Jussike ja tema peolembelised vanemad.

Juss on vahva poiss. Väga elurõõmus ja empaatiline. Ta armastab tohutult oma vanemaid ja otseloomulikult armastavad vanemad teda. Paraku on Jussi vanematel üks väike vigur küljes. Nimelt meeldib neile ohjeldamatult pummeldada. Pidu pannakse ikka korralikult, ilma suuremat pausi pidamata. 

Juss on perealbumit sirvides näinud, kui uhke oli nende kodu vanasti. Lopsakast eripalgeliste taimedega tagahoovist on järel kolletunud rohutuustidega seasongermaa. Maja fassaad oli kena kaunis roheline, nüüd on värv ära koorunud ja laudis mädanenud. Pidutsemise kõrvalt lihtsalt ei jää aega remondi ja aia hooldamisega tegeleda. Oleme ausad ega ei ole huvi ka. Vanasti nii korras tubadest on järel kauge mälestus. Igal pool vedeleb prügi, mis pidustuste käigus lihtsalt maha visatakse. Ainuke koht, kus enam vähem puhtust hoitakse, on elutuba. Kui uued külalised saabuvad, lükatakse suurem sodi kõrval tubadesse. Külalisi mujale tubadesse lihtsalt ei lasta. Sellega probleem justkui kaob ära. 

Juss on kurb. Ta on kurb, et vanemad ei hooli enam oma kodust. Ta on kurb, et ta ainukesena oma perest proovib seda hullumeelset pidutsemise maratoni lõpetada. Ta proovib vanematele mõistust pähe panna, et lõpetaks õige ära selle jama ja kraamiks kõik koos elamise kenasti puhtaks. Kuid ta vanematel on sügavalt suva, pidutsemise tsükkel on lihtsalt nii veres.

Kas sina tahaksid endale selliseid vanemaid? Vanemad, kes täiesti vastutustundetult päevast päeva pummeldavad?  Kes lagastavad ära sulle kalliks saanud kodu? Vanemad, kes ei viitsi kuulata oma lapse palveid, et see ohjeldamatu pidutsemine üks kord lõpetada… Ja sa tead, et kui neid enam pole, jääb kogu see koristamine ja maja korda tegemine sinu õlule. Ära kolida pole võimalik, sest teist maja lihtsalt pole. 

 

See maja on meie endi koduplaneet. Meie ühine kodu. Jussikese õlul on päris palju, mida kanda ja nagu sa isegi juba mõistad, on Jussikeseks meie lapsed, järeldulevad põlved. Vanemateks oleme me ise, kes täna ohjeldamatult maakera ressurse raiskavad. Käib ikka räme ületarbimise pidu.

Kaunis tagaaed, millest eespool rääkisin, on kunagine puutumata loodus. Veel eelmise sajandi alguses oli selliseid puutumata loodusega paiku kõvasti järgi Kuid nüüd näeme, kuidas maa kõrbestub, vihmametsad kaovad ja tohutud maa alad põlevad. Tegelikult ega  me väga ei näe, sest siin heaolu ühiskonnas ehk elutoas on ju kõik pealtnäha korras. Suurema saasta lükkame me silme eest ära kõrvaltubadesse. Meid väga ei huvita prügisaared kuskil ookeanis või mürgised eluta jõed Aasias või kaevandustest maha jäänud tühermaad kuskil Aafrikas. Meil nagu puuduks arusaam, et elame ühes ja samas majas, SAMAL PLANEEDIL. 

Peo panemisest on meil silmad nii krõllis ja kõrvad peokärast lukus, et me ei kuule ega näe, kuidas meie endi lapsed karjuvad meie peale:” Palun lõpetame selle peo ära! Meil pole enam varsti elada kuskil!\”.

Aga kuidagi ei taha. Nii tore on igal nädalavahetusel auto kaubanduskeskuse ette parkida ja osta asju, mida kanname täpselt nii kaua,  kuni tuleb uus hooaeg peale või ostame vidinaid, mida saame täpselt nii kaua kasutada, kui tuleb uuem mudel peale.  

Mu kalli kaasa Katu tädimees näitas mulle nende juures maal olles kord tema isa poolt ostetud kirvest. See kirves maksis omal ajal üsna kopsaka summa, sest oli tehtud Rootsi seppade poolt. Rootsi sepp oli kirve puhul kvaliteedi märk. See tähendas seda, et sellega võis vähemalt kolm põlvkonda tööd teha enne kui lõplikult ära kulub. See kirves osteti esimese vabariigi ajal eelmise sajandi alguses ja see polnud ainus sellel ajal ostetud tööriist, mida Katu tädimees mulle tutvustas. Sellel ajal tehti asju, et need kestaksid. Täna toodetakse asju, et neid saaks rohkem ning tihemini osta. Kasumit on vaja teenida. Tunduks täiesti ulme, et ostame auto, millele antakse garantii näiteks 15 aastat. Ometigi oleks see täiesti võimalik. 

See masstootmine ja tarbimine tuleb paraku tuleviku arvelt. Juba täna on meil vaja sellise tarbimishulga juures 1,75 maakera, et täita järjest kasvavat nõudlust. Soovitan õhtul aknast välja vaadata, uurida kas sealt särab vastu peaaegu meie maa mõõtu sinakas marmorkuul. Kahjuks sa seda sealt ei leia. Ehk see majapidamine, millega täna toimetame, elab võlgu ja ühel päeval on võlg nii suur, et elamine võetakse käest ära.

Vast olete kuulnud Globaalsest ületarbimise päevast. See päev tähistab siis seda millal me oleme olemas oleva aasta ressusrsid ära tarbinud. See päev liigub igal aastal aasta algusele lähemale. Näiteks sellel aastal oli Rahvusvaheline Globaalse Ületarbimise päev 28. juulil, kusjuures Eestis oleme tarbimismahtude osas esirinnas ning meile saabus ületarbimise päev märksa varem – 14. märtsil.

 

Õnneks olen ma enda ümber märganud aina rohkem neid vanemaid, kes Jussikesi ehk lapsi kuulda võtavad. Ja õnneks on olemas organisatsioone, kes sellistele probleemidele tähelepanu pööravad. Sellel aastal korraldab Mini Negavatt taas koolides konkursi, teemaks on Maakera upub asjadesse. 1-4 klassi lapsed saavad ise kaasa mõelda ja lahendusi leiutada, kuidas meie saame oma tarbimist vähendada. Minu kõige vanema tütre klass osaleb ka sellel konkursil. Nad tegid eile mänguasjade vahetamise päeva ja täna toimub sama teema riietega. Nõnda näevad lapsed, et uute mänguasjade või riiete ostmise asemel saab neid hoopis jagada. Kellegi vana on teise uus. Ja jääb üsna suur hulk energiat ja ressurse homse arvelt kulutamata.

Tänased lapsed on juba üsna pea ise lapsevanemad ja ma väga loodan, et tänu sellistele projektidele on nende mõttemuster piisavalt keskkonnateadlikuks muutunud ja nad on suutnud selle liigse ületarbimise trendi tagurpidi keerata. Et nende Jussiksesed ei pea nägema hirmsat laristamist ja pummeldamist vaid hoopis annavad planeedile tagasi seda võlgu, mis me oleme võtnud. Ma väga loodan, et see lugu äratas nii mõnegi tänase vanema ja suunab seda teemat lähemalt uurima ning oma tarbimisharjumusi üle vaatama. Või vähemalt küsima lapse käest, kas nad oma klassiga osalevad Negavati konkursil. Muideks nagu eelmisel aastal on neil ka sellel aastal väga tuusad auhinnad. Pikalt selle konkursiga ei tasuks oodata, sest esitamise tähtaeg on juba selle nädala lõpus. Teeme koos maailma mõnusamaks kohaks!

✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫