Feilimine ja edu! Ehk Kogumispäeviku toidukuu kokkuvõte.

Jess, märts on käes ja meie toidukuu väljakutse on saanud lõpu. Kõik saavad kergendanult hingata. Naabrimees ei pea enam hommikuti kukalt kratsides nuputama, kuidas pagan need linnud sellel talvel nii näljased on? Nimelt me õpetasime lapsed välja õhtu pimeduses naabrite linnumajasid tühjendama. Ainuüksi kogutud rasvapallidest ja sihvkadest saaksime suveni välja vedada. Ämm ja äi ei pea enam kartma, et õhtusöögi ajaks sisse sajame oma mansaga. Selle asemel saavad vaikselt  oma keldrivarusid taastama hakata. Selveri kalaleti tädid võivad taas julgelt kümne kiloste ämbritega meie põhitoiduainet kalamarja tellima hakata, sest toidu kuu sai läbi ja nüüd võib taas mõnuga eurosid luhvtitada.

Meie eesmärk oli nädalas toidu peale mitte rohkem kui 60 euri kulutada. Ehk kuus 240 eurot. Läksime oma eelarvega lõhki 14 euri ehk kokku kulus 254 eurtsi (jaanuaris üle 600). Siiski on see mega tulemus ja jäime rahule. Mida me siis sellest väljakutse kuust õppisime, peale selle, et lindude rasvapallidega praetud kartulid maitsevad nagu kehvasti keedetud kummikud?

Nii hullud need lood tegelikult ikka ei ole. Jep, selle kuu jooksul me õppisime küll uusi kasulikke oskusi ja lihvisime vanu, kuid linnumajad jäid õnneks puutumata, ämma äia päris lagedaks ei õginud ja kalamarja käime endiselt ainult silmadega söömas. Vabandame Selveri personali ees nende ilaloikude pärast, mis pärast igat meie külastust kalaleti ette jäävad. 

Me kulutasime 350 euri vähem toidule, kuid sealjuures me ei kaotanud kuidagi oma toidu kvaliteedis. Ehk kiirnuudlite monodieedile me ei läinud. Sõime täisväärtuslikult nagu varem. Nüüd tekib Sul küsimus, et mida hullu te siis eelmine kuu tegite, et nii suur vahe oli??!!

Esiteks ei löönud me jaanuaris lahku majapidamistarbeid ja toitu. Sellel kuul me lõime need kaks asja lahku. Eelmisel kuul sai ostetud igast pesupulbreid, mähkusid jms ette ära. Eks see seda eelarve rida paisutas kah. Tagasi vaadates oli see summa umbes 100 euri. Niiet jaanuari kuu läks toidule umbes 500 eurtsi.  

Teiseks tegime avastuse, kuidas meie külalislahkus on täitmatu teravahambulise röövikuna rahakotist eurosid endale sisse järanud. Kolme väikse lapsega küla peal ülemäära palju ei töllerda. Kui soov on natukenegi sotsiaalsemat elu elada, on lihtsam sõpru endale külla kutsuda. No ja kui juba külalised on kutsutud, siis on Katul komme lauale igast asju vaaritada. Väljakutse ajal käisid meil külalised, ainukese vahega, et nüüd kasutasime meetodit “lauake kata end”. Eks varem võtsid sõbrad küll nipet näpet külakosti kaasa, kuid nüüd oli see kõik süsteemselt ära jaotatud. Ühed tõid joogid, teised snäkid ja meie tegime seda lauale, mis kodus olemas olevast kraamist sai teha.  Siit tuli kindlasti hea võit.

Kolmandaks on meil olemas kõikvõimsad “viimsepäeva varud”. Need aitasid kuuekümne euri juures püsida küll. Nii mõnedki kirjutasid minu varasemate kui ka Anna blogi alla kommentaaridesse, et katsuge oma säästu summadega hakkama saada siis, kui teil kapid tühjad on. Vot sellist olukorda ma arvan, et meil ei tekigi. Arvestades Katu cateringi ja pildistamistööd, siis ega ei saaksgi need tühjad olla. On teatud kuivained, magustajad, konservid, mida me teame, et läheb rohkem ja neid me ostame hulgi või soodukatega suuremalt ette. Palju asju jääb pildistamisest ja cateringidest üle. Ehk eraldi me paljude asjade eest pole raha maksnud. Alati on meil selline kahe nädalane reserv sahvris  olemas. Ma olen maalt pärit ja harjunud, et keldris ning sahvris ikka varud oleks olemas, siis on kuidagi kindlam tunne.

Meie eesmärk oli sellel kuul neid varusid värskendada ja süstemaatiliselt kasutama õppida. Selle kuu jooksul tuli välja, et meil oli varasemalt kapis kraam olemas, kuid ikka ostsime selle poest. Näiteks hakkasime leiba küpsetama ja rukkijahu polnud. Pärast läksin keldrisse mingit konservi tooma ja mis mulle riiulilt vastu jõllitas – no ikka vana hea rukkijahu. 

 Nüüd kiikame esmalt kappi ja selle järgi koostame nädala menüü ning alles siis vaatame, kas midagi on poest lisaks vaja. Probleem oligi selles , et ilma nädalamenüüta polnud konkreetset kivitahvlisse raiutud nimekirja ja ilma selleta ostsid paraku poest kraami, mis kodus olemas oli. Ilma nimekirjata  rändas raudselt  sisse emotsioonioste ja need mängivad kindlasti oma olulist rolli eelmisetes suurtes toidukuludes. Toidukuu väljakutse ajal kasutasime korralikult viimsepäeva varusid, kuid samas tuli asemele ka. Ehk kapid pole palju tühjemaks jäänud, vaid varud on värskendatud ja seda väiksema raha eest.

Neljas asi oligi see kurikuulus nädalamenüü, mille taas varjusurmast ellu äratasime. Mulle on seda millegipärast alati nii maru tüütu koostada. Tegelikult aga üks tänuväärt tööriist. Ei pea igal lõunal hakkama nuputama, mida õhtuks nosimist teha. Võidab aega ja närve. Nädala menüü tähendab  automaatselt ju ka poenimekirja asjadest, mida kodus pole. Ehk raharöövlitest emotsiooniostud võivad kenasti puhkusele sõita. 

Meie puhul ei toimi see, et tellime nädala kraami poest koju ette ära.  Iga nädal viskab ikka korra kaks mingi ootamatuse ette, mis toidutegemise plaanid vussi keerab. Kuivaineid veel saad edasi lükata järgmisesse nädalasse, kuid värske kraam leiaks suure tõenäosusega tee komposti kasti. Selle värske kraamiga on nõnda, et seda meil kulub korralikult ehk seda ei saagi osta nädalaks ette. Poes käimine ei ole meile tegelikult probleem, sest lõunal kui Katu läheb väikesele jalutuskäigule Madeliinet magama panema, kuulates samal ajal mõnda arendavat podcasti, siis poest läbi põikamine, et värsket rohelist koju osta, pole mingi probleem. Tema jaoks on see nagu kolm ühes.

Väljakutse keerulisemaks elemendiks osutus aga tiimikaaslastega sünergia loomine. Katu, kes lendas alguses tuhinaga peale, aga mingi moment ta jõud rauges. Harjumust kohe peale ostusooritust summa kirja panna oli mega keeruline teha. Tegelikult, kui seda liigutust piisavalt tihti korrata, tuleb see automaatselt lihasmällu sisse. Tagantjärgi tšekke tuhnida ja arvutada oli lõpuks palju aeganõudvam ning tüütum. Kui ta nägi seda rahalist võitu, mis läbi teadlikuma tarbimise saavutasime, saime Katu paati tagasi!

Me kavatseme neid harjumusi igaljuhul edasi kinnistada, et ei toimuks sellist arulagedat raha loopimist.  Eelarvet muudame küll natuke lõdvemaks, et saaks korra nädalas ökolimpsi või miskit head näksi ligi võtta. Selline 350 euri kuus peaks olema üsna tõenäoline meie peres kulutada. Jämedalt on see 150 euri iga kuu võitu. Aastas teeb see 1800 euri. Natuke veel juurde ja tundub nagu välja teenitud soojamaa perepuhkuse summa moodi. Ma loodan, et kõik said kenasti oma väljakutsetega hakkama ja kui veits feiliti, siis ei lastud pead norgu, vaid prooviti uuesti!

Olge ikka Piltsbergide lainel! Viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes!