Järgnev lugu on karm ja ei pruugi sobida kõigile lugemiseks. Ommetigi peaksid seda lugema kõik vähegi empaatiavõimet omavad inimesed, et selliseid lugusid siia maailma rohkem ei sünniks. Ma ei maini selles blogis ühtegi nime ja ka tegelaskujude rollid on moonutatud, sest paraku see rebib nii mõnedki valusad haavad lahti. Kuid samas on see vaja päevavalgele tuua, et korraks meid kõiki raputada.
Juhtus see lugu minuga iidsetel aegadel. Aastat ma ei mäleta, aga igal juhul oli kuupäevaks kaheksas märts ehk Naistepäev. Ma võisin olla selline üheksa või kümne aastane poisike, kes juba üht teist hakkas maailma asjadest taipama. Elasin sel ajal pisikeses maakohas. Asusime semuga peale kooli kodu poole tatsama. Mõlemal uljalt jope hõlmad laiali ja mütsid kuklas. Märtsi alguse päike lahmas mõnuga. Semu ütles, et kuule ta lippab oma tädi juurest läbi, et talle naistepäevaks joonistatud kaart viia. Kutsus mind ka kaasa.
Ma teadsin semu tädi hästi. Olime varemgi sealt läbi astunud või teda semu pool näinud. Ta oli meist vast 10 aastat vanem ühesõnaga igati laheda jutuga ja jagas seda noorte värki ning varateismeliste elu. Tädi tuli meile ukse peale vastu. Ta nägu oli nutetud ja silma all ilutses sinikas. Hoolimata sellest püüdis ta kenasti naeratada, kui võttis semu poolt antud kaardi vastu. Me olime täielikus hämmingus seda nägu nähes. Tuli välja, et tädi mees oli eelnev õhtu omalt poolt juba varajase naistepäeva kingituse üle andnud sinika näol.
Ma ei mäleta, mis konkreetselt selle sinika põhjus oli, kuid ju naisterahvas oma mehe oli armukadedaks ajanud. Ma järeldan seda sellest, et neid situatsioone tuli aastate jooksul hiljem korduvalt ette. Enamus ajast oli põhjuseks naise truudusetus. Ainuke jama oli selles, et naine ei petnud meest kuidagi. See kõik toimus mehe enda peas. Võeti vägijooki ja hakati tuletama igasuguseid teemasid. Kas oli naine siis liiga kaua poe ees mõne külamehega jutustama jäänud või puupüsti täis liinibussis suvalise vanamehe kõrvale ennast meelega istuma sättinud. Ühesõnaga põhjuseid truudusetuseks oli omajagu.
Me kasvasime vanemaks ega saanud kuidagi aru, miks semu tädi lihtsalt minema ei lähe selle tüübi juurest. Veel imelikum tundus mulle veel see, et ma täiega jälestasin seda tüüpi, aga teistele oli ta käitumine jumala ok. Samal ajal kui jõmm küla vahel ringi käis, ei kottinud tema vägivaldsus naise vastu kedagi. Patsutati hoopis õlale, et tubli mees käib tööl, teenib raha, ostab naisele riideid, toob perele leiva lauale. Mõnikord võttis nats rohkem napsi ja pani naisel luugid kinni. No mis sellest ega ta seda iga päev ei tee. Eriti segaseks läks lugu, kui semu tädi sama juttu ajama hakkas. Ega ta kogu aeg selline ole. Ta ikka ju armastab mind ja eks ma ise ka tead olen temaga tänitanud siin ja põhjust andnud. Taoline suhtumine selles pisikeses maakohas oli valdav. Kus kohast ma ikka parema mehe leian? Lohutuseks öeldi: \”Ega sa leia jah, teised joovad ju rohkem ja kõik normaalsed on linnas tööl.\”\”Mul pole kuskile minna!\” Ega ei olnudki. Kõik teadsid kõiki ja kui läksid mõne sõbrantsi juurde, sai see lõpuks oma mehe käest koosa kätte, et miks segad teiste inimeste \”normaalset\” pereelu. Kõik nagu oleks sellist asja tolereerinud.
Eks neid asjaolusid teadis mees ka. Peale igat joomatuuri või löömat tuli mees nunnadi-nunnadi saba jalge vahel lillekimp näpus andeks paluma. Tema huulilt kostus malbe alandlik traditsiooniline vabandus: \”Kallis, ma luban, et ma ei löö sind enam kunagi. Ma muudan ennast…\” Kuni ühel päeval läks asi ikka korralikult lappama. Järjekordsel enda ülemvõimu näitamise hetkel sidus ta naise radiaatori külge. Selleks, et naist peksta ja vägistada… Kes teab, võib olla ei oleks see välja tulnud, kui ta poleks peatäit magama minnes naist radiaatori külge unustanud. Inimene, kes pool oimetu naise sealt lahti sidus asja enda teada ei jätnud. See juhtum ületas igasuguse taluvuse piiri nii naisel kui ka enne seda tolereerinud külaelanikel. Asi lahendati nagu tol ajal maal kombeks oli – omakohtuga. Paistis, et vägivald oli ainuke keel, millest see tüüp aru sai. Sodiks pekstud näoga lonkas ta enda haavu teise Eesti otsa ravima. Meie kandis teda ei nähtud enam kunagi ja sõbra tädi jättis ta ka rahule, sest teadis liigagi hästi, et väiksemgi kokkupuude lõpetaks ta eluküünlakese.
See lugu oli üks paljudest. Paraku kahjuks üks väheseid, mis oli nii õnneliku lõpuga. Üks palju võikama lõpuga lugu juhtus kümmekond kilomeetrit eemal, kus mees lõpetas kirvega oma naise ja lapse elu. Kas siin oli oma osa mängida põhjendamatul armukadedusel ja vägijoogi liigsel tarvitamisel. Üks laps pääses eluga, sest naine oli jõudnud ta sõbranna juurde enne traagilisi sündmusi viia. Aga mis mälestuste ja tunnetega pidi ta kasvama… Mees viidi pärast hullarisse, aga siis oli juba hilja. See lugu oleks võinud hoopis teisiti lõppeda, kui naine oleks saanud kõrvalist abi, et ära minna.
Võiks ju arvata, et need lood on juhtunud iidsetel aegadel, kuskil maal inimestega, kes on oma arengus kuskil kiviaja ja töösturevolutsiooni vahepeale. Tänapäeval vaevalt enam sedalaadi vägivallatsemisi kodudes toimub. Paraku kohtame veel tänagi lugusid kodudest, kus naised elavad vaimse kui ka füüsilise vägivalla all. Õnneks on ajad nii palju muutunud, et suures pildis ei ole selline käitumine enam ühiskonnas tolereeritav. Vägivalda ei pea keegi taluma. Lisaks on tekkinud veel naistele turvakodud ja abiliinid, kus kohast abi saada. Lisaks füüsilisele vägivallale millest ma selles loos rääkisin, tean lugusid vaimsest terrorist. Kus partnerit süstemaatiliselt alaväärtistatakse või hoitakse teda sotsiaalses vangistuses. Kus inimene ei tohi mitte kellegiga suhelda. Tean ka majandusliku vägivalla lugusid kus ühiselt soetatud vara on läinud ühe partneri kätte ja tänu sellele kontrollitakse olukorda ja pannakse partner endast sõltuma. Need lood on juhtunud inimestega keda ma tean ja tunnen. Mõtle korra enda tutvusringkonna peale ja katsu meenutada mõnda taolist situatsiooni. Erinevate perevägivalla liikide kohta ja kuidas neid ära tunda saad rohkem infot siit.
Mul on endal kolm tütart kasvamas ja seda blogi kirjutades käivad mul õõvastavad külmavärinad üle keha. Neid ridu pole kerge kirjutada, sest need äratavad minus taas ellu mälestusi täis vastikustunnet ja sama jõuetust nagu tundsid ohvrid, kelle kallal päevast päeva vägivallatseti. Ma ei taha ühestki otsast, et mu tütred peaksid oma elus kokku puutuma selliste inimestega. Neid lugusid on vaja välja rääkida, et need meid raputaksid. Et me ei jääks kõrvalt passiivselt passima, kui meie lähedasega midagi sellist juhtub.
Mõnikord peab ise ohvril õlgadest kinni võtma ja teda raputama! Kõva ja selge häälega talle otse näkku karjuma, et see ei ole okei ega ühestki otsast vabandatav, kui keegi sind füüsiliselt või vaimselt on peksnud! Ta jääb seda seni edasi tegema, kui sa seda lubad teha! Igal juhul kõrvalt vahtima pole mõtet jääda ja oodata, kuni su lähedane sõbranna enesetapu äärele on viidud või aastate pikkusest ruineerimisest närvid totaalselt läbi on. Suuna ta vähemalt helistama naisteabiliinile või hullemal juhul aita tal sealt varju otsida.
Jumal tänatud, et sellised kohad on meil olemas. Ma pean endale tuhka pähe raputama ja tunnistama, et ei olnud sellistest probleemidest pikalt mõelnud. Mind ümbritsevas inforuumis pole mõnda aega ühtegi sellist situatsiooni olnud ja see on mind omamoodi uinutanud. Kuigi tänasel päeval, kus pered peavad karantiinis kodus istuma võivad pinged lõkkele lüüa ja taoliste juhtumite arv kasvab. Siinkohal ei tasu ära unustada, et iga kord ei ole kannataja pooleks naine vaid lugu on hoopis vastupidine. Ja kolmandik juhtudest on kannataja pooleks hoopis laps. Ka need teemad vajavad samamoodi tähelepanu. Igal juhul jõuame välja kohani kus vägivald ei ole lahendus.
Minu teadvuses kerkis see teema esile, kui suhtlesin Gretega ettevõttest Mediron. Rääkisime tegelikult koostööst brändi Faith in Nature toodetega. Grete teab väga kenasti, et fänname selle brändi loodussõbralikke tooteid. Muu juttu sees tuli välja, et märtsi kuus on neil käimas heategevusprojekt, kus iga Faith in Nature toote ostult läheb 2 euri MTÜ Tallinna Naiste Kriisikodule. Ehk siis kõikidel on võimalik teha naistepäeva kingitus Faith in Nature toote näol nii oma kaaslasele, emale, sõbrannale või endale, aga samal ajal teed kingituse ka Tallinna Naiste Kriisikodule, kus toetatakse vägivalla käes kannatavaid naisi.
Aitäh Grete, et teete oma ettevõttega head ja et inspireerisid mind seda lugu avalikuse ette tooma. Mul polnud õrna aimugi, et jõuan nii sügavale mälestustesse enda sees. Igaljuhul need mälestused raputasid mind ja pean nüüd nats koguma ennast, et taas rajale saada. Palun jagage seda lugu, et see jõuaks rohkemate inimeste teadvusesse ja et me meenutaks natuke, et selle koroona möllu keskel on muid probleeme ka, mida ei tohi unustada.
Üheskoos saame muuta suhtumist ühiskonnas ja ehk ühel kaunil päeval oleme kõik nii chillid, et meil pole selliseid turvakodusid ega abiliine vaja enam. Seni aga õpetage oma lastele vägivallatut suhltemist, märgake inimesi, kelle kallal pannakse toime perevägivalda. Või toetage kasvõi uue šampoonipudeli ostuga kriisikodu. Teete kingituse nii endale kui ka neile, kellel see võib olla on viimane õlekõrs.
Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.
