu endale ma ütlen!

Ok, teeme selle asja nüüd kohe selgeks, et eelpool kirjeldatud maailma päris elus ei eksisteeri. See ideaalne pere elab ainult sotsiaalmeedia ekraanil. Teisele pool ekraani käib päris elu. Tihti satub sinuni ainult see ninnu nännu hetk helesiniselt ekraanilt ja meie vaene aju ei suuda aru saada, et selle pildi taga veel midagi on. Sotsiaalmeediaga juba on sedasi, et tahame seal näidata oma parimaid külgi. Vaatad instat ja muudkui imestad, et pagan, miks teistel nõnna kenasti kogu see elu kulgeb. Kohati on see väga inspireeriv ja edasiviiv jõud. Kuid sealt inspiratsiooni ammutades tuleb alati meeles pidada, et selle ekraani taga on päris inimesed, päris murede ja rõõmudega. On aeg teie aju trikitamine lõpetada. Räägin natuke, millised on Piltsbergid teiselpool ekraani.

Päris elus on nõnda, et kolme väikse lapsega elu võiks nimetada lühidalt ellujäämiskursuseks. Meie peres on Nanobeebi see, kes kõige otsesemas mõttes need kursuseid esimesel kuuel elukuul päriselt pidi läbi tegema. Kohe kuidagi ei saanud suuremad pliksid aru, et tegemist on beebi, mitte nukuga. Koormuselt järgmised kursandid oleme meie Katuga. Kolm aktiivset preilit, erinevad projektid, mida teeme, igasugused tähtajad ning loomulikult onu Karma hoolitsevad üsna tiheda kursuse kava eest. Merimee arust on elu üsna chill. Ta osaleb sellel kursusel pigem õppejõuna. Kõige vähem kotib mingi ellujäämiskursus meie pere mässajat Elanorat. Ta ajab ikka oma rida, täiesti oma suunas.

Koodnime all Tank tuntud Elanoral on hetkel käsil arengu periood, kus kõik teadaolevad variandid, mida pakud, suckivad. Põhimõtteliselt tuleb kõigele vastu võidelda. Ei taha ärgata, ei taha lasteaeda minna, ei taha lasteaiast ära tulla, ei taha magama minna. Meile on see tuttav värk, sest Merrumiga oleme kõik selle showbusinessi läbi teinud.

Merrumil on see EI TAHA periood juba seljatatud. Temast sai vahepeal suurepärane koostöö tegijast vanem õde. Hommikul tõusis ise ülesse, läks pesi hambad ära. Otsis endale ise lasteaia riided selga. Ei mingit kauplemist ega läbirääkimisi. Palusid midagi teha, visati kulpi, löödi kannad kokku ja tehti lihtsalt ära. Kuni ühel päeval kõik muutus. Meie peresse saabus ilma ette hoiatamata, eriti varajane eelpuberteet! Viieaastaselt ei oleks osanud seda oodata. ..

Palud inimesel viisakalt mänguasjad kokku korjata. Saad vastuseks, ülimalt kõrgendatud toonil, et see on kõige igavam tegevus maailmas! Sellele järgneb juba röökival toonil lause \’\’elu on jumala mõttetu!!!\’\’. Kõik see kulmineerub esimese ettejuhtuva ukse enda selja tagant pauguga kinni löömisega. Täitsa ehtne puberteet, mis puberteet. Õnneks olin varem paari artiklit ja raamatut lugenud, kus kirjeldatakse, et sellises vanuses võib vanematele tunduda, et nende laps on salaja öösel ära vahetatud. Hetkel jälgime ja õppime uusi asju, sest ilmselt tuleb meil see asi veel 2 korda läbi teha väiksemate plikadega. Ja ma olen üsna kindel, et Merrumi puhul näeme kuskil kaheksa aasta pärast sellest käitumismallist täispakett versiooni.

Nende kahe mässaja kõrval on Madeliine ametlik zen beebinduse maaletooja Eestis. Ükspäev, kui Katuga mõlemad arvutis oma asju kirjutasime, palus Katu mul vaadata, kas Madeliine ikka õues kärus hingab. Tükk aega olla juba vaikus olnud. Ma siis läksingi akna peale vaatama, kas ikka magab. Sain sellest avanevast vaatepildist korraliku südari! Käru polnud akna all!! Katu kukkus juba telefonis politsei, kiirabi ja jumal teab, mis paanikaosakonna numbreid valima. Mina kihutasin välisukse poole, et õues värsked käruröövlite jäljed ülesse võtta. Jalanõusid värisevate kätega jalga ajades nägin ma köögis biojäätmete prügikasti juures ei kedagi muud, kui meie Nanobeebit askeldamas. Tšikk oli kogu kasti sisu enda ümber laiali laotanud ja matsutas mõnus muie näol kartulikoori endale näost sisse. Paanika vaibus. Meenus, et me polnudki ju veel Madeliinet magama viinud. Tüüp lihtsalt oli vaikselt ja elas oma elu. Vanemad tüdrukud suutsid iseseisvalt kõige rohkem 15 minutit sellises vanuses toimeta. Seejärel tuli ikka mingi jauramine. Kiputi sülle või vajati mõnda muud tähelepanu avaldust. Madeliine teeb äärmisel juhul kisa siis, kui ta on mähkud täis lasknud. Ja sellisel juhul peavad need ikka kurguni täis olema.

Eks tuleb ka neid momente ette, kus ka Madeliine kasvõi lihtsalt solidaarsusest nutu ülesse tõstab. Üks ehe näide on mu papsi 60. juubeli päevast. Tegime seal koos sõbrantsiga peojuhtimist. Pidime kaks tundi enne ürituse algust kava üle vaatama, et kõik oleks ikka perfecto. Ühesõnaga meil oli aja peale minnek. Eelnev päev oli olnud Katu juubeli pidustus ehk meil oli üks ulmeline küttepäev seljataga. Tund enne väljasõittu tundus, et kõik sujub ideaalselt, kuni preili Tank otsustas, et ta ei taha seda kleiti selga panna, mis just koos olime valinud.

See sündmus andis stardi pidurdamatule ahelreaktsioonile. Esialgu üritasin asjale läheneda rahuliku seletamisega. Sellest ei tulnud midagi välja. Asi läks ainult hullemaks, sest lisaks kleidi jamale otsustas ta Katu poolt hoolega tehtud patsid lahti kiskuda. Need ka ei sobinud. Hääletoonid hakkasid tõusma. Ajaline surve kasvas. Seejärel lendas preili eelpuberteet oma klassikalise \’elu on mõttetu\’ jutuga välja. Nanobeebi, kes oli seda asja vaikselt pealt vaadanud, tõmbas nüüd omakorda tooni lahti. Temal oli lõunane uni üle kriitilise piiri läinud ja eks solidaarsusest pidi ka õdesid toetama. Ma olin ületanud igasusguse hüsteeria viimase leveli ja lihtsalt apatseelt seisin keset tuba ning vaatasin seda röökivat kolmikut. Üritasin selles kõrvulukustavas kisas plaani välja mõelda. Kuidas nad lihtsalt autosse tõsta, et päris kõik pekki ei kukuks. Papsi juubelile jõudmine oli tõsises hädaohus, rääkimata kvaliteetsest peojuhtimisest. Olime stardiga juba tunni hiljaks jäänud. Tagatipuks otsustas Katu väikeste naiste nutukoori kõvahäälselt toetama hakata. Tal olid kaduma läinud just need kingad, mis sobisid seljas oleva kostüümega. Ma mõtlesin ega ometi nüüd sina ka. Sa võiksid ju nüüd sellel hetkel toeks olla. Tegemist oli päris ehtsa ellujäämiskursuse hardcore live tunniga. Sellisel kriitilisel momendil löövad igal inimesel ürgsed instinktid välja.

Asusin automaatselt midagi juurdlemata tegutsema. Kõigepealt võtsin karjuva Nanobeebi ja poriseva Merimee näpu vahele. Viisin nad autosse. Trepikoda ja maja esine rõkkas laste kisast ja nutust. Naabridki tulid kaema, et ega nad pole juhuslikult ülemaailmset lastepeksupäeva ära unustanud või on ehk keegi kuskilt alla kukkunud? Merimeel käskisin ennast nüüd kokku võtta ning Madeliinet valvata. Eks ta sai ise ka aru, et olukord oli üsna kriitiline. Tormasin ülesse tuppa ja lihtsalt füüsilise jõuga panin Elanorale piduriided selga. Soengule ma mingit tähelepanu ei pööranud. Küll koha peal jõuab uuesti need patsid teha. Viisin Elanora autosse. Nanobeebi magas turvahällis juba õndsat und. Merrum vaatas mingit ajakirja, endal nägu peas nagu inglikesel. Elanora podises ikka veel nagu marutaudis siil, kuid tegi seda juba üsna vaikselt.

Jooksin ülesse tuppa. Looteasendis õõtsuv Katu istus krokodilli pisaraid valades kapi ees ja soigus ikka veel oma kingadest. Samal ajal tegi ta avaldusi oma retsist elust, kus kogu aeg on mingi ulme küte peal. Sellele tekstile tuli sisse lugu liiga karmist põhikooli aegsest kirjanduse õpetajast ja ära närtsinud potilillest. Loogilisest jutust oli asi valgusaastate kaugusel. Pidasin targemaks talle mitte midagi vastata ja ega poleks osanud ka. Tegin kapi ukse lahti, esimene asi, mis mulle sealt vastu vaatas, oli tund aega paanikahoos tagaotsitud kingapaar. Minuti pärast istusime kõik autos. Kogu naispere chillis kõige õndsamas rahus nagu poleks sekund tagasi mingit maailmalõppu stsenaariumit olnudki. Hingasin sügavalt sisse, tõmbasin laubalt higi ära ja tänasin taevast, et ikka veel elus olen.

See eelpool kirjeldatud väike seik loomulikult instagrammi ega facebooki ei jõudnud. Teie nägite mõnusalt lustivaid pätakaid taadi juubelil trallimas. Reaalses elu tuleb selliseid juhtumeid päevas kaks kolm ikka ette. Oleme ausad, kui sa elad koos nelja naisega, kellel on nii tujud, kui tunded paralleelselt möllamas, siis oskad sellega ka arvestada.

Naer ja nutt käivad käsikäes ja see on jumala ok. Mul on hea meel teiega jagada päris elu. Kohe hulga kergem hakkas. Soovitan kindlasti teil ka regulaarselt päris elust jutustada. Siis ei tunne meie, kes me elame palju sotsiaalmeedias, ennast oma muredega üksi.

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi.