Kui vanad on sinu lapsed? Võib olla on sul lapsed juba täiskasvanud või on sul lapsed alla kümne aastased nagu meilgi. Igal juhul kutsun sind kaasa ühele mõttekäigule. Kas sa oled enda peas flirtinud ideega tutvustada alaealistele lastele alkoholi? Kujuta ette, et su lapsel on kaheksa aastane sünnipäev. Sellises vanuses lapsed on juba piisavalt iseseisvad, et vanemad ei pea neil kõrval seisma ja suure tõenäosusega tullakse peole kohale omal käel ilma vanemate abita. Semud kogunevad taha hoovi. Sinna on tellitud vinge batuut kargamiseks. Sünnipäeva laual on hunnikutes popkorni, salatit ja viguriga viinereid. Jookide laud on samuti lookas. Kuid seal on tavalise limpsi ja morsi asemel seekord hoopis tõsisem peokraam. Päris viinapudelit lauale nagu ei pane, liiga karm nõnna noortele, kuid magusa mekiga siidripudelid nööbid lahti ja jätad põnnidele mekutamiseks.
Tead, kui sa seda teed, siis sa rikud rämedalt seadust. Ma väga loodan, et see ei tule sulle nüüd üllatusena, aga alaealistele alkoholi müümine ja pakkumine on meie riigis keelatud. Osades riikides peetakse juba 16 aastast noorukit iseseisvaks täiskasvanud inimeseks, kuid alkoholi lubatakse talle alles 21 aastaselt müüma hakata. Selleks on muideks oma põhjus.
Nimelt laste aju ja enesekontrolli süsteemid pole veel välja arenenud. Ehk lapsed on kordades vastuvõtlikumad igasugustele sõltuvust tekitavatele asjadele. Lisaks ei saaks kasvav organism hakkama nende mürkidega, mis alkohol sisaldab ja see tekitaks nii ajukeemiale kui ka füüsisele parandamatuid kahjustusi.
Kuid ometigi oleme jõudnud sellisesse punkti, kus me kallid lapsevanemad oma lastele anname tarbimiseks veel karmimat kraami, kui kärakas. Oi, kärakas on selle kraami kõrval poisike! Loomulikult on selleks nutiseadmed. Pole siin midagi imestada, sest eks me oleme kõik ise ka rämedas helendavate ekraanide sõltuvuses.
Depressioon, keskendumishäired, ATH, masendus, suhtlemisraskused, apaatsus, ülekaal, unehäired ja see nimekiri jätkub, on kõik seotud nutiseadmete ületarbimisest. Kõik need eelloetud probleemid on saanud tõelise pandeemia mõõdu. Covid on kukepiss selle kõrval, kui palju meil on keskendumisraskustega, depressioonis lapsi, kes ei saa enam ennast korralikult välja magada.
Me ei tule selle pealegi, et lastele lastetuppa kast siidrit meelelahutuseks viia. Ometigi me anname neile vähimagi kahtluseta (loodan, et mõned meist ikka kahtlevad ka) kätte mõne helendava nutiseadme, ise olles õnnelikud, et näe, minu tupsu õppis juba enne mähkmetest võõrdumist ise YouTubest Maša multikaid valima. Mis sest, et on tehtud hunnik teadusuuringuid, mille tulemuseks on, et ekraanid on paganama sõltuvustekitavad. Võib olla me ei taha või ei viitsi lihtsalt vastutust võtta. Kui riik ei keelaks alalealistele viina andmist, võib olla annaksime neile sedagi suvalt. Las las võtab pitsi kangemat, jääbki kiirelt tuttu ja on vait. Täna ju nutiseadmega nii on. Las vahib oma YouTube, pea asi, et vait on.
Lõpetasin just sellise raamatu lugemise nagu “Ekraaniaju”. Kui sa vähegi hoolid oma lapse või enda vaimsest tervisest, siis sa loed selle raamatu läbi. Kui sa oled jõudnud blogi lugemisega nii kaugele, siis on sul veel lootust, sest su tähelepanu ei ole veel lõplikult kadunud. Paljud meie seast enam üle kolme sekundi ei suuda ühte ja sama asja ekraanilt vaadata. Rääkimata siis veel raamatu lugemisest. Ma usun, et sul on veel lootust 🙂
Seal raamatus kirjeldatakse mõnusalt mahlakalt ja hästi lihtsalt, kuidas meie ürgaju, kes on harjunud karude eest ära põgenema ja väikses kommuunis elama, ei suuda tänapäevast uut elukorraldust vastu võtta. Ajukene ei saa selles igapäevases globaalses infotsunaamis hakkama. Meie aju on ehitatud ülesse saama mõnusat dopamiinilaksu iga uue infokillukese eest, no ja mida sotsiaalmeedia meile annab? Võime tundideks sinna kaduda. Samamoodi oli harjunud aju premeerima meid kaloririkka toidu eest. Rohkem infot ja kaloreid aitasid meie esiisadel ellu jääda. Kuid need mõlemad olid üsna haruldased ressursid. Täna McDonaldsis telefonis Delfi pealkirju skrollides ei ole neist enam kumbki haruldus, kuid vaene aju ei ole sellega veel kohanenud. Niristab ikka veel mõnuainet edasi ning meie tarbime rämedalt üle, tehes eelisest endale kahjuteguri. Sööme ennast paksuks ja kammime ennast infost kaalikaks.
Sa saad sellest raamatust teada, kuidas deidile minnes on su vestlus kaaslasega 30% ebahuvitavam, kui sul on telefon kaasas. Lihtsalt telost on harjunud aju kiiremini dopamiini saama. Sa saad tead, kuidas su unekvaliteet mürinaga langeb ja kaal tõuseb, kui õhtul enne magamaminekut teloekraani kammid ja mis hormoonid siis tööle lülitatakse, et sul ikka mõnuga rasva naha alla koguneks. Saad teada, miks sul on viimasel ajal kehvem asju meelde jätta ja miks keskendumisvõime on alla käinud. Saad teada, kuidas paranevad õpitulemused nendes koolides, kus pole telefoni lubatud. Saad teada, miks noored ei oska omavahel enam suhelda ja miks me sotsiaalmeedia mõjul tunneme ennast õnnetumalt. Kohe nii õnnetult, et mida rohkem me seal aega veedame, seda rohkem me depressiooni kaldume. Ja eks saad teada ka seda, kuidas me kahjuks tagasi lollimaks muutume tänu nutiseadmetele.
See raamat paneb nutimaailma teisiti hindama. Ja annab konkreetsed tööristad, mida teha, et asjad üle käte ei läheks. Ma ei tea, kas Eestis on lapsed oma vanemaid ära tapnud, kui neilt nutiseade käest ära võtta, kuid Ameerika maal on seda juhtunud rohkem kui korra. Küll aga on vast iga lapsevanem kokku puutunud võõrutusnähtudega, kui laps ekraani tagant ära võtta. Meie pereski on ette tulnud uste paugutamist, kui ekraaniaeg ära lõpetati.
Igal juhul olen mina kui ka sina lapsele esmane eeskuju ja enne kui sa ekraani talt ära võtma või keelama hakkad, loe lihtsalt see raamat läbi ja tee enda ekraanihügeen korda. Ma näiteks jälgin nüüd enda sotsiaalmeedias viibitud aega, et see üle poole tunni päevas ei läheks. Olen juba ammust aega tagasi maha võtnud kõik teavitused. Kellel mind hädasti kätte vaja saada on, helistagu. Üldse soovitan helistamist tekstimise asemel. Sedasi tuleb rohkem emotsiooni sisse. Hommikul on 2 tundi ainult minu aeg ehk mitte üks ekraan ei röövi seda aega mult. Ja õhtul kaks tundi enne magamaminekut on ekraanid kinni. Unekvaliteet kasvab mõnuga ja stressi tase langeb mühinal. Metsa minnes või semuga näost näkku vesteldes jätan telefoni taskusse või hoopis autosse.
Ega see kerge ei ole. Tegemist on ikkagi ju sõltuvusega ehk mitte mina ei oma kontrolli nutiseadme üle, vaid tema minu üle. Metsas matkates libiseb käsi automaatselt ikka aeg ajalt taskusse, kus peaks telefon olema. Jube keeruline on vetsu minna ilma telefonita, sest harjumus on nii suur. Ja oi, kuidas on vahest kiusatus õhtul enne uinumist korra pilk instasse visata, eriti siis, kui olen mingi uue pildi või story ülesse pannud. Eriti suur on see kiusatus siis, kui olen väsinud. Aju teab, et sealt saab stiimulit rohkem ärkvel olekuks, kuid paraku viib see spiraalina suurema väsimuse juurde hoopis.
Ma igatahes lähen nüüd oma kõikse vanemale tütrele nuppudega telefoni otsima. Mul suva, et teda võidakse koolis veits viltu vaadata. Mulle on olulisem, et ta ei plaaniks 14 aastaselt suurest magamatusest ja sotsiaalmeedia survest tekkinud depressioonist enda enesetappu. Või leebemas verisoonis ei oskaks enam suhelda ning tema keskendumisvõime oleks lühem, kui kuldkala kõige pikem mälestus.
✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫
