Jõulumehe järjejutt – teine osa. HANDYMANNI JÕULUVANA.

Taadu Piltsberg silus muheledes oma halli habet. Küllap teadis temagi, et on tasahilju jõudnud PURUVANA JÕULUTAADI ajajärku. Ometigi oli tore silme eest läbi lasta nende tuhandete laste rõõmsad näod, kellele sai omal ajal jõulumaagiat toodud. 

Olekski vanaisa jäänud endamisi mõtisklema, kui üks luriseva ninaga väike poiss poleks sõna võtnud. Poiss tõmbas lurinal varrukaga nina alt läbi ja uuris vanaisa käest, et mis jõulumehi veel olemas oli?

Assoo! Jaa jah… Sellest ma siin pajatama ju pidingi. Üks kahtlase olekuga jõulumeeste tüüp jäi mulle veel eredalt meelde. Ma ise nimetasin neid HANDYMANNI JÕULUMEESTEKS. Tollel ajal oli odavate tööriistade ja mu pudi padi pood Handyman. Seal müüdi lisaks kõigele muule veel olematu raha eest jõulumehe kostüüme. Esimese matsuga ei oleks öelnudki, et need jõulumehe kostüümid on. Pigem meenutasid need materjali ja olemuse poolest inimese suurust punast salvrätikut, millele on lasteaialaste poolt juurde kleebitud varrukad.  Habe, mis komplektiga kaasas käis, oli ilmselt kaisukarude vatist sisu, mida taaskasutati. Ühest karust üritati kümme habet saada, vähemalt kattis see vatituutsakas jõulumehe lõua ära. 

HANDYMANNI JÕULUMEES varustas ennast jõulukuuega ja ilma igasugust häbi tundmata soovis selle meeletu kümne eurose investeeringu korraliku kasumiga tagasi teenida. Suurelt ta enda teenuseid reklaamima ei hakanud. Selle asemel ootas ta rahulikult, kuni õnnetud nurka surutud vanemad meeleheitlikult sotsiaalmeediasse päev enne jõulupühi hõiskavad, et jõulumeest on nüüd vaja. Sellel momendil on vähe asisematel taatidel külastuste nimekirjad ammust ilma täis. 

Viimases hädas vanemad ei hakka jõulumehe käest uurima, et kas habe on ikka korralikult kammitud ja kuub kenasti punases säras. Ollakse õnnelikud, kui midagigi saadakse. Seda selle hetkeni, kuni see “midagigi” ukse taha saabub. Pereisa on veits segaduses arvates, et Selveri toidukulleritele on jõulude ajal mingid uued kahtlased kostüümid selga pandud. Pereema ei saa pilku ära lohakalt lõua all tilpnevast kaisukaru sisemusest. Pingsalt üritab ta mõista, mis see vatitupsakas täpsemalt endast kujutama peaks. Ainukesed, kes matsu välja jagavad, on lapsed. Päris pisikesed viskavad diivanil kukerpalle suurest rõõmust. Vähe suuremad lapsed taipasid sedamaid, et tegemist ei ole mingi kulleriga, vaid päris pesuehtsa HANDYMANNI JÕULUMEHEGA. Nad teavad väga kenasti, et olgu see välimus mis tahes, põhiline on kott, mis taadil käekõrval on. 

HANDYMANNI JÕULUMEES pikka juttu tegema ei hakka. Ilma erilise sissejuhatuseta istub lähima tooli peale ja laseb lastel laulud luuletused ette lugeda. Kui juhtubki midagi lapsel valesti minema, ei hakka norima ega lase uuesti proovida, vaid patsutab õlale ja annab kingi kätte. Enne, kui pereema ja isa  toibuda jõuavad, on jõulumehel kingid laiali jaotatud. Taat haarab laualt paar verivorsti koos peotäie piparkookidega, pistab need tasku ning seab sammud välisukse poole. Enne välja astumist taat korra köhatab ja näitab pereisale sõrmi kokku hõõrudes salajast märki. Selle peale annab ikka veel ähmis pereisa taadile pihku midagi krõbisevat.

Enne lahkumist kohmab taat ukselt enda poolt selle õhtu ainsama lause “HÄID JÕULE KÕIGILE”. Enesikindlast häälest on tunda, et ta on seda eelnevalt korralikult harjutanud. Vähemalt kolm korda kindlasti, kui mitte rohkem. 

HANDYMANI JÕULUMEHEGA peab olema natuke ettevaatlik. Isegi kui vähe kehvema kostüüme ajab selga abivalmis naabrionu, kes teeb selle töö ära lihtsalt heast südamest, võib poolpidune kostüüm lastelt ära võtta jõulumaagia. Pisemate pudinate puhul pole see vast nii hull lugu, aga viimase aasta jõulumaagia uskujatest algkoolilastega teeb see küll üks null. Alati tasub ikka enne võhivõõra jõulumehe kutsumist paluda pilt saata või uurida, mis sajandist kuub pärineb.

Vanaisal oli vahepeal tee täitsa otsa lõppenud. Seda märkas üks välejalgne piiga, kes tühja tassiga kohe köögi poole tormas. Lastel oli jube põnev kuulata ega kuidagi soovitud, et jutul paus sisse lipsab.

Jätkub…