Juubeli nädal! Eelmise nädala 101 kingitust kokkuvõtte.

Täiesti uskumatu, aga oleme oma väljakutsega jõudnud poole peale ja enamgi veel. Tänaseks on lastega möllamine igapäevaseks mõnusaks harjumuseks kujunenud. Kuid ega kõik nii libedalt ka ei lähe. Katul on pildistamisega tööd viimasel ajal üpris heas mahus ja ilmselgelt on mul keeruline talle broneerida aega enda projekti jäädvustamise jaoks. Mõni päev on näiteks neidudel hoopis teine tuju teha asju, mida olen planeerinud ja siis pean jooksvalt kohe uusi tegevusi välja mõtlema. See võtab korraks rütmi sassi ja omajagu lisaenergiat. Eesmärk on ikka lastega mõnusalt kvaliteetaega veeta ehk jätad oma plaanid reservi ja nuputad koos miskit uut välja. Teine päev on jälle Nanobeebil tujud, mitte tunded ja kogu tähelepanu kulub selle olukorraga tegelemiseks. Ühesõnaga väljakutse on ikka väljakutse, aga nagu me kõik teame, siis tasasel merel seilates heaks meremeheks ei saada. Meile annavad jõudu juurde teie innustavad kommentaarid ja kaasaelamised. Eriti ägedad on need momendid, kui räägid mõne sõbra või sõbrannaga, kes on meie tegemistest innustust saanud ja nii mõnegi tegevuse järgi teinud.

50.päev. Legotasime. Esimesed legotamised olid meil Merrumiga siis, kui ta sai umbes kaheseks. See nägi välja nõnda, et mina tegin torni ja tema ajas selle ümber. Tänaseks on nii Elanora, kui Merrum ise juba osavad torni ehitajad. Merrumi mängud on juba omajagu keerulisemaks läinud. Seekord ehitasime autode jaoks silla või õigemini tunneli, mille peale ilmusid terrassid ja kohvikud.

51.päev. Avatud karjääripäev ehk hakkasime tütardega kallurimeesteks. Vot see päev oli üks nendest, kus beibed arvasid, et minu poolt väljapakutud tegevused ei kõlba kassi saba alla kah mitte. Peale mõningast arutelu me siiski koos midagi huvitavat välja ei suutnud mõelda ja otsustasime, et teeme mõne tubase tegevuse, kui läheme tuppa. Et ilusat õhtut mitte raisku lasta hakkasin aianurka maja renoveerimisest jäänud kruusasegu autoparklasse täiteks vedama. See tegevus äratas beibedes kõrgendatud tähelepanu. Üsna pea oli mul kaks abimeest võtta, kes vabatahtlikult käru täis laadisid. Vastutasuks said nad tühja käruga objektile tagasi sõita. Või olgem ausad, rallitada. Katu arvas vahepeal, et kiirused lähevad nii ulmeliseks, et ehk oleks targem kiivrid plikadele pähe panna. Igatahes oli tegemist väga vahva tegevusega ja nüüdsest hakkan neid rohkem igapäevaste olmetööde juures kaasama. Loomulikult tuleb väike trall ka neisse alati sisse panna 🙂

52.päev. Ratastega vigursõit. Saatsime Katu koos emagapoodi shopatama. Meie nautisime aias pliksidega mõnusat kevadet. Merrum uhas rattaga ringi ja see tuletas mulle meelde neid akrobaatilisi trikiradasid, mida olin endale lapsepõlves meisterdanud. Ehitasime siis ise ka plikadega oma lihtsustatud trikiraja kättejuhtuvatest vahenditest. Muideks Elanoras on tunda kerget inseneri kübet. Ta osales väga usinalt ehitustegevuses.

53.päev. Lasteaia näidend ja kohviku bisniss. Merrumi ja Elanora üliandekad lasteaia õpetajad korraldasid vägeva etenduse lasteaias. Aga mis teater see ilma kohvikuta on? Aktiivsemad lapsevanemad organiseerisid kohviku, kuhu toodi kodukootud hõrgutisi. Mind suunati kuidagi sujuvalt kohvikupidaja ametisse. Õnneks lubati kasutada vähesel määral ka lapstööjõudu ja sain Merrumit enda abina mõneks ajaks kasutada.

54.päev. Lihavõttejänes Juhani trikitamised. Olime oma mansaga maale sõitnud. Hommikul ärgates märkas tähelepanelik papa Piltsberg kahtlaseid jälgi terassil. Need viisid esimese šokolaadist munani. Iga muna juures oli uus vihje, mis viis järgmiseni. Väga lahke krutskivend oli see lihavõttejänku härra Juhan!

55.päev. Seiklusmäng lihavõttejänes Juhani abistamine. Lihavõtte jänesel härra Juhanil oli vaja jõuda munamäele muna värvima. Me otsustasime küla lastega igati abiks olla sellel teekonnal. Pakkisime pintslid ja värvid kokku ning asusime teele. Eks sattus meile ikka igast väljakutseid ja seikluseid teepeale ette. Näiteks tuli meil ületada võlusild, mille all peesitas majasuurune kroko. Pidime läbima vigurkeksuraja, leidma metsast ülesse õige raja, mis näitas kätte marineeritud maasika tütretütar lennuvõimeline pingviin Reeli. Eks asjaosalised teavad ise täpsemini rääkida, mis seal rajal veel vahvat juhtus.

56.päev. Memme- Taadu aiamaa jämm. Jätsime Nanobeebi koos Katuga koju ja põrutasime Memme Taadi manu. Neil oli käimas tõsine uue kasvuhoone paigaldamise aktsioon. Läksime koos plikadega appi. Leidsime ühe vana linnumaja puuotsast. Terve posu kevadlilli ja paar salapärast punast seenepoissi. Merrumiga ehitasime graniitkillustikust sipelgatele teeradasid ja vanast kulust tegime linnupesasid. Mulle oli see ikka totaalne nostalgialitakas enda lapsepõlvest, kus kogu ümbritsev loodus oli minu mängumaa. Kahjuks pole mul teile selle kohta ühtegi pilti jagada. Katu oli linnas koos kaamerga ja mina olin oma telefoni autosse jätnud. Selle eest on mul ja lastel kamaluga päris ehtsaid mälupilte, mis tegelikult on need kõige väärtuslikumad.